Mees esitas täna minu meelele kummalise palve - lõunaks soovis saada risottot kanafilee, herneste ja omletiga. Kuna ta vaeseke oli öösel pisut tõbine, siis sai soov täidetud. Alul vägagi skeptiselt. Kuid süüa kõlbas üllatavalt hästi.

Liitun minagi teemaga. Nimelt õpib mul kallis kaasa viimased kaks nädalat Giorgio Locatelli raamatut tähthaaval pähe ja on paar korda imemaitsva risoto valmistanud. Mõlemal korral on kasutanud isetehtud kanapuljongit, kukeseeni, küüslauku, sibulat ning ohtralt parmesani. Esimesel korral kasutas carnaroli riisi ja valget veini, teisel korral meil carnarolit ei olnud ja uut valge veini pudelit avama ei hakanud. Siinkohal pean ma tunnistama, et ma ei olnud tegemise juures ja ma ei näinud, kui sarnaselt või erinevalt ta neid kahte rooga valmistas, aga ma pean oluliseks ära märkida, et mina ei teinud vahet, et esimene oli carnaroliga ja veiniga, teine aga ilma. Seda sain alles hiljem teada. Ma tean, et räägitakse, et pudruriisist ei saa teha ja ilma veinita pole õige asi, aga nüüd on praktiliste katsetega ka minu jaoks tõestatud, et ei ole vaja peenete komponentidega äärmuslikuks minna. Maitsva risoto saab ka odavamalt.

(Vabandan, kui ma kellegi avastusi kordasin, aga mul paraku ei ole mahti eelnevat seitset lehekülge kõik läbi lugeda. Risoto on tõeliselt populaarne teema olnud. :) )

Elu on ebakindel. Söö magustoit kõigepealt.

Pean vabandama, et ennist pudruriisi mainisin, tegelikult oli tegemist pikateralise riisiga. Hinnavahe on (minu arvates) ikkagi märkimisväärne -- kui tavaline pikateraline riis on müügil ühekilostes pakkides ja maksab 18-20 kr/pakk, aga risotoriis on 500g pakkides ja maksab 30 kr/pakk. Ja kui sinna juurde lisada pudel veini (mis siis, et toidu sisse kulub vähe, poolikut pudelit ju tulevikuks tallele ei pane), siis mõni koduperenaine hakkab mõtlema küll, et kuidas kokku hoida. Selline on lihtsalt minu mõttekäik. Oma perele midagi lihtsamat, külalistele natuke uhkemat. :P