Angerjas ehk euroopa angerjas (Anguilla anguilla, ingl. k. European eel) on kalaliik angerlaste (Anguillidae) sugukonna ainsast perekonnast angerjas (Anguilla).
Eestis kasvavad emased angerjad u 1 m pikkuseks ning paarikiloseks, isased angerjad on pea poole väiksemad. Angerja soomused on väikesed ja läiketa; kala värv sõltub angerja vanusest ja elukohast, olles enamasti tumeroheline või pruunikas. Angerja nahk on tugev, väga limane ja libe - elusat angerjat on seetõttu väga keeruline käes hoida!
Angerjas on väga huvitava elukäiguga kala. Kõik Euroopa angerja maimud saavad alguse Sargasso merest, mis on hoovustega piiratud Atlandi ookeani osa. Just sinna kogunevad emased angerjad kudema. Pisikesed angerjavastsed e. leptotsefaalid tõusevad sügavamatest veekihtidest pinnale ning kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. Paar-kolm aastat hiljem jõuavad angerjavastsed Euroopa läänerannikule, kus angerjamaimud katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjateks (ingl. k. glass eel). Klaasangerjad tungivad jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, ujudes tihti vastuvoolu. Eestis jõuavad angerjad peamiselt Pärnu jõgikonda; Peipsi järve ja Võrtsjärve tuuakse angerjad sisse.
Muide, veel kolmeaastastel angerjatel (ca 25 cm pikad) ei ole sugu veel kindel! Suguküpseks saavad isased angerjad 5-7, emased 7-12 aastase magedas vees elamise järel. Magevees ja Läänemere ranniku vähesoolases vees elavad peamiselt vaid emased angerjad, isaseid angerjaid satub siia harva.
Angerjad on ööloomad - valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, jahile siirduvad õhtu saabudes. Angerjas on röövtoiduline, süües veeputukate vastseid, ussikesi, väikeseid kalu.
Täisealised angerjad läbivad jälle suured muutused - nende värv muutub heledamaks ning nad lahkuvad magedast vees ookeani, jälle Sargossa mere suunas. Soome lahest on Sargossa mereni ligi 8000 km, angerjad jõuavad sinna pooleteise aastaga. Seal laskuvad angerjad u 0,5-1 km sügavusse kudema. Angerjad koevad vaid üks kord elus - pärast seda jäävad Sargossa merre surema, tagasi enam ei rända.
Angerjas on tõeline delikatesskala, eriti suitsutatult või marineeritult. Angerja liha on rasvarohke, sisaldades kuni 25% rasva (nn kitsapealised angerjad; nn laiapealised angerjad on väiksema rasvasisaldusega).
Angerjapüügile on kehtestatud hulgaliselt piiranguid, aga Eestis ta looduskaitse alla siiski ei kuulu.
Ise pole veel teinud, aga kõige rohkem meeldib marineeritud angerjas!
Eks ikka marineeritud on kõige parem aga supp on ka väga hea !
Ma olen seni ainult suitsuangerjat söönud, aga no vähemalt olen ise angerjaid püüdmas käinud!
Mina muidugi tee angerjat omas mahlas ja suitsutatult karpi.</br> Puhastan ilusti ja nii et nahk jääb peaaegu selliseks valkjaks, suitsetan kuumsuitsus ( suitsetamisel omad nõksud ja kombed mida siin veel ei kirjuta ) ilusti nii, et jääb mahlaseks ning siis tükeldan nii et karbi saad pealt kinni kaanetada.</br> Enne karpi asetamist panen põhja loorberi lehe ja paar kolm tera musta pipart - laon angerja tükid peale - lisan veidi ka keedetud vett põhja ja kaanetan kinni.</br> Lõpp viimistlus sellele tuleb autoklaavis.</br> Pole olemas paremat maitset, kui see mida sa siis talvel ahju kartuli kõrvale keldrist võtad.</br> Isegi ainus luu ( selgroog ) seegi on nii pehme, et suuisa närid kui kärjemett, et peale närimist luusodi suust välja heita :). </br>
Foorum