Veronika
Abikokk 2011-01-05 09:13:08 |
Vandiste:
Vabakasvatus ei tähenda kasvatamatust. Uskuge, vabakasvatust (kasvatamatust) ma ei praktiseeri ega poolda. |
|
Profa
Abikokk 2011-01-05 10:23:19 |
Veronika:
Aga võibolla tähendab, selle huvitava sõnaga saab mida iganes ütelda. Minu arvates on vabakasvatus niivõrd veniv mõiste, millel ei olegi tõsiselt võetavat definitsiooni enam, igaüks saab sellest aru omamoodi.
Et aga mitte täiesti teemast kõrvale kalduda - vabakasvatus, mida iganes see tähendab, ei sobi söögilaua taha, egas lapsuke kõikidele asjadele ei pea ka vanemate heldinud pilgu all "loominguliselt lähenema".
Vabadus mida ja kui palju süüa ei ole kuidagi vabakasvatusega seotud. Kus ja kuidas süüa võiks aga reglementeeritud olla.
Vandiste:
Vabakasvatus ei tähenda kasvatamatust.Uskuge, vabakasvatust (kasvatamatust) ma ei praktiseeri ega poolda. |
|
Pille
Nami-Nami peakokk 2011-01-05 11:15:02 |
Oi, jäägem natuke rohkem teemasse ja vähem isiklikuks! (See oli nüüd üldiselt öeldud, mitte kellelegi konkreetselt suunatud :)) Ma lisaks Kristjani 18. punkti juurde, et mul on näiteks isa, kes on ilmselt 62 aastat iga kord söögilaua taha istudes esmalt toidule soola puistanud. Hulgaliselt kohe. Jubedalt ajab närvi. Kui ma veel vanemate juures elasin, siis mõnikord soolasime emaga meelega toidu üle, see aitas aastate jooksul halba kommet välja juurutada. Ja eks meist kõik tunne kedagi, kes toidule alati majoneesi/ketšupit/hapukoort/moosi peale peavad panema, olgu see õigustatud või mitte. (Need lisandid on kõik ju teatud roogade juures omal kohal, aga no kui keegi mu tomatisele lasanjele praegult ketšupit lisama hakkaks, siis ilmselt kaotaksin enesekontrolli (ja kes mind kohanud on, need teavad, et ma olen üks parajalt tuimtükne ja rahulik eestlanna) ja saadaksin nad lihtsalt söögilauast minema. :) Seeneka söögipalve jutuga olen nõus. Kui sööksin kuskil sügavalt usklikul maal usklike seltskonnas, kus söögipalve tavaks on (a la lihavõttepühade ajal Kreekas või mõnede tegevkatoliiklaste juures Prantsusmaal vm), siis loomulikult istuksid vaikselt ja harda näoga seal lauas selle palve ajal. Kui aga keegi tuleks mulle oma usku ja usukombeid peale suruma, siis pahandaksin küll. (Samas ei serveeriks ma muidugi eales oma moslemitest sõpradele sealiha ega sunniks hindust-vegetaarlasest sõpra midagi loomset sööma..) Me sööme kodus aasia toite tihti noa-kahvliga, nii et Kristjan pidas pigem silmas, et kui on mingi eksootilisem köök käsil, siis on täiesti viisakas süüa pulkade või sõrmedega ja noa-kahvli kasutamine pole kohustuslik. Kuigi jah, ses mõttes on tal õigus, et hiina roogi sööme enamasti hiina pulkadega ja jaapani roogi jaapani pulkadega ja korea toite degusteerides arvestame samuti, et kuhu ja kuidas korealased oma pulgad laual taldriku suhtes asetaksid. Kõiki neid rahvaid on mul sõprade seas hulgim olnud ja neile on see konkreetne teema oluline olnud. Sealt lihtsalt külge jäänud.. |
|
Triin
Abikokk 2011-01-05 12:02:51 |
minu jaoks on vabakasvatus võimalik ja edukas kui vaenamad on 100% või vähemalt 90% lastega koos - nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui seda võimekust ei ole, tulevadki reeglid appi :). Vastasel juhul juhtub tõesti kasvatamatus. Kuigi kõik siin ära toodud reeglid on ju täiesti õiged ja viisakad, tahaks väikeste laste vanemaid, kes seda siinset loeavad ja kurvalt tõdevad, et nende kolmeaastane ikka pläkerdab käppapidi toidus või 6aastane nõuan pidevalt ketšupit, lohutada, et viisakad inimesed kasvavad ka siis kui kogu söögilauakombestiks ei ole lasteaiaealisena omandatud :). Ma ei viitsi olla väga nõudlik, aga hoolimata sellest on lapsed täiesti normaalsed ja käituvad väljas söömas väga kenasti (algkooliealised). Meil on piisanud, et vanemad ise on viiskad ja sellest aegajalt räägitakse, et lapsed põhimõtteliselt teavad kuidas elu käib. Mis ei tähenda, et ma lubaks täissuuga rääkida või salliks kui keegi ei tule esimese ütlemise peale lauda, mis on mu meelest elementaarne. Aga hommikul sööb igaüks omasoodu ja omas tempos. Ja kui vaja siis lõikasin lastel liha taldrikus lahti ja ikka ja jälle teen lastele eraldi toidu. Eriti kui teen endale midagi eriti meelepärast - mida võib eeldada et lapsed ei taha. Ma ei saa ju neid oma maitsega ahistada. Veel vähem tahan pidevalt süüa toite, mis meeldivad lastele ülekõige. Sageli õnneks on ka kompromissvariandid (ja üha sagedamini). Aga ei poolda jäikust. Samuti taldriku tühjaks söömisel. Muidugi on nõme, milleks tõsta liiga palju ja ma alati räägin ja asi paraneb. Aga kui vaadata, kui palju on ülekaalulisi teismelisi, siis ei poolda lapse magu kasvõi amps-haaval venitada sunniviisiliselt. Kui kõht täis, siis olgu. Manitsen, et tõstis liiga palju, aga luban alles jätta. No ja kui suppi vahel ikka soovitan ära lõpetada, siis magustoiduga on see kohe algusest peale reegel, mida kõik teavad - et seda süüakse ainult nii palju kui soovitakse. Aga külalistega on küll nõme kui tullakse ja teatatakse, et just söödud. Samas on ka külla kutsudes vaja mõelda, et aeg ikka enamvähem sobiks - kui on plaan pakkuda lõunat, siis kutsuda lõuna ajaks. Muidu on nii, et peab kodus mõtlema mingit näksimist, et nälg ei vaevaks, aga korralikult süüa ei saa, sest siis ei taha jälle külas pakutavat. Et kogu teema on tõsine ämblikuvõrk ja igal ühel on omad reeglid ja soovid ja siis ongi mu meelest vaja rahulikku meelt ja katsuda jäikust eneses ja oma reeglites hajutada, et saaks põhilisele keskenduda inimestega suhtlemisel - et mitte ainult leivast me ei ela :). |
|
|
Pille
Nami-Nami peakokk 2011-01-05 12:09:48 |
Ma siinkohal õhkan kergendatult, et ei suudagi meenutada ühtegi külalist, kes oleks teatanud, et ta alles sõi ja tal kõht täis :) Ma oleks vist üsna õnnetu sellisel juhul - no kelle jaoks mina siis köögis sehkendasin ja süüa tegin??? :O PS Me peagi-kahene tütar ikka kipub aeg-ajalt söögilauas lollusi tegema - a la lusikaga klaasi sees solberdama või taldrikust toitu lauale tõstma suhupistmise asemel (sööb muidu kenasti ja iseseisvalt lusika-kahvliga juba peaaegu aasta aega). Korra saab hoiatuse, kui seda ignoreerib, siis tõstetakse laua äärest kohe ära. Kui tal ikka kõht tühjaks jäi, siis suure nutuga ronitakse uuesti oma söögitooli peale ja alandlikult süüakse veel veidi ja enamasti siis juba vägagi viisakalt ... |
|
ErleS
Abikokk 2011-01-05 12:38:59 |
Olen Triinuga väga nõus reeglite ja nõudlikkuse osas. Meil kodus reegleid ei olnud, aga loodan väga, et minust on hoolimata sellest viisakas inimene kasvanud. Ei mäleta, et meil oleks olnud karm käsk esimese kutsumise peale lauda istuda, aga siiski vanemate (eriti isa) sõna maksis ja söök kunagi külmaks minna ei jõudnud. Mäletan ka paari korda, kus isa meid korrale kutsus, kui laua taga omavahel nalja tegema hakkasime. Aga hoolimata sellest ei mäleta, et meil oleks just söömise ja toiduga seotud ranged reeglid olnud, mida siin mainitud on. Nagu ka eespool kirjutasin, ei olnud meil kommet tingimata noa ja kahvliga süüa, samas lastena vahel tahtsime ise noa ka appi võtta, siis tundus kuidagi peenem :) Seega leian, et viisakust ja kombeid on võimalik õppida ka karme reegleid kehtestamata, lihtsalt igapäevase kasvatuse käigus. |
|
Ilse
Abikokk 2011-01-05 12:56:36 |
Kui laste kasvatamise osas midagi kaasa rääkida, siis minu arvates ei saa kedagi kasvatada, lastega kasvatakse koos, elades läbi enda elus kogetu ja õpitu ja selles korrektiive tehes vastavalt enda tõekspidamistele, iga ema teab kuidas just tema laps parimad kogemused ja harjumused saab ja omandab. Inimene õpib läbi eeskuju ja jäljendamise. Aga toidulauas häirib mind matsutamine ja luristamine, muu osas ma kodustes tingimustes reegleid ei sea kuigi mõlemad mu lapsed saavad hakkama ka siis kui on serveeritud mitmekäiguline õhtusöök peenemas restoranis :) | |
Tullia
Abikokk 2011-01-05 13:22:39 |
Pille:
Meil on õnnestunud ka oma sõbrad sellega harjutada, et meie juures saab alati süüa ja kodus ei tasu enne kõhtu täita.
Ma siinkohal õhkan kergendatult, et ei suudagi meenutada ühtegi külalist, kes oleks teatanud, et ta alles sõi ja tal kõht täis :) Ma oleks vist üsna õnnetu sellisel juhul - no kelle jaoks mina siis köögis sehkendasin ja süüa tegin??? :O Pille:
See on laste puhul täitsa normaalne, et nad tahavad vaadata, kuidas jook klaasis keerleb või mõni toidutükk joogis hulbib :) Silmale kole vaadata, aga nad kõik tahavad seda teha. Alati mitte toiduga mängimise eesmärgil, vaid uudishimu pärast. Täna hommikul just vaatasin, kuidas oma uudishimu rahuldati vägagi viisakal moel ja vaikselt. Singipirukast võeti väikseid ampsukesi ja siis silmitseti pirukat lähedalt ja küsiti, kas need ja need asjad on seal sees.
See laua äärest ära tõstmine toimis meil ka hästi. Ka praegu palun lahkuda lauast, kui läheb virisemiseks või songimiseks. Kui kõht on ikka tühi, siis vütab ennast kokku ja sööb normaalselt edasi või lähebki minema.
PS Me peagi-kahene tütar ikka kipub aeg-ajalt söögilauas lollusi tegema - a la lusikaga klaasi sees solberdama või taldrikust toitu lauale tõstma suhupistmise asemel (sööb muidu kenasti ja iseseisvalt lusika-kahvliga juba peaaegu aasta aega). Korra saab hoiatuse, kui seda ignoreerib, siis tõstetakse laua äärest kohe ära. Kui tal ikka kõht tühjaks jäi, siis suure nutuga ronitakse uuesti oma söögitooli peale ja alandlikult süüakse veel veidi ja enamasti siis juba vägagi viisakalt ... |
|
Seenekas
Abikokk 2011-01-05 13:32:41 |
Pille:
OT Mu eestiaegsest prouast vanaemal oli kaks vallalist sõbrannat, kes alati enne küllatulekut kodus kõhu täis sõid ja natuke leiba luusse lasksid, et "olla virge ja viisakalt mitte liiga palju süüa". :D Nii nad siis näksisid vaid, aga kõik teadsid seda ja ei pannud pahaks. Hästi lahedad hallide rullsoengutega daamid olid. Kujutan ette, et minu lapsepõlves võisid nad olla umbes seitsmekümnendates eluaastates. Ma siinkohal õhkan kergendatult, et ei suudagi meenutada ühtegi külalist, kes oleks teatanud, et ta alles sõi ja tal kõht täis :) Ma oleks vist üsna õnnetu sellisel juhul - no kelle jaoks mina siis köögis sehkendasin ja süüa tegin??? :O |
|
Heleen
Abikokk 2011-01-05 15:39:25 |
Pille:
Ei, ei,ma ausalt ei aravnud, et need lapsed mingid hirmus metslased on :D Lihtsalt see on midagi sellist, mida pole mina veel näinud ega kuulnud ja enda kodus taunitavaks peaksin. Eks see teema selleks saigi ju tehtud, et teiste harjumustele pilk peale heita ;)
Heleen:
Mina olen Pärnus ühes kohvikus Vandiste kolme last söömas näinud ja kõik käitusid väga viksilt ja viisakalt. :)Uskumatu ja ennekuulmatu minu jaoks.. ning lubamatu samuti. Aga eks iga inimene ise teab, kuidas lapsi kasvatab ja milliste reeglite täitmist kodus nõuab. Minu poolt aga nüüd selline küsimus, et kuidas suhtute söögilaua ääres nina nuuskamisse? Armastus käib kõhu kaudu :) |
|
| << < 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 > >> | ||
Foorum