Seenekas
Abikokk 2011-01-03 22:00:39 |
Veel üks asi, mis meelde tuleb ja ei puuduta küll inimesi vaid koduloomi. Kassid-koerad söögi ajal. Ma lausa vihkan, kui külas käies käitub pererahvas lemmikuga nagu inimesega, et tema sööb nüüd ka meiega koos ja paneme pimbukesele kõigepealt (esimesena muidugi) siit kausist ja sealt kausist ja see maitseb mukile kõige rohkem... Pläää. Ja siis pimbuke istub laua all ja topib oma ilast lõuga või lõikamata küüntega käppi sulle kui mitte just ebaviisakasse kohta, siis jalgade peale. Pererahvas kiidab, et näe kui tark nunnu, kohe teab, kuidas küsida ja puistab veel lisapalukesi. Olen täiesti totaalselt veendunud, et karja juht on alati inimene - ükskõik milliste neljajalgsetega on tegu. Sellise käitumise puhul juhib küll koer karja. Ühesõnaga, meil kodus on koeral lubatud küll laua kõrval istuda ja ta saab alati peale inimeste söögi lõpetamist mingi palukese. Käpaga katsuda ei tohi, pead sülle toppida ka mitte. Karm. Mis muidugi ei tähenda, et ta alati viisakalt käituda suudab. Kahjuks. Sellisel puhul või teatud külaliste tulekul pannakse koer "vangi" ehk siis kas teise ruumi või rihma otsa kuhugi samasse ruumi kinni. Paraku arvavad osa külalistest vahel, et no mis see teeb, kui just mina annan selle ühe korra vaid piiiiisikese killukese, ta ju nii tahab... Kassid tõmbavad õnneks külaliste saabumisel ise uttu. | |
Tiina
Abikokk 2011-01-03 22:36:12 |
Siin on nüüd läinud jutt selle peale, mis kellelegi laua taga meeldib või ei meeldi. Aga mina lugesin Kristjani nimekirja ja mõtlesin, et liiga palju reegleid. Olen üldiselt nende kõigiga nõus (kuigi - "Torti süüakse pigem tordikahvli kui lusikaga" pole minu arust nüüd küll mingi reegel). Viisakas käitumine on iseenesestmõistetav, aga sellegipoolest ei pea ma omaenda peres vajalikuks liiga palju reegleid kehtestada. Kui me elame terve elu selliselt, kus peame end igal sammul kontrollima ja viisakas olema ja igasugu kirjutatud ja kirjutamata reegleid järgima, siis kodu võiks olla see üks koht, kus end iseendana tunda saab. Mis, kordan, ei tähenda ebaviisakust.
Üleüldse saavad paljud reeglid kehtida ainult siin ja praegu ja meie kultuuriruumis. Kasvõi noa ja kahvliga söömine ei ole väga paljudes maailma osades enesestmõistetav. Gruusia köök on siiski üle kõige! |
|
Elis
Abikokk 2011-01-04 00:13:25 |
Väga hea teema! Olen enamuses eelnevate arvamustega nõus. Kõige enam puudutas punkt alkoholi peale surumise kohta. Kuna olen enamasti pidudel kaine, siis tehakse tihti ka märkusi. "Šampust ikka võtad ju?", "Kas on peenikest peret oodata?", "Mis sul siis viga on?" jne..Tihtipeale võõrustaja pakub mitu korda järjest ja ei taha kuidagi viisaka "ei"-ga leppida. Vahel on selline tunne, et peaks ennast halvasti tundma, et napsust ei hooli. Alkoholi tarbimine peaks ikka igaühe isiklik valik olema. Hommikusöök on meil tavaliselt vabas vormis. Igaüks vaatab ise, mis tahab, millal tahab. Erandiks on pannkoogi-pühapäevad, siis sööme koos. Õhtusöök on meil aga välja kujunenud enam-vähem kindlale kellaajale (6-7 vahel) ja sellel ajal ei toimu kõrvaltegevusi. Kui me kumbki selleks ajaks sööma ei jõua, siis teavitame teineteist ja teen söögi sobivaks ajaks või hoian kaaslasele soojas. Ma ei kannata telefoniga rääkimist söögi ajal. Viisakas on kas kõnele mitte vastata või öelda, et helistan hiljem tagasi. Mulle ei meeldi söögi kiiresti sisse lahmimine- nii ei ole võimalik saada toidust elamust. Ei meeldi ka kui kokk on palju vaeva näinud, aga külalised satuvad toidulauas rääkides nii hoogu, et unustavad söögi hoopis ära ja lasevad toidul täiesti maha jahtuda. Kui on pikk õhtu lauas, siis mul on komme mustad nõud vahepeal ära korjata ja puhtad asemele panna- ma ei kannata toidujääke ja musti nõusid. Nii saab igaüks endale sobival ajal toitu juurde tõsta, aga ei pea õhtu otsa oma musta taldriku taga istuma. Toidu ülemaitsestamine enne maitsmist on suisa solvav. Kõige õudsam on ketšupi lisamine IGALE POOLE- tapab kõik maitsed. Meil endal küll lapsi ei ole, see-eest on aga palju lastega sõpru. Mõned vanemad tõstavad oma võsukestele taldrikusse asju, mida nad ei ole soovinud ja sellele järgneb toidu sonkimine, kahvliga patsutamine, toidu sees kätega mäkerdamine jne. Sellist asja on valus vaadata. | |
Kristjan
Abikokk 2011-01-04 09:34:39 |
Zapxpxau:
Külalistele loomulikult on märkuste tegemine iseenesest ebaviisakas ja lubatav vaid juhul, kui käitumine häirib ka ülejäänud laudkonda. Samas küsimus on rohkem, mida nõuda lastelt? Kui range olla? Ausalt öeldes häirivad kõik ülaltoodud asjad mindki, kuid kas lapsega saab näiteks joogiklaasi ääre toiduseks tegemise eest pahandada? Kui vanalt alates võib märkusi tegema hakata? Veel ei meeldi mulle, kui suu liiga täis topitakse... Kui toidunõusid kriibitakse noa, kahvli või lusikaga... Kui ennast täis juuakse... Kui joogiklaasi äär räigelt toiduseks tehakse või toiduosakesed klaasi sees ujuvad... Kui valju häälega kommenteeritakse mida kõike antud isik ei söö... Nimekiri on pikk.. aga see on kõik minu enda probleem, sest iialgi ei hakka ma oma külalistele nende väikseid oletatavaid puudusi avalikult meelde tuletama, sest see oleks äärmiselt ebaviisakas. |
|
|
Kristjan
Abikokk 2011-01-04 09:42:49 |
Tiina:
Täiesti õige, et tordi söömine kahvliga on pigem kultuuriline eelistus, perekondlik komme. Lusikaga söömine ei ole kindlasti samas kaalukategoorias täis suuga rääkimisega. Nii nagu liikluses pole purjus peaga avarii tegemine ja lahtise turvavööga sõitmine samas kategoorias.
Seega on see pigem meie peres nii ja mujal pole põhjust kuidagi viltu vaadata. (kuigi - "Torti süüakse pigem tordikahvli kui lusikaga" pole minu arust nüüd küll mingi reegel). |
|
|
Kristjan
Abikokk 2011-01-04 10:09:37 |
Kuna oli esimene katse tähtsamaid reegleid läbi mõelda, siis olin üht-teist olulist unustanud. Tänu foorumile saan need siia lisada: 15) Lauda on viisakas ilmuda esimese kutse peale. Mälu on valiv ja kuna mul on endal selle reegli täitmisega raskusi, siis, näed, ei meenunud. Alati on hädavajalik mingi toimetus eelnevalt lõpetada. Samas aga kui on minu kord süüa teha, läheb ka armastatud peakoka arvuti tagant ärasaamisega mõnevõrra aega :rolleyes: 16) Sööma hakatakse, kui kõigil on road serveeritud ja kõik istuvad laua taga. See reegel kehtib küll pidulike õhtusöökide puhul. Hommikusöök on enamasti erinevate lahkumisaegade ja tööle kiirustamise tõttu hektilisem. 17) Söögilauas pole viisakas näägutada ja tänitada (Kus üldse on? Peaks tegema nagu suitsetajatelgi lennujaamas spetsiaalse helikindla näägutamis- ja tänitamisnurga, kuhu siis vastava tungiga inimene saaks taanduda). 18) Viisakas on enne toitu maitsta ja alles seejärel lisada soola-pipart-ketšupit, kui just muidu ei saa. 19) Pidulike õhtusöökide ajal ilma äärmise vajaduseta telefoni vastu ei võeta. Prantslased peavad isegi ärilõuna ajal telefoniga rääkimist ebaviisakaks. Ma ei ole kindel, et neid reegleid just liiga palju on, mingi kinderstube võiks lastel ju olla. Siis ei jääda hiljem ka peenemas seltskonnas hätta. |
|
|
Seenekas
Abikokk 2011-01-04 10:54:58 |
Veel üks teema, millest ma räägiksin on söögipalve. Ärge mind imelikuks pidage ainult. :) Meie kultuuriruumis ei ole see just väga aktuaalne teema, kuid...söögipalvet ei tohiks teistele peale suruda. Minu prantsuse sõpradel on peres süvausklik pereema ja nemad on lahendanud asja nii, et enne sööma asumist palutakse hetk vaikust. Igaüks võib omi mõtteid mõelda ja see hetk on lühike. Ilus. Samas sattusin hiljuti olukorda, kus meil käisid külalised, kellest üks võttis kaasa oma sõbra. Sööma asudes küsis sõber, kas ta võib söögipalve lugeda. Ma ei taha halvustada, aga loa saanuna järgnes sellele hiigelpikk traktaat ja lõpus teatati vastuvaidlemist välistaval toonil, et nüüd ütleme koos "aamen". Ma olin pehmelt öeldes üllatunud ja tegelikult väga pahane. Usk on igaühe väga isiklik suhe millegi või kellegagi ja minu meelest seda ei pea nii demonstreerima. |
|
Profa
Abikokk 2011-01-04 11:08:57 |
Kristjani punktidega igati nõus, tegu pole isegi niivõrd reeglitega vaid meie kultuuriruumis välja kujunenud elementaarse viisakusega. Pluss terve mõistus. Kommentaaridest jäi aga mitmel korral silma imelik asi - paljud karsklased kurdavad et surutakse alkoholi peale. See tundub imelik, mina tarvitan söögi kõrvale õlut/veini tihti, aga ei ole kunagi tähele pannud et kellelegi seda oleks peale surutud ja pole seda ka ise teinud. | |
ErleS
Abikokk 2011-01-04 11:54:55 |
Paljude "reeglitega" igati nõus, aga meie peres kehtivad need pigem siis, kui on külalised või tegemist mõne tähtpäevaga. Igapäevase söömise juures meil mingeid "reegleid" kehtestatud ei ole. Ilmselt ei ole traditsioone kujunenud ka seetõttu, et arvestatava osa minu lapsepõlvest elasime 5-kesi imepisikeses korteris, kus köögilaua taha mahtus hea tahtmise puhul korraga 2 inimest. Maal sööme aga enamasti ühise suure laua taga. Samas mingit noa ja kahvliga söömise nõuet ja palun-tänan kommet meil ei ole. Toitu võib kiita või laita, mida ka enamasti tehakse, aga mingit tänamatust koka suhtes ei ole ma kunagi tundnud, kui aitäh jääb ütlemata või öeldakse, et eelmisel päeval valmistatud supp maitses paremini kui tänane. Ma ei võta söögitegemist kui vastumeelset tööd, et selle eest igal juhul kiita pean saama. Ühesõnaga, meie võtame igapäevast söömist üsna vabalt. Ja nii palju kui tuttavate peale mõtlema hakkasin, tundub, et enamikes peredes käivad asjad üsna samamoodi. Ei ole end kunagi külas halvasti tundnud ja loodan, et sõbrad minu juures samuti mitte. Alkoholi tarbimise osas on sarnased kogemused eelkõnelejatega. Alkoholi surutakse ikka väga sageli peale. Eitavale vastusele järgenevad enamasti kommentaarid stiilis "miks sa ei joo? aga kui sa veini, õlut, viina vms ei taha, mida sa siis ÜLDSE jood? jne, jne". Olen nõus, et toidu valmistamisel peab arvestama nendega, kellel mõjuv põhjus mõnest toiduainest keeldumiseks (nt allergia). Või kui on teada, et mõni külaline ei söö sibulat, siis iga toidu sisse seda tõesti panema ei pea. Samas pean kõige tüütumateks külalisteks pidevaid dieeditajaid. Küll ei sööda ühte asja, küll teist asja. Paari tuttava puhul on tavaline see, et nad ei tulegi külla, kui teavad, et pakutakse midagi süüa. Või teatavad kohe, et süüa nad ei kavatse. Või süüakse õhtu otsa ainult köögivilja (see on isegi meeldiv variant, kui jäetakse muud kommentaarid oma dieedi osas ära ja valitaksegi seda, mis selle dieediga sobib). | |
Veronika
Abikokk 2011-01-04 12:30:15 |
Natuke OT jätkuks Seenekase poolt tõstatatud söögipalve teemale. Ma ei tea, kas mina olen eriti tundlik antud teema suhtes või mis, aga ma üldse tunnen viimasel ajal väga palju survet just teemadel, mis puudutavad usku. Nii näiteks hakkas mul jooga õpetaja ühes tunnis tegema päikesetervitust meieisapalve saatel. Minu arust on imelik eeldada, et a) kõik on usklikud, b) kõik teavad meieisapalvet, c) kõik on luterlased vms. Minu jaoks on usuga seonduv kuidagi eriti isiklik teema, mida ma ei pea vajalikuks jagada kõigiga. Tagasi teema juurde, siis eespool juba kirjutasin, et köögis kehtisid meil väga kindlad reeglid, kuigi üldiselt mul vanemad väga ranged ei olnud. Nendest reeglitest pidime lastena kinni pidama, kui tahtsime süüa :) Ja leian, et mulle on see ainult kasuks tulnud. Samuti ei tekkinud olukorda, kus ma lapsena külas olles "unustasin end ära" ja käitusin laua taga ebaviisakalt vms, sest aluspõhimõtted olid kindlalt juurdunud. Seega, ma olen igati reeglite pooldaja :) |
|
| << < 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 > >> | ||
Foorum