Netcat:
Neid asju, mida ma kohe üldse süüa ei saa, on suht vähe siin ilmas. On küll asju, mida ma parema meelega kunagi enam ei sööks, kui see minust sõltub (värskekapsasupp või keedetud porgand, näiteks) - lihtsalt üleküllastus lapsepõlvest. On asju, mis mulle üldse ei maitse - aga ma olen nõus neid aeg-ajalt proovima, tõdemaks, et ei, ikka veel ei maitse - eelmainitud lagrits ja aniis näiteks (aga tähtaniisi toidu sees kasutan küll aegajalt), lisaks maapähklid ja valgehallitusjuust ja hapupiimalised. Popkorni ma tõesti pole ka kunagi süüa tahtnud, see ei tulnud meeldegi, loen seda pakendusmaterjaliks, mida mõned millegipärast võiga garneerivad, mitte toiduaineks. Paneme siis kirja need asjad, mis on suht tavalised, aga minule igal juhul "tänan, ei": 1) Mesi. Omal kohal kastmetes jms kuid puhtalt alla neelata suudan ainult arstirohuna, ja siis pean okserefleksi alla suruma. Liiga imal lihtsalt minu jaoks. 2) Piim kui jook. Toidu sees OK, isegi kasvõi müsli peal. Joomist ei kujuta ette, juba lapsena ei kujutanud. 3) Munapuder kartulitega. Nõukogude aja lapsena ei olnud mul luksust keelduda söömast toitu seetõttu, et see mulle ei maitse, aga munapuder kartulitega oli see, mida ma süüa ei suutnud. See maitsekombinatsioon on kuidagi... blehh. Lisage siia veel till ja palun alandlikult kergemat karistust mahalaskmise näol.

Ullike:
Munapudrust kartulite (värskete!) ja soolalihaga ma ainult unistan! Eriti kui veel maamunadest seda putru/kastet teha .Ja kindlasti rohkelt värsket tilli peale - ooh!!! Aga üldiselt maitsed elu jooksul muutuvad.