Reisiampsud #11: Stina Pley & Jaapan

"Reisiampsud" on Nami-Nami uus lugudesari, kus uurime armastatud eestimaalaste käest, mida maitsvat nad oma viimasel reisil sõid ja soovitame retsepte, mille abil reisimälestusi oma koduköögis taaselustada.

Eesti Vabariik 100 korraldustoimkonna kommunikatsiooninõunik Stina Pley käis suve algul Jaapanis.     

Kus käisid ja kui kaua reis kestis?

Reisisin juunis Jaapanisse, kus seitsme aktiivse päeva jooksul sai põgusalt tutvust tehtud Tokyo, Kyoto ja Osakaga.

Milline oli reisil Sinu tüüpiline hommikusöök?

Hommikul ootas laual suur valik jaapani hommikusöögi komponente, millest iga soovija sai endale eine komponeerida. See nõudis aga parajat vilumust, sest laud oli minu jaoks uuest ning huvitavast lookas. Seega tuli enne lauda istumist ühe korraliku mõttepusle kallal närida.

Mõned tuttavamad valikud hommikusöögilauast olid aurutatud riis, riisipuder, marineeritud köögiviljad, jaapani omlett, küpsetatud kala, miso supp, keedetud tofu, nori lehed, hakitud roheline sibul. Selle juurde käis veel loendamatu hulk maitseaineid, kastmeid ja köögivilju, millega varasem kokkupuude puutus.

Jälgisin huviga neid, kes mängleva kergusega endale harmoonilise ja maitsva eine olemasolevast kokku võlusid. Tuleb tunnistada, et minul see nii vähese harjutamisega välja ei tulnud. Kord tappis tundmatute kastetega mängimine kõik teised maitsed ära, kord ei saanud toiduainete vahekord paika. Tuleb tunnistada, et oli hommikuid, kus otsustasin kergemat vastupanu teed minna ja haukasin võileiva järele.

Mis minul silma aga eriti särama lõi, oli jääkohv. Ei osanud oodata, et jaapanlased nii suured kohvisõbrad on. Samas on igati loogiline, et palaval hommikul on hoopis kosutavam haarata külma virgutava joogi järele. Loomulikult oli ka roheline tee alati olemas, samuti külmalt ja kuumalt.

Millised olid kolm kõige eredamat toidumälestust?

Eredaimad toidumälestused viivad tagasi Jaapani toiduturgude organiseeritult kaootilisetele tänavatele. Külastatud toiduturud olid nii suured, et neid võib tõesti omaette linnakuteks pidada ja neist eraldi artikligi kirjutada. Aga meeldejäävate toitude juurde.

Pärast Kiyomizu-dera templi külastamist Kyotos ja loendamatute turistide vahel laveerimist otsustasime reisikaaslasega enda premeerimiseks ühe Nikumani osta. Tegemist on siis nii Jaapanis kui ka Hiinas tuntud aurutatud lihapirukatega, mille kuumast ümbrisest võib leida liha- või juurviljatäidise.

Kui tavaliselt on toidukärude ilutsevad "maailma parim" sildid sõnakõlksud, siis külastatud kaupmehe lihapirukat proovides tabasime kümnesse – oligi meie jaoks maailma parim! No tegelikult ka päris esimene.

Need maailma parimad Nikuman lihapirukad olid ka omaette meistriteosed. Stiilipuhtad, mahedates toonidega ja veatult siledad. Neile oli isegi logo peale kuumutatud. Esimene amps oli üllatav, sest tainas kleepus veidi hammaste külge ja oli ka oodatumast magusam. Siis tervitas pulled-pork tekstuuriga veiselihast täidis, mis oli väga hästi maitsestatud ja tõeliselt kvaliteetne – puhas liha.

Ostsime esmakordse proovimise tõttu väiksemat mõõtu piruka ja kahetsesime koheselt! Kui selle sekunditega hävitanud olime, oli inimeste summ meid juba liiga kaugele kandnud ja topeltportsjon jäi saamata. Jahtisime neid lihapirukaid ka teel olles, kuid tuttavat silti ja logo enam ei leidnud. Suutsime Nishiki turult teise Nikumani leti leida, kuid sealne toodang jättis meid juba mitme kraadi võrra jahedamaks.

Järgmise toidukatsetusena võtsime maitsete ameerika mägedel suuna mäest alla. Olin kuulnud, et Osaka üks populaarseimaid snäkke on Takoyaki. Seega oli selge, millega ma järgmisena tutvust tegema hakkan.

Takoyaki lette leidus tõesti iga nurga peal – tänaval, muuseumipoes, ostukeskustes. Vaatasin, kuidas Takoyaki palle spetsiaalsetel pannidel pulkade vuhisedes keerati ja olin elevil. Leidsin endale sobiva leti, mis minu jaoks valikust hoolimata kergelt ei tulnud, kuid toiduelamusest lahutas mind veel üks üllatuslik samm.

Seisin oma kõlisevate jeenidega leti ees ja veerisin püüdlikult sildil olevat nime. Müüja vaatas, noogutas lahkelt ning suunas mind masina juurde, kuhu vastav raha sisestada tuli ja siis pildiga nupule vajutada sai. Masin sarnanes väga joogi- ja snäkiautomaadile, ainult et masinast ei tulnud ostetud toodet välja. Sain hoopis pileti, mille tervet protsessi jälginud müüjale tagasi ulatasin. Täpselt aru ei saanud, mis selle liigutuse mõte oli, aga elamus juures. Ja siis kohe ulatati paberist alusel ka kuus kuldpruuni palli, mis olid kaetud sulajuustu ja Takoyaki kastmega.

Ma ei taha kedagi hirmutada, aga minu jaoks Takoyaki võlu nende valmistamisega piirduski. Lõhn lubas ka veel, aga kohe pärast esimest ampsu oli selge, et välimus võibki petlik olla. Kuldpruunide pallide sees oli tulikuum, maitsetu, veidi jahune kördilaadne mass. Kui edasi näkitsesin, siis suutsin tuvastada ühe kaheksandiku kaheksajala jalast. Ka Takoyaki kaste ei päästnud seda rooga. Worcestershire kastme baasil valmistatud viskoosne kaste oli tõeliselt tummine ja vänge. See pallimeri jäigi taldrikule.

Rõõmsamalt edasi! Tokyos ringi jalutades tahtsin mitmel korral kalakujulise küpsetise Taiyaki järele haarata. Kahjuks või õnneks sattus kõht alati täis olema, aga pärast kaheksajala-laavapallide proovimist vajasin midagi, mis kiiremas korras uue ja meeldiva elamuse pakuks. Õnneks sattuski teele üks sõbralik Taiyaki lett. Taiyaki on pannkooki või vahvlit meenutava pirukas, mis on täidetud erinevate magusa või soolase täidistega. Mulle naeratasid vastu kalakesed punase oa pasta ja maguskartuli täidisega. Läksime ubade peale välja ja ei pidanud pettuma. Kala oli ka nii armas, et ei teadnud, kas oleks parem alustada peast või sabas. Hambad said siiski sisse löödud ja kohe oli kindel, et oad magustoidus on igati teema. Paks vahvel oli mõnusalt pehme ja pealt kuldkollane-krõbe. Sisu oli tummine, soe ja parajalt magus. Samas oli arusaadav, et tegemist on ubadega. Tõeliselt hea, seda sööks sügistalvisel ajal ja mõmiseks.

Jaapan on kauge maa, mis on kummaline ja samas nii lummav. Proovituid toite oli rohkem, palju rohkem. Samas sai kindlaks see, et nädala jagu proovimise ja katsetamisega kraapisime vaid (toidu)kultuuri pealiskihti. Järgmiste ampsudeni, Jaapan!

Nami-Nami soovitab:

Nami-Namis on täitsa korralik (100+) Jaapani retseptide valik. Leiad nii juhiseid sushi tegemiseks (sushi-riis, nigiri-sushi, kappa maki, temaki-sushi jne), misosuppide (lihtne misosupp tofuga, misosupp kana ja riisiga), miso-steigiteriyaki-kanatiibade ja teriyaki-lõhe valmistamiseks. 

Muidugi on olemas ka matcha jäätise retsept, Jaapani toorjuustukoogi retsept ja kohevate sufleepannkookide retsept.    

Tutvu kogu Jaapani roogade retseptide valikuga siin 

Nami-Nami retseptikogu®
postitatud 23.08.2018 21:43 LISA KOMMENTAAR

Kommentaarid


Karin Aas
postitatud 26.08.2018 09:35

Okonomiyaki ehk kapsapannkoogid! Neid olen edukalt ka hiljem kodus järele teinud. Ja muidugi uskumatult maitsev ramen, samuti automaadist piletit võttes ja komponente valides ostetud.