Seebimull
Kokaõpilane 2008-10-13 13:35:10 |
Olin alati köögis täielik õnnetusehunnik, tihti läks midagi põlema. Ükskord keetsin kastrulis ainult vett ja terve maja oli suitsu täis (pistik sulas üles). Isegi külmutatud pizzad unustasin ahju ja kõrvetasin ära. Šotimaal hostelis tegin hommikul röstsaia ja tuletõrjealarmid hakkasid tööle... äratasin ilmselt palju inimesi üles. Arvasin, et kokkamine on meeste töö. Või siis ükskõik kelle, aga mitte minu! Siis elasin Itaalias. Kõikjal oli suurepärane toit, aga ikka ei äratanud see minus huvi toidutegemise vastu, pigem sõin väljas. Tagasi Eestis olles ei läinud kuidagi enam kartul ja soust alla ja kuna teised tegid itaalia toitu valesti, hakkasingi ise proovima. See oli alguses tutvusringkonnas suurim nali, et mina teen nüüd ise süüa... Aga järjest paremini hakkasid toidud välja tulema ja tekkiski selline suur kirg kokkamise vastu. Kui kaks aastat tagasi ma ei teadnud, et pastat keetes peab vette soola panema, siis nüüd teen ise ahjus foccacia leiba! Sõbradki ei naera enam, vaid kutsuvad mind gurmeekokaks :P Kogun igasuguseid retsepte ja ürte kokku ning turul värskeid aedvilju nähes tuleb nii palju mõtteid, mida kõike tahaks neist teha... | |
Infanta
Kokaõpilane 2008-11-04 18:06:11 |
Mulle meenub, kuidas me suvilas naabripoisiga pannkoooke tegime (olime mõlemad umbes 10-aastased). Koogid jäid panni külge kinni ja meenutasid pigem määratlemata kujuga tainanätsakaid, aga me uhasime suhkrut peale ja küll maitses hästi :) Ma olen üldiselt alati arvanud, et ega mina ju ei oska süüa teha (kui palju soola panna? kui kaua ahjus hoida? issand, nüüd olen ma vist kõik ära rikkunud :) Samas hea toit on mind alati huvitanud. Naudin väga mõnusaid kohvikuid ja restorane, armastan toidublogisid ja värvilis :) kokaraamatuid. Ja tuleb tunnistada, et tasapisi on ka minu toidutegemisoskused paranenud ja huvi aina kasvab. Sellele aitab muidugi kaasa ka tõsiasi, et nüüd on kodus ka armas abikaasa, kellele kokata :) Nami-Nami foorumit loen alati suure huviga, sest lugedes tekib tunne, et kui teised oskavad ja saavad, siis saan mina ka. Eriti paelub mind küpsetamine ja koogid saavad sageli kiita ka :) Nüüd loodan ka soolase toidu maailmaga rohkem sinasõbraks saada. Nami-Nami on "süüdi" selles, et ma oma elu esimese risoto kokku keerasin (ja see oli muide väga maitsev) ;) Hästi välja tulnud toiduga kaasneb kaks põhilist rõõmu - söömisrõõm ja rõõm saadud kiitusest ;) (mul ikka kohe kõrvad liiguvad heameelest, kui sööjad rahuolevalt mõmisevad). | |
Pinnu
Abikokk 2008-11-12 18:48:26 |
Minu kokandusalased kogemused pärinevad mitte väga varasest noorusest. Ema tegi ise süüa ja seega otsest vajadust nagu polnud. Samas meenub mulle, et mingis vanuses (äkki u 10.a. ) võisin juba ise Puruvanakesi kokku keerata ja Napoleoni tordi jaoks taina sisse auke torkida ning pärast puru pudistada. Vanaema juures tegin ma selliseid toiduvalmistamise eeltöid nagu kana kitkumine ja puhastamine, verivorsti tarbeks soolte puhastamine ja vere kloppimine jne umbes 15.a. ma arvan. Ma täpselt ei mäleta, pole eriti hea mälu. Esimese retseptiraamatu sain 18. sünnipäevaks. Iseseisvalt süüa teha oli vaja siis, kui ühikasse kolisin (18.a.). Siis ma oskasin juba Lindströmi pihve teha ja pilku ja igasugu asju. Ja muffineid. Teised imetasid. Ma ei tea mida ainult ;P Mingis vanuses (vast mingi 22) kui omaette elama kolisime mehega, siis mulle meeldis ikka vaaritada huvitavaid sööke. Siis oli aega jne. Eks omamoodi kogemuse ja edasiviiva jõuna mõjus ka 2 aastat ühes armsas kohvikus töötamine. Sai köögis koka käest huvitavaid nippe ja retsepte jne. Praegusel hetkel teen suhteliselt tavalisi ja lihtsaid sööke kuna ka meie 1,3 a. tütar tahan beid sööke süüa ja millegi väga erilise peale ta just väga ei vaimustu. | |
Netcat
Abikokk 2008-11-14 13:59:55 |
Mina olen loomult laisk inimene, ja süüa hakkasin tegema sellepärast, et hästi süüa tahaks ju, ja kui keegi teine ei tee, siis peab ise tegema :)
Lapsena olin väga "emantsipeerunud" ega tundnud köögipoolenduse vastu mingit huvi, ema heitis vahel ette, et ma ei abistanud, kuid ta ise võttis seda samuti kui tüütut kohustust, millega ta mind üldse ei inspireerinud.
Siis juhtus, et sattusin vahetusõpilasena aastaks USAsse ja kohtasin esimest korda toitu, mida oli millegi muu kui soola ja 10 aastat sahtlipõhjas seisnud terapipraga maitsestatud. Pizzad, pastad, lasanjed, chili, korralik grillitud liha jne. Nagu siin keegi juba mainis - koju tagasi tulles oli surnukskeedetud kartul ja jahusoust pekiga ikka väga vastukarva. Ja siis hakkasingi ise katsetama.
Aeglane kobakäpp olen ma ikka, hoolimata pikast harjutamisest, aga tulemus on enamasti söödav. Ja põlema olen ka pistnud vaid ühed sibulad ja paar käterätikut :) Elu on ebakindel. Söö magustoit kõigepealt. |
|
pk
Kokaõpilane 2008-11-14 15:51:42 |
Kooki titena sai tehtud küll. Igavusest üksi kodus olles või niisama. Algkoolis käisin, miskipärast vanemad tegid suured silmad, kui nende teatriskäigu ajal kook valmis sai. Hiljem hoidsin eemale, otsest vajadust polnud ja abistasin tungival nõudmisel. Omaette kolides jälle vajadus tekkis, ei maitse need purgisupid- ja kastmed ning muud pooltooted nõnda, et neist toituda tahtnud oleks. Mis risotosse puutub, siis sama lugu, nagu Infantal. :) | |
Martiina
Abikokk 2009-02-10 21:08:14 |
Lapsena meeldis ema köögis aidata küll. Ja oli tahtmist ise ka midagi teha. Eks vaikselt kasvas minu osakaal köögis suuremaks..Kookide peale olin mingi meister pidevalt..jogurtitort oli juba nii tavaline asi mul teha, et kõik juba külla tulles eeldasid seda...nüüd aga huvitavad soolased road nagu rohkem... Ennast väga suureks kokkajaks veel ei pea...ootan, kuna saaks oma elamise oma köögiga, et nö peakokk olla seal. Et asjad asetseks köögis minu jäe järgi jne...oehh...unistused... | |
Blondie
Abikokk 2009-02-12 11:40:01 |
Mina õppisin päriselt süüa tegema puhtalt ülikooli ajal. Esimesele kursusele tulles oskasin teha põhimõtteliselt ainult makarone või riisi hakkliha ja poest toodud purgikastmega, mõnd salatit ja mõnd kooki. Üsna pea muidugi ei viitsinud enam ainult paari üksikut toiduvarianti süüa ja paratamatult hakkasin katsetama ja katsetan siiamaani :) Lapseea huvi tikuvõileibade või paari koogi vastu küll nüüd kokandushuviks ei nimetaks. Pigem valvasin kõrval, kui ema süüa tegi, sel eesmärgil, et supi sisse minu eest salaja ei pandaks ebasoovitavaid toiduaineid :D Õnneks pole kunagi olnud hirmu improviseerida ja päris retsepti järgi teen harva midagi üldse. Kokaraamatud on ikka rohkem inspiratsiooniks. | |
Tziiki
Abikokk 2010-04-24 16:36:25 |
meie kodus söödi selleks, et elada, ehk siis valmisid kodused road. Kuigi peab mainima, et toidud olid väga mitmekesised plov ikka lambalihast (kui seda saada oli), kõiksugu supid ja muidugi klassikalised kartul-kaste ning makaronid. Kooki sai üliharva-üleüldse tegi mu ema ainult ühte kooki-seda biskviidi põhimõttel, kuhu siis rabarber või oma aia õunad sisse käisid, ka magustoitu sai pigem siis, kui aias kasvava paari põõsa punased sõstrad mannavahuks tehti. Seega toidutegemisse suhtuti kiretult, isegi mäletan, et mu ema üsna tihti ütles, et talle tegelikult üldse süüa teha ei meeldi.
Laste osa koduses söögitegemises oli pea olematu-kui välja jätta käsk, et kartulid olgu kooritud selleks ajaks, kui ema töölt jõuab :) . Ja väga pikka aega kehtis meie majas ka reegel, et lapsed tikke ei puutu (meil oli gaasipliit ja puupliit).
Suur küpsetaja oli aga mu emapoolne vanaema-tal oli ikka kombeks iga nädalavahetus pirukaid ja saia teha (enamasti tehtigi midagi pärmitaignast)-aga kuna mul on minust 2 aastat vanem õde, siis minul seal kunagi midagi teha ei lastud. Ja nii oligi, et õde läks kondiitriks õppima.
Esimesi köögitarkusi jagas mulle aga hoopis mu isapoolne vanaema (meil õega erinevad isad), kelle pool kõik oma suved veetsin. Kuna vanaema käis maalt linna tööle ja kodus oli vanaisa, kes vettki keeta ei osanud :D siis tuli mul päeval vanaisale lõunat soojendada-valmistada ja õhtusöök teha (sest vanaema tahtis töölt jõudes kohe aeda ja põllule minna). Ja nii ma siis mängisin õues, vanaema vana kell taskus ja toas köögilaua peal vanaema juhised. Kui keetsin suppi ja oli kirjas, et sega iga 10 min järel, siis nii ma ka tegin-mängisin naabritüdrukutega ja jälgisin kella ning piinlikku täpsusega jooksin iga 10 min järel tuppa suppi segama. Olin siis vast nii 10-12 aastane...Aga vanaema on mul traditsioonide austaja-seniajani valmivad tema köögis praeliha, jahusoust ja keedukartul :) seega mäletan, et kui ükskord suvel jälle maal olles kurtsin vanaemale, et tahaks ikka midagi uut ja põnevat teha, siis vanaema vaeseke leidis mulle ainult ühe kummalise 'poissmehe kokaraamatu'...aga sealt üks poissmehe panniroog tehtud sai (no võite isegi arvata, et koosnes see külmkapis leiduvast- a la keeduvorst, kartul jne)-mäletan et tuli selline ühtne hall plöga, kuhu siis lõpus soovitati terve muna peale lüüa ja see pooltooreks jätta (vanaema nõuande peale me siiski lasime muna ära hüübida :) ), aga kõik-eriti mu isa, olid siis sunnitud seda pläusti sööma :D aga jube uhke tunne oli, et minu tehtud!
Peale neid söögitegemise suvesid hakkas ema mind rohkem köögis rakendama, eriti peale seda kui mu väga sõna-aher kasuisa kord (teadmata, et mina oli selle teinud) õhtusöögi ajal jahusousti kiitis...ja eks ma ole alati selline komplimendimaias olnud :P
Aga talviti linnas olles ja koolis käies ma ikka reeglina midagi köögis ei teinud.
Ise katsetamise huvi tuli 'kui välk selgest taevast'. Mäletan, et olin kodus, mingi üsna hiline õhtune aeg oli ja järsku teatasin emale, et vot nüüd tahan kooki teha-mingist vanast kokaraamatust leitud retsepti alusel ja kodus olnud vahenditest valmis kaerahelbekook...selline närimist vajav värk oli :D ei tea, kas tegin midagi valesti või, aga need kaerahelbed olid täiesti toored seal koogis-aga maitse oli hea! Sealt jäi see küpsetamispisik sisse, nii et keskkooli ajal ikka vahest mõne koogi või keeksi valmis tegin-aga siis polnud tooraine kättesaadavus erinevatel põhjustel just kiita, nii et mäletamist järgi oli põhiline rosinakeeks. Ja kuna mu vanemal õel siiski kondiitripaberid taskus, siis pigem eeldati, et tema teeb. Kui mul poissõber tekkis, kes omaette elas, siis tekkis võimalus tema juures vahest miskit küpsetada (sest ega kodus õele väga ei meeldinud, et ma tema 'territooriumile' tungin).
Täitsa ise hakkasin süüa tegema aga alles siis kui ülikoolis oma leivale läksin. Soolaste toitude puhul olen minagi klassikale truuks jäänud (mõned harvad katsetused välja arvata), aga kirg koogiteo vastu kasvab üha enam-eriti kui jälle mõnd kiitvat kommentaari kuulen. Aga suur osa on siin kindlasti sellel, et mingi ime läbi ei ole mul veel ükski koogitegu aiataha läinud :O (välimuse osas ehk jah, aga mitte maitse!).
Nii et kogemust ajaliselt veel väga palju ei ole-nii mõned aastad ehk, aga selle aja jooksul on ikka palju tehtud-külla lähen ikka oma tehtud koogiga, jõuluks teen söödavaid kinke, sünnipäevadel pakun end toitlustama jne :P
ja minu külalised laualt juba naljalt poetooteid ei leia :) As for butter versus margarine, I trust cows more than chemists :) |
|
Akaatsia
Abikokk 2010-07-26 04:03:16 |
Minagi väiksena köögis eriti ei toimetanud. Süüa tegi vanaema, ema vihkas toidu tegemist. Ja toidudki olid sellised tavalised.Enamasti kartul-liha-kaste, kas siis keedetult või praetud kujul.Teine lugu oli siis, kui vanatädi külla tuli. Tema oli superkokk ja katsetas igasugu erinevaid asju. Alati tegime koos rullbiskviiti ja mina pidin mune vahtu kloppima-sellest vist see esialgne küpsetamise pisik. Suurem huvi toidutegemise vastu tuli Soomes koolis ja tööl olles. Ühes peres tehti igal saunapäeval magusaid kooke, teises aga oli perenaisel üle nädala neljapäeviti suur küpsetamispäev-kookidesse saiakestesse läks miinimum 120 muna, vahel isegi 160. ja küpsetiste jaoks oli seal peres 400liitrine sügavkülmik (oli suur pere ja käis ka palju külalisi) Marjade jaoks oli teine 400 liitrine ja lihale 300liitrine sügavkülm. See oli minu jaoks 90date algul ikka tõeline nö. vapustus.Aga sealt perenaiselt sain ka väga palju häid ja lihtsaid retsepte ja nippe. Tema salatikastmeid ja pohlakooki valmistan siiani. Ja kui koju tulin, läksin juba omaette elama. Kuigi jah, seni kui vanatädil elupäevi ja aega oli, elas temagi tüka-lapa (igivana kõnepruuk minu kodus, tähendus aeg-ajalt) meil. Küll oli hea koos köögis igapäevaselt toimetada ja suvel purke-pudeleid täita. Kahjuks aga lõppes tema aeg enne otsa kui mul kõik nipid ja vigurid selgeks said- mõtlen beseed, sefiiri, lehttaigent ja kindlast miskit veel.....Peale tema surma on mul järjest enam süvenenud soov saada sama heaks kokaks kui ta oli.Omalegi meeldib katsetada erinevaid asju ja õnneks on nüüd pidulaudade tegemisel ning igapäevasel köögiaskeldusel abiks ka tütred(kui just koolis ei ole). Üks toitlustusalane väljakutse oli seoses laste karateetrenniga-pole ju kokaks õppinud. Organiseerisime mehega kogu trennipundile suvise laagri Hiiumaale ja et polnud kedagi kokaks võtta olin ise kokk ning mees kokaabi :D Veel olen teinud peielauad oma vanatädile, isale ja emale. Ja et on suur pere, siis on ka sünnipäevad suht rahvarohked ning kokkamist palju.Praegugi paneme vanema tütre 18sünnipäevaks menüüd kokku -tulemas u50 inimest. Nüüd kui naabrinaine läbi astub ning ma mõnda oma uut katsetust talle proovida annan ja kuulen, et kuidas sa ikka jõuad ja sa nagu vanatädigi, kõike pead proovima teha, siis on ikka hea tunne küll- kes siis kiitust ei taha :P | |
| << < 1 | 2 | 3 | 4 > | ||
Foorum