Evelin
Kokaõpilane 2008-06-29 16:57:01 |
Kui mõtlema hakata, siis ühesuguse veidruskaliibriga on mu kokkamised olnud väiksest peale. Esimese toiduna mäletan saia-leiva salatit (oooojaaa! ja kui uhke ma olin!). Sõpradega aias sünnipäeva mängides tegime kättesaadavast materjalist (ning käepärast oleva ühe kausi ja ühe noa abil) nn porganditordi, mis koosnes porgandiviiludest ja nende vahel olevast "ploomimoosist".
Nüüd ma olen natuke edasi arenenud :) Vähemalt mõnikord tundub nii. Aktiivselt olen vahukulpi varvaste vahel hoidnud ja pliidi ning ahju ees tegutsenud 3-4 aastat (praegu aastaid 17), aina kasvava tempoga.
Mul on inspireerivad vanaemad, kuldse käe-ja silmamõõduga, eks ma neid olen kadestanud ja üritand siis šnitti võtta. Sain nooremana ema käest seda loengut ikka, et ise juba nii suur, aga süüagi ei oska teha. Ja et ei tahagi teha... No ma vähemalt üritasin ning kui maitse järgi makaronidele soola panna ei osanud, helistasin emale töö juurde :) Bounteous bites- minu köök on siinsamas! |
|
Pulavik
Abikokk 2008-06-29 19:28:20 |
Ma ei pea ennast üldse heaks kokaks, kusjuures- pigem keskmiseks kes alles õpib. Köögis olen ma kohutav kobakäpp- ausalt imestan, et midagi põlema pole pistnud või endal midagi küljest lõiganud. Üldjuhul keerulisemaid asju teen retseptide järgi (nt koogid jne), päris palju aga improviseerin või siis kokkan midagi köögiklassikast- 5-käigulisi õhtusööke just eriti tihti ei tee, vana hea keedukartulid hakklihakastmega maitsevad teinekord niinii hästi :) aga mulle pakub toiduvalmistamisega seonduv huvi- kuidas mis maitsed kokku sobivad, mismoodi midagi valmistada jne. Ilmselt seepärast on mul suur nõrkus ka kokaraamatute vastu.. Lapsena tegin süüa harva ja siis ka pigem kooke- ema oli kodune ja tegi ise süüa. Või siis olin vanaema juures, kes on venelanna ja seetõttu temaga köögis võistlema polnud mõtet hakata :P Aga aitasin ma küll hea meelega. Isa on mul samasugune kokandusfanaatik ja ma imetlen teda teinekord tõega- kui ta kuskil midagi huvipakkuvat näeb, siis ta lihtsalt peab seda proovima teha. Ja nad eranditult kõik tulevad väga hästi välja. Ma nii julge pole, külalistele ma tavaliselt midagi sellist ei tee mida varem teinud pole. Vend töötab mul kokana- mulle tundub, et isa poolt on meile mõlema see kokandusgeen tulnud. Suurem huvi on tekkinud just kuskil poolteist aastat tagasi- kui ma avastasin toidublogid. Siis silmaring kuidagi laienes, et näe, ka mida kõike on tegelikult võimalik teha ja niimoodi kokku sobitada jne. Ja siis ma juba tegin suuremat tutvust maitseainetega- näiteks aasta tagasi ma poleks julenud rosmariini kasutatagi, nii imelik maitseaine tundus; praegu aga ei saa ilma hakkamagi. Noh ja nii ta edasi läks.. nüüd enam Nami-Nami ja blogideta ei saa, raamatuid koguneb ka üksjagu ja huvi aina kasvab ja huvi uusi asju proovida kasvab veel enam :) | |
Fre
Abikokk 2008-06-29 20:28:05 |
Meil tegi nõuka ajal kodus süüa põhiliselt vanaema, ema-isa küll vingusid tema kokakunsti üle aga ohje enda kätte ei haaranud. Mina hakkasin kuidagi miskitmoodi küpsetama - see ei olnud kodunt õpitud sest vanaema eriti ei küpsetanud. Tegemist polnud mingi erilise kraamiga, aga kodused kiitsid ja imetlesid ja see lisas vaid hoogu. Arvutasin just et olin 14 kui isal oli 45 juubel (1986 aastal) ja kõik magusad asjad peolaual olid minu tehtud. Tegelt olid tordid tehtud tordipõhjadest ja kuna kringel eriti hästi välja ei tulnud siis selle asemel küpsetasin miski roseti. Siis tuli pikem paus ja uus teadlikum kokkamise hoog tabas mind kusagil 90ate keskel koos ühe sõbranna soovitusel soetatud wokiraamatuga. Nüüd piilun taas vähehaaval retsepte. Hea toit maitseb igal juhul aga tegelikkuses on nii, et 3 lapsega peres on ikka hitid sellised tavalised toidud - hakklihakaste, lasanje, kartulipuder, ahjupraed jmt. Ja ega tegelikult erilisteks katsetusteks pole aega. Vahetevahel teeme india toitu ja kutsume tuttavaid külla, lapsed imegu käppa ;). | |
Juc
Abikokk 2008-06-29 21:58:39 |
Mina olen kokandusega mõnes mõttes seotud olnud juba alates väga väiksest alates.
Kui ma päris väike olin, siis küsimusele, kelleks ma saada tahan, vastasin, et "kõrgharidusega kokaks!". Mul oli pähe võetud, et kõrgharidus peab mul olema, aga tol ajal õpetati Eestis kokandust ainult kutsekates ja eriala maine oli selline nagu ta oli.
Ema on mul suurepärane kokk ja suur katsetaja samuti. Ei millestki midagi maitsvat teha pole tema jaoks kunagi mingi probleem olnud. Niisiis, asi ka geenides.
Retsepte koguma hakkasin varateismelisena, siis sai ajakirjadest neid välja lõigatud ja nõutud emalt-isalt "Kiiresti ja maitsvalt" tellimist. Mäletan, et mingit enda suuremat sorti sünnipäeva plaanides ütlesin emale, et tavalist süldikat ma ei taha, siis sai koos emaga "Maailma rahvaste toite" korralikult läbi kammitud ja 30-le külalisele üht-teist järgigi tehtud.
Olen alati kohutavalt armastanud kohvikuid ja restorane. Kindel tee minu südamesse oli, kui mind viidi mõnda heasse-peenesse kohta sööma.
Samas pean tunnistama, et täielikuks hobiks muutus kokkamine minu jaoks siis, kui lapsega koju jäin, seega veidi üle 3 aasta tagasi! http://jucjaco.blogspot.com/ |
|
Crystal
Kokaõpilane 2008-06-29 22:23:27 |
Mina tahtsingi kokaks saada kui põhikooli ära lõpetasin. Siia algas kokakool :) Nüüd juba päris mitu aastat saadud pliidi ees askeldatud. Kuigi vahepeal panin ameti maha ja ütlesin endale " aitab sellest vaaritamisest :) " Sai aastake muud tööd tehtud ja kui tagasi eestisse tulin siis jälle kokaks :D Ei saa üle ega ümber! | |
Kiilike
Abikokk 2008-06-29 22:54:39 |
Nii nagu paljud on alustanud lapsepõlves kokkamisega ja katsetustega siis mina nende hulka end kohe kuidagi lugeda ei saa. Kui õigesti mäletan siis alates keskkooli lõpust olen köögi ja kõige sellise vastu huvi tundma hakanud. Ja enam-vähem siis alustasin ka söögitegemist. Varem piirdusid minu oskused sellega, et istusin köögis kui ema süüa tegi. Aga ema oskas/oskab hästi süüa teha. Nädala sees magustoidud ja nädalavahetustel koogid olid alati laual. Mina siis alustasin 1992 aastal oma kokkamisega. Aasta hiljem olin Saksas, pidin igaks lõunaks lõuna valmis tegema, hea kui oli supp, praad ja magustoit olemas (aga võis ka ainult praega piirduda). Kõike võisin oma äranägemise järgi kokaraamatust valida :) (toiduained toodi nimekirja alusel koju st menüü oli vaja teha 1 nädal ette). See, et pealeõunal teed/kohvi joodi oli loomulik ning sinna juurde kuulus alati ka midagi magusat. Sakslastest tuttavad olid üks kokandusõpetaja Hannoveris ja teine toitlustusjuht Kiel´is. Noor nagu ma siis veel olin, sattusin vaimustusse nende oskustest ja kogemustest . Sealt see kokkamise ja küpsetamise pisik alguse saigi. Üks hullemaid situatsioone mis läbi teha on tulnud: kolmapäeval anti teada, et laupäeval on pidulik lõunasöök vaja anda st mina pidin siis tegema, sest perenaine ise oli Iirimaal. Pidulik õhtusöök tähendas 5 käigulist õhtusööki hõbedast serveerimisaluste ja söögiriistadega, kristallpokaalidega. Söögi lõpetas konjak ja kallid sigarid. ma olin siis 18 ja tegin kokaraamatu abil süüa aga hakkama sain. Sealt alates tekkis sisemine kindlus, et iga asjaga saan hakkama :) Ja siis veel aasta hiljem avastasin enda hotelli -ja restorani teenindust õppimas mille üks ja väga suur osa oli kokkamine, veinide degusteerimine ja roogade serveerimine. Kokaõpet oli meil rohkem kui 220 h + praktiline köögis toimetamine (2 aasta väletel pealelõunati) + 2 nädalat väikelinna restos töötamist. Koka eksamit ei teinud ära st ei läinud eksamile, sest olin ja olen siiani arvamusel et koka töö on meeste ala ... Nii, kokku olen siis köögis toimetamisega seotud olnud 16 aastat :) ... sisuliselt pool oma elust :D | |
Zapxpxau
Abikokk 2008-06-30 16:06:53 |
Kokkamine on mind võlunud juba väikesest peale, kuigi minu vanemad on mõlemad köögitoimetustes päris viletsad. Väiksena oli minu lemmikmänguks kokasaate mängimine, retseptid ja toiduained olid küll osaliselt improviseeritud. Kõige sagedamini "valmistasin" kartulisalatit. Ise hakkasin korralikumalt süüa tegema umbes 5 aastaselt, selliseid äärmiselt lihtsaid asju nagu pannkooke, praekartulit muna ja vorstiga, omletti jms. Kui ema töölt tuli oli toit pliidil ootamas. Just "Kiiresti ja maisvalt" retseptilehed olid esimesed, mis tõid minuni uusi seniproovimata retsepte ja arusaamise, et toidumaailmas on palju rohkemat, kui see mida olin harjunud siin nõukaeestis sööma. Mul on siiani see suur kaust alles, peakski neid sirvima ja vaatama. Praegu meeldib mulle väga uusi asju proovida, konnakoivad on söömata, sest pole veel juhust olnud :D Retseptidest eelistan selliseid, mis ei ole väga igapäevased või tavalised. Toit peab olema ka välimuselt isuäratav. | |
Katja
Abikokk 2008-07-02 10:24:29 |
mina kasvasin üles isa ja noorema vennaga. isa oli koguaeg tööl ja nii me siis vennaga koos köögiavarusi ja võimalusi katsetama hakkasime. isa on mul super piruka, saia ja koogimeister ning algteadmised sain teda kõrvalt jälgides ning rohelisest laste kokaraamatust. TV-st oli lemmik-köögisaade Liilian Kosenkraniusega (kiika kööki? vaata kööki? vms). kõige suuremad isutekitajad väiksele kõhule olid lastesaated - kui väikevenna ema köögis lihapalle praadis, võisi läbi teleriekraani isegi lõhna tunda! ja kui karlsson kompvekke sõi, tundusid need maailma parimad... mingil veidral saatuse tahtel hakkas mu ema kokaks ja aeg-ajalt käin köögis piilumas, kuidas üht või teist asja valmistatakse ja vahest harva on ikka nii hea tunne, kui ema minult küsib, kuidas seda või teist kasutada või kas need ja need maitsed sobivad kokku.. :) Ise olin veel paari aasta eest raudpoltkindel, et teen endale kunagi kohviku - suurte raamaturiiulitega hubase mõnusa kohakese, kus on koguaeg vaarika-õunakoogi lõhn ja kõige parem caesari salat. hetkel ei ole seda mõtet veel maha matnud :D igaühel on õigus unistada! | |
Frieda
Abikokk 2008-07-02 11:35:14 |
Ei mäleta, et kokkamine oleks mind lapsena väga köitnud, kuigi nii mu ema kui mõlemad vanaemad ja ka vanatädi oskasid hästi süüa teha. Aga mäletan, et sirvisin hästi tihti Ida Savi nüüdseks klassikaks muutunud "Saiad, pirukad, koogid" ja sealt ilmselt kõik ikka alguse sai.
Suviti olime venna ja emapoolse vanaemaga maal ja seal algasid esimesed küpsetamiskatsetused, millesse vanaema ennast targu ei seganud :) (muretainakook moosiga jne, kord proovisime vennaga ka muretainakorvikesi teha - vormidena kasutasime süldivorme ja oh seda võimsalt paksu tainakihti seal sees :D).
Aga sõrm küpsetamisele oli antud. Vast nii 16-aastaselt tõrjusin juba ema koogitegemisest täiesti kõrvale ja hakkasin alalõpmata kingituseks küpsetamisraamatuid ja küpsetusvorme saama.
Ja nii ta läks. Eelmisel aastal (seega siis tublisti üle 10-aastase küpsetajastaaži järel) teenisin elu suurima komplimendi oma isalt, kes ütles, et mu kaneelisaiad olevat sama head, kui tema ema tehtud. Ma ise arvan küll, et arenguruumi on veel palju, aga uhkeks tegi ikka, sest selliseid saiu nagu isapoolse vanaema tehtud, pole ma küll hiljem kuskil saanud.
Nüüd olen tasapisi aina rohkem hakanud ka soolaste toitudega katsetama.
Katja:
Minagi mängisin kunagi mõttega oma kohvikust - mõnusast ja stiilsest kohast, kus mängiks mahe džäss ja klassikaline muusika. Nüüdseks olen küll aru saanud, et sellest ilmselt asja ei saa, aga ega kõik unistused ei peagi täituma, unistamine ise ka ilus. :)
Ise olin veel paari aasta eest raudpoltkindel, et teen endale kunagi kohviku - suurte raamaturiiulitega hubase mõnusa kohakese, kus on koguaeg vaarika-õunakoogi lõhn ja kõige parem caesari salat. |
|
Triinp
Kokaõpilane 2008-07-02 13:30:09 |
Mulle on lapsest saadik eriti meeldinud küpsetada. Mingist hetkest jäigi kodus külaliste võõrustamisel koogitegu minu õlule ja olin sellega täitsa rahul. Praegu olen ka lähedased oma kookidega ära hellitanud. Soolastest toitudest tegin lapsena ikka sellist tavalist kodust kraami - hakklihakastet ja kartulit ja suppe jms. Kunagi oli mul isegi kokalaadne töökoht - ema töötas agronoomina ja pidi kiirel viljakoristusajal kombaineritele põllule lõuna kohale toimetama. Mina tegin meil kodus söögi valmis ja sain väikest palka ka. See oli vast nii 12-13-aastaselt. Tõsisemalt on köögindus huvi hakanud pakkuma viimasel paaril-kolmel aastal, kui on oma köök ja kallis inimene, kellele kokata ja kelle arvamust küsida. Meil isegi on nii, et meespool köögis eriti löögile ei pääse, sest ma lihtsalt ei raatsi lasta tal midagi teha, tahaks ikka ise. Eriline eksperimenteerija ma ei ole, enamasti ikka vaatan retsepti. Aga üks põnevamaid osi söögitegemise juures ongi see retsepti väljavalimine. Siis tuhlan nami-namis ja blogides ja kokaraamatutes ja tundub, et kõike tahaks proovida teha ja kohe ei tea mida võtta ja mida jätta. | |
| << < 1 | 2 | 3 | 4 > >> | ||
Foorum