Anu
Abikokk 2008-07-03 19:02:05 |
Mina hakkasin emale süüa tegema kuskil kuue aastaselt. Peaaegu iga päev ootas teda mingi supp või puder kui töölt koju tuli. Iseasi, kui hästi need maitsesid. Kooli minnes kaotasin söögitegemise tahte ja alles nüüd, ülikoolis käies, askeldan jälle edukalt köögis. | |
Tiina
Abikokk 2008-07-03 19:10:03 |
Muna praadima õppisin juba lasteaias, vähe hiljem tulid munade keetmine, kartulisalat, küpsisetort, pannkoogid. Kuna mu ema magustoite ja küpsetisi tegi väga harva aga mina hirmasti tahtsin, hakkasin ise kusagil 10-12 küpsetama. Ida Savi raamatu järgi ikka. Salme Masso "Laste kokaraamat" oli ka ammendamatu inspiratsiooni allikaks :) Vanaema oli tõeliselt hea kokk, elasin tema juures teismelisena mõnda aega ja panin kõvasti kõrva taha. Oleks ainult rohkem pannud!
Aga tegelikult hakkasin ise süüa tegema siiski alles peale välismaale kolimist hilistes kahekümnendates. Esiteks oli Rootsis valmistoit ja poolfabrikaadid vaesele tudengile liiga kallis, teiseks maitses see kohutavalt. Siis sai ikka emale helistatud ja küsitud, kuidas plovi teha ja kuidas kapsarulle ja kuidas boršisuppi teha. Neid asju tegi ema alati kõige paremini ja ma polnud kunagi vajadust tundnud ise nende tegemist selgeks õppida. Tegin tõsisemalt tutvust pärmitaignaga (kontoritöötajana olin ju harjunud iga lõuna ajal kaneelisaiakest sööma :)) ja liha küpsetamisega.
Sel ajal hakkasin ka internetist, sh nami-namist retsepte otsima, sest oma päris suurt kokaraamatukogu ei saanud ju kaasa võtta. Retseptide üleskirjutamist ja kopeerimist alustasin ka teismeeas, viis paksu kaustikut on täis ümberkirjutatud ja väljalõigatud-kleebitud-kopeeritud retsepte. Ema alati vihastas, et selle asemel, et minna kööki lõunat tegema, kaevusin mina kõigepealt hoopis oma kaustikutesse :)
Praegusel ajal, pean tunnistama, teen üsna vähe süüa. Pole nagu kellelegi teha, sest laps mu kokakunsti saavutusi ei hinda, aega pole ka üleliia ja nii ongi meil põhiliseks kodutoiduks makaronid-võileivad-küpsetatud kana. Vahel ikka teen midagi huvitavamat ka, kui aega ja viitsimist on. Gruusia köök on siiski üle kõige! |
|
Mann
Abikokk 2008-07-07 22:21:29 |
Laps, nelja aastane, vaatas-"luges" just Laste Kokaraamatut, ja leidis: see raamat on emadele, laste jaoks on see liiga pikk. ma arvan, et ma lähen nüüd magama. pildid on ainult emadele. | |
Liisu
Kokaõpilane 2008-07-08 14:09:25 |
Kooli ajal eriti süüa ei teinud. Mäletan, et mingi aeg oli kirju koera vaimustus ja siis see oli see üks magustoit, mida ma tegin. Kuigi vahest tuli suhteliselt pruun, mitte kirju koer välja. Ülikooli ajal hakkasin tihedamini süüa tegema, elasin kodus ja asendasin ema perele söögi valmistamises. Hispaanias ülikooli ajal elades süvenesin Hispaania kööki ja õppisin ära mõned head toidud, siiamaani teen läätsesuppi, kartuliomletti ja hispaania röstitud saiu küüslaugutomati seguga või guacamolet. Neli aastat Ameerikas ja esmakordselt mehega kahekesi elades hakkasin kõvasti rohkem kokkama, tegin suppe, praade jms. Isegi Tänupühadeks kalkunit retsepti järgi, mida kõik kiitsid. Nüüdseks püüan ikka nii tihti kui võimalik ise süüa teha, uusi asju proovides järgin retsepti, aga üldiselt teen päris palju ühtesid ja samu asju, mis hästi välja tulevad. Võiksin ilmselt palju rohkem eksperimenteerida. Kooginduses olen veel tiba nõrk, nagu ei taha teha ka, tean, et kõik pistetakse kohe nahka ja kuna meid on ainult kolm, siis kaloraaži mõttes see väga kasulik pole :) Muidu tahaks osata rohkem kooke teha küll. Kõik söögiga seonduv aga erutab väga, naudime mehega mõlemad head sööki ja kui kodus tuleb midagi väga head välja, on topeltrõõm :) | |
Aaloemahl
Abikokk 2008-07-08 15:25:43 |
Mina alustasin ka üsna varakult, aga eks need esimesed kokkamised olid ikka rohkem ema või vanaema abistamised. Põhikooli ajal kokkasin juba rohkem, siis oli õhtusöök sageli minu teha ja igasuguseid kooke meeldis ka küpsetada. Põhikooli ajal hiilisime paari klassiõega isegi tundidest minema- ikka sööklasse kokkadele abiks :) Retsepte olen ka alati kogunud. Kunagi oli saade "Vaata kööki" ja seda sai ikka vaadatud ja kaustikusse retsepte kirjutatud. Hmmmm... huvitav, kas see kaustik alles ka veel on... | |
Heleen
Abikokk 2008-07-08 15:53:07 |
Mina olen ikka päris väikesest peale emal köögis abis olnud, kasvõi salatisse kurki hekseldades. Nüüd olen ma 17-aastane ja köögi jagamine ärritab mind. Kaks kokka ühes köögis ei tõota midagi head. Üldiselt kui mina söögi tegemist alustan, siis mina ka lõpetan ja kui vajan nõuandeid tulen Nami-namisse.
Magustoidud on muidugi minu peamine orientatsioon, kuid soolaste toitude valmistamine on jällegi omaette lõbu. Alati ei tule mul asjad välja nii nagu sooviksin, kuid on olnud ka tõeliselt häid tulemusi. Tõsiasi on ka see, et kuna käin koolis, siis selle kõrvalt ei ole eriti aega jännata, kuid nüüd on KOOLIVAHEAEG ja ma ei jäta juhust kasutamata! ;)
Praeguseks kogun ma retsepte, olen ostnud ühe retseptiraamatu ja alustasin toidublogi tegemist.
Hea söök teeb ju tuju heaks! Armastus käib kõhu kaudu :) |
|
Edith
Abikokk 2008-08-07 10:49:43 |
noh lapsena ka rohkem võileiva inimene. aga lugeda meeldis kokkaraamatuid küll väga ja eks vahel sai midagi teha ka proovitud.
aga mingi hetk omaette elades avastasin et mulle tegelikult meeldib süüa teha ja mis kõige kummalisem, tekkis tunne, et ma olen seda alati nö osanud. see apsoluutselt ei tähenda, et mul asjad välja tulevad :D ärge minust valesti aru saage. ma olen täiesti võimatu retsepti jälgimise osas. ma ei suuda isegi kõige lihtsamat retsepti teha nii nagu kirjas on. alati pean ma MIDAGI teisiti tegema või juurde lisama. tulemused on tavaliselt kas suurepärased või totaalsed katastroofid.
väga meeldib koos sõpradega süüa teha :) Kuidas teha ... ja miks? Sest ma saan |
|
Amööb
Abikokk 2008-08-07 11:27:39 |
Jaa...minu kogemused. Tulevad mingid killukesed meelde küll varasemast lapsepõlvest, kus ma 6-7 aastaselt tegin valmis oma peast ning kellegi abita vorstikastme ning kui tahtsin toidu lauale kanda, osutus pann liiga raskeks ning terve põrand oli kastet täis. Või kuidas ma 10/11-aastaselt peale kooli üksi kodus olles kokasaadet köögis mängisin. Ise rääkisin koguaeg kaasa, mida tegin ja kuidas maitseb ning kuidas tuleks serveerida - mäletan kuidas isa üks lõuna millegi pärast koju tuli ja mu "saate" ära rikkus, marssides kööki sisse. Kuid sain kiita, et olin endale nii ilusa laua katnud.
Ning kuidas klassiõega Lasnamäe kuumaastiku avarustes pikniku pidasime, olles valmistanud minu köögis eelnevalt makaronisalati ja juustuvõileivad. Või kuidas ma ka umbes 11-aastaselt esimest korda beseed tegin, aga ei tulnud välja ning siis ma viskasin need ükshaaval 8.korruse aknast välja.(Loomulikult ei olnud need ainsad palad, mis oma otsa nii leidsid) :D
Mäletan ka ühte vana ja kulunud retseptiraamatut, mille üheks illustatsiooniks olid lapsed, kes kaunistasid torti/kooki vms - see oli mu lemmik, sealt sai igast asju proovida. Aga jah, sellised katsetused jäid peale 6.klassi pooleli, sest siis kolisime perega, vahetasin kooli ning see huvi jäi natuke tahaplaanile. Nüüd, paar aastat tagasi hakkas uuesti pead tõstma ning praeguseks hetkeks on see jälle saavutanud oma haripunkti. Jääme optimistlikuks tulevikku ootama :) Gurmaan, kes loeb kaloreid on nagu prostituut, kes vaatab kella. |
|
Täpik
Abikokk 2008-08-13 09:32:13 |
Vanaema oli lihuiku tütar ja seetõttu kibe käsi igasugu lihatoitude valmistamisel. Varasest lapsepõlvest mäletan turutrette kus kõik lihasaadused üle vaadati (Tartu turul olid vaatamata nõukogude korrale verise põllega liharaiujad, seega oli küll liha müüa, vaatamata üldlevinud arvamusele) - eks me käisime vara ka. Tema veendumus oli, et kõht peab korralikult täis olema ja 3 x päevas tuleb soovitavalt sooja sööki serveerida e kui inimesed töölt-koolist tulevad peab söök laual olema. Minu pärusmaaks jäid magustoidud ja küpsetised. Pärmitaignaga, tõsi, pole erilist klappi olnud. see eest sain fantastilise ämma, kes tegi suurepäraseid kringleid, pirkukaid jm pärmiga kokku kuuluvat. Nüüd otsin pigem kiirelt ja maistvalt võimalusi, et pere enne sööki krõbinaid ja leiba kõhtu täis süüa ei jõuaks. Vaatamata sellele, et siin Pere ja kodu retseptilisa ei kiideta, siis julgen tunnistada, et mulle ta meeldib. Tõsi küll, kõik retseptid pole ehk kõige õnnestunumad aga nt Kodukirja kaasanne Parimad retseptid oli hulga mõttetum. | |
Seenekas
Abikokk 2008-09-08 15:40:40 |
Mind jälle lapsena eriti kööki ei lastud. Selline viiekorruseline maja, kus köök imetilluke. Emale süüa teha eriti ei meeldinud ja eks tal oli siis mugavam seda ruttu, ilma, et keegi jalus oleks, toimetada. Maal vanaema taas oli käinud kahekümnendatel ühes talus kodumajapidamise praktikal. Nii et lumepallisupp, bubert jne. olid kõik aegajalt laual. Tema mulle ühtteist ikka õpetas, aga maal oli muudki teha. Kana puhastasime küll koos ja laupäevaõhtuti saunajärgset kooki tegime ka. Imestan nüüdki veel, kuidas ta mu igasugu eksperimendid välja kannatas. Naljakaim neist oli leivategu. Rukkijahu saada polnud - korjasin siis teri, kuivatasin, uhmerdasin ja teatasin jahu olemasolust, mille taha oli hiilitud. Mingi kakukese ka küpsetasime, aga ju mu ind oli selleks ajaks lahtunud, et täpsemaid mälestusi pole. Pärast keskat kolisin kohe eraldi ja siis läks lahti. Kokaraamat on vaieldamatult lemmikraamat siiani ja edaspidi. Ainult, et kasutuses on nad enamasti inspiratsiooniallikana. Seepärast oma retsepte ei saa pea kunagi kogustega kirja panna. Ja vahel on jama, kui kokkamisvajadus jääb rahuldamata. | |
| << < 1 | 2 | 3 | 4 > >> | ||
Foorum