Nämmu:
Mullegi meeldis Bourdain´i "Koka rännakud" nagu ka "Avameelselt köögist". Frances Mayesi "Aasta maaimas" jäi minu jaoks igavaks. Hispaania osa oli üsna okei. Viimati sai loetud Simon Majumdar´i "Minu maailma maitsed". Samuti kiidan. Meeldisid eriti selgitused mõnede toitude, roogade juures ( võõrkeelsed nimed). Bourdain´i lugedes natuke häiris suur posu minu jaoks arusaamatuid sõnu. Pole vot kokandusmaailmaga nii hästi kursis ja suur gurmaan ning prantsuse keelt ei valda. Aga sain kõvasti targemaks.:P

Zapxpxau:
Natuke off-topic, aga samas Peter Mayle on väga armastatud autor ka siin. Ehk keegi vaatas eile TV3 pealt filmi "Hea Aasta" ? Vändatud Peter Mayle samanimelise romaani järgi. Ja vägagi ameerikalikult oli kogu raamatu sisu segamini keeratud ning asjad kõik hoopis teistmoodi. Crowe oli ka liiga vana selle rolli jaoks... Aga kes pole veel jõudnud, siis soovitan see raamat läbi lugeda. Oluliselt parem kui film.

Pille:
Mina isegi nägin eile filmi, kuigi algusest jäi ca 20 minutit nägemata. Üsna kena vaatamine oli, aga nõus, et raamat oli ikka väga erinev. Mulle oli raamatust just pigem see Coin Perdu veiniga seotud salatsemine meelde, kuidas veini müüki kirjeldati jms. Filmis oli see osa kõik puudu praktiliselt, samas oli armastust ja romantikat täiega :D Crowe'i vanuse peale ma eile ei mõelnudki, aga jah, Fanny oli oluliselt paremini säilinud, kui Max ja väga kummaline tundus, kuidas naabrinaine pea omavanust meesterahvast tagumikust näpistas pidevalt (no oli harjunud nii tegema, kui Max veel väike poiss oli, aga noh...) :D

Mariliis:
igaljuhul on raamat parem kui film. Ja Pille viimase lausega nõus :D Aga võib-olla see oligi mõeldud niimoodi, naabrinaisega seotud mitmemõttelisi episoode oli filmis veelgi, näiteks muusika saatel puusi hööritades koristav Ludivine, kes tantsu/koristamise käigus kutsub väga intiimselt Maxi õhtusöögile.

Zapxpxau:
Võtsin lõpuks kätte ja lugesin läbi Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju". On teine pea kaks aastat riiulil seisnud, sest olin natuke kõhkvel, Ameerika autor, tea kas vastab harjunud ootustele. Aga raamat oli meeldiv, ei olnud üldse tunda toda Ameerikalikku suhtumist, mida vahel filmides näha võib. Retsepte on peatükkide vahel ohtralt. Jutt jooksis hästi ja tekkis väga hea ettekujutus tollest Sitsiilia piirkonnast. Nii mõnigi toidukirjeldus ajas isu peale.

Mari-Liis:
igaljuhul on raamat parem kui film. Ja Pille viimase lausega nõus :D Aga võib-olla see oligi mõeldud niimoodi, naabrinaisega seotud mitmemõttelisi episoode oli filmis veelgi, näiteks muusika saatel puusi hööritades koristav Ludivine, kes tantsu/koristamise käigus kutsub väga intiimselt Maxi õhtusöögile.