Tänane Peipsimaa hõlmab Peipsi järve äärt ja selle omavalitsusi piirist piirini. Järv annab kala, järvest väljakasvanud maa sobib hästi köögivilja kasvatamiseks ning ümberkaudsed metsad on täis nii seeni kui marju. Siinne omanäoline toidukultuur sisaldab kilde nii eestlaste, venelaste, vadjalaste, setude, vene vanausuliste kui baltisakslaste köögist, põimides kokku mineviku ning tänase päeva. Lisaks sellele kutsutakse Peipsimaad Eestimaa sahvriks, kuna siit saab soetada kogu talveks vajamineva.
Peipsi järves elab 37 liiki kalu ning 9 liiki kahepaikseid. Ometi on siig tänaseks täielik haruldus ning omaaegset kuulsat Peipsi tinti jagub näpuotsaga. Kõige paremini on kättesaadavad latikas, koha, haug, ahven (fotol), särg ning suviti nüüd ka rääbis. Värskelt ahjust tulnud suitsurääbisele on muidugi raske midagi vastu panna, kuid värskest ahvenast äkine või vanausuliste kombel pannil keedetud ahven ei ole mitte kehvemad. Tursamaksa teame kõik, kuid lutsumaksa vähem. Peipsi Kalatööstus on pannud selle soola ja õliga karpi ning tasub Mustvee külje alt Kuldkala kauplusest või laatadelt otsida. Kui aga tarvis ägedat kingitust voblasõbrale, leiab selle Varnjast Mesi Tarest (FB: Mesi Tare kodumaja).
See kuulus Peipsi sibul, mis võtab silmist vee, kuid püsib ideaalselt noa all ning kestab uue saagini. Vene sibulakaubandusest Tartus on teateid keskajast, Peipsiveerest käidi Tartu laatadel sibulat müümas juba 19. sajandi alguses. Peipsi sibula kohta arvatakse, et see toodi vanausuliste poolt nende asualadelt kaasa ning kasvatati siin edasi. Sordiaretaja Valve Jaagus tegeles väga põhjalikult omal aja Peipsi sibula uurimisega ja tõi välja, et külade viisi on sibulatel oma eripära. Kui Mikitamäe ja Piirissaare sibulad on lapikumad, siis põhja pool on need ümaramad, samuti erineb piirkonniti kuivsoomuste värvus. Valve ja tema isa Julius Aamisepa uurimistöö päädis Peipsiäärse sibula baasilt aretatud sordiga "Jõgeva 3", mis kannab edasi kohaliku sordi parimaid omadusi. Sordilehele jõudis see sibulasort juba 1963. aastal.
Sibulat süüakse Peipsi ääres rohkesti, tänapäeval ka moodsamal kujul, kui mõelda näiteks Alatskivi lossi köögi šotipärase viskiga sibulamoosi peale.
Omaaegsed hiiglaslikud kilemajad on tänaseks möödanikuks saanud. Tänu Leningradi turule on Mustveesse, Rajale ja mujale ehitatud tänavatäied maju, edenenud linnaelu ning õitsenud kaubandus. “Libelle” aeg sai ümber Vene turu äralangemisega. Nüüd on näha, et nõudlus kvaliteetse kurgi järele hakkab taas tõusma ning Jõhvi maantee ääres on suvisel ajal kurgipakkujaid kohe hulgim.
Peipsimaa on pirukaarmastajate paradiis. Traditsiooni järgi küpsetati laupäeva õhtuks suur laar pirukaid, mida siis mitu päeva söödi. Lihapirukad, kapsapirukad, porgandipirukad, sibulapirukad… Piruka juures on tainas sisust vaat et tähtsam ja sealkandis osatakse teha maailma parimat pärmitainast. Saladuseks on rohkelt taimeõli, mis muudab taina pehmeks ja siidiseks. Õigete sibulapirukate maitsmiseks tasub minna Kostja sibulatallu, kus tuvustatakse lisaks maitsvale pirukale ja teele kohaliku sibulakasvatuse eripärasid.
Tsaar Peeter I juurutatud teejoomiskultuuri peeti küll algul ebasobivaks, kuid hiljem ei takistanud see rituaali ülevõtmist. Peipsimaal juuakse palju erinevaid ürditeesid ja tuntakse retsepte teesegude valmistamiseks erinevate tõbede vastu. Üheks hästi hoitud saladuseks on põdrakanepitee – ivan-tšai. Oma värvi tõttu asendab see tavalist musta teed, olles märksa tervislikum. Teepuru valmistamiseks põdrakanepilehed fermenteeritakse ning kuivatatakse, mis tagab nende säilivuse koguni 3-5 aastat. Põdrakanepiteed tasub otsida Lohusuu kandist, sealse kultuuriseltsi Logovest naiste käest.
Peipsimaal juuakse teed niiviisi, et pistetakse tükike karamellikarva keedetud suhkrut põske ning võetakse lonks teed peale. Niiviisi saab ühe suhkrutükiga päris pikalt teed juua. Millal hakati keedusuhkrut valmistama, pole täpselt teada, küll aga seostatakse seda kohaliku uskumusega, et piimaga läbi keedetud suhkur on kasulikum kui tavaline valge. Mujal tuntakse piima või koore ja võiga keedetud suhkrut lehmakommi või kooreiirise nime all maiusena, kuid Peipsimaal kuulub see üksnes teejoomise juurde. Iga pere keedab suhkrut omal moel ja seda saab edukalt kodus järele proovida, kuid alustuseks võib seda proovida tassikese tee juurde näiteks Peipsimaa külastuskeskuses.
Kanada vahtrasiirupit teame kõik, kuid meie oma kasemahlast kokkukeedetud karameljas kergelt vürtsikas siirup on midagi veel erilisemat. Eestis on kaks ettevõtet, kes valmistavad niisugust toodet ja üks neist asub Peipsimaal Saare vallas. Uugi talu kogub kevadel vajamineva mahla Jõgevamaa metsadest ning siirup valmistatakse kasemahlast vee väljaaurutamise teel. Ühe liitri siirupi keetmiseks võib kuluda kuni 200 l värsket mahla. Osta saab seda toodet laatadelt ja Tartu Lõunakeskuse ning Pärnu taluturult, samuti mõnest talupoest veel.
Eesti on kiiresti arenev veinimaa. Ilma naljata, sest koduveinimeistrid valmistavad väga põnevaid maitsekooslusi nii marjadest, puuviljadest kui suisa umbrohust. Kuuldavasti on Alatskivi kandis rajamisel ka päris ehtne viinamägi.
Räpina Loomemaja (FB: Räpina loomemaja) on hea mitu aastat katsetanud erinevate veinidega ning tänavune pihlakavein on päris tore. Pihlakas on ju meie kultuuriruumis kodupuu ja Peipsimaal väärtustatakse teda kohe eriti. Seetõttu sobib pihlakavein lausa Peipsimaa vapiveiniks.
Ja ega juustud veinidest kehvemad saa olla. Alutaguse hallitusjuustud (FB: Alutaguse juust OÜ) on ehk kõige uuem maitse, mille üle võib Peipsimaa uhke olla. Triinu Armi esimese juustulaar valmis aprillikuu lõpus, nii et kui 30. aprillil toimus Alatskivil Peipsi Toidu Suur Pidu, tekkis kohe oma fänniklubi.
Juustukojas valmivad valge-, sini-valge- ja sinihallitusjuust. Aigar Bretile tubli mantlipärija.
Kui kurk ja kala varutud, kuhu siis sööma minna? Peipsi ääres on päris hulk toredaid ja kohalikke maitseid pakkuvaid söögikohti, igaühele midagi. Kindlasti tasub sisse astuda Alatskivil asvuvasse Kivi kõrtsi, mis köidab juba oma mõnusa eklektilis-romantilise interjööri ja lauanõudega. Ja ega mujalt saagi haugikotlette või perenaise Aigne erilist kirge - kohalike retseptide järgi valmistatud koduseid hoidiseid maitsta. Seto toite pakkuvas Setu Talumuuuseumi Tsäimajas Värskas võite küsida aga hiljuti Lohusuu kalurite päeva kalasupi konkursi võitnud tsäimaja kalasuppi.
Peipsimaa on ilus, mitmekesise looduse ja kultuuriga. Avastage Vasknarva külast keskaegse Vasknarva ordulinnuse varemed, paadisillal jalgu kõlgutades näete ilma binoklitagi külaelu teispool jõge teises riigis. Laupäevaõhtul sõitke lahtise autoaknaga tänavkülade kitsaid teid pidi Rajalt Omedu sillani ja Kolkjast Varnjani - pered on koju tulnud, saunad köevad ning õued on suminat täis. Augustis-septembris käige kindlasti ära Sibulateel, et varuda talveks kasvõi patsijagu ehtsat Peipsi sibulat. Ning kui huvi koduse setu toidu vastu, siis teatage ette ning võtke sõpruskonnaga suund Saatse kanti, kus Saatse-Petseri tee ääres asub Toomemäe Talu kodurestoran Maagõkõnõ. See on ehe Peipsimaa!
Peipsimaa toitudest ja retseptidest kirjutatakse:
Artikkel ilmus 12.7.2017. Fotod: Ülle Jukk
Suur aitäh Üllele suure töö eest :)</br> Tunnistan, et mul on vaja veel tänavu paar korda Peipsi äärde minna, et nimekirjas veel mõned kohustuslikud maitseelamused maha kriipsutada :D
Kas värskest järveahvenast tehtud äkisega ussimune pole ohtu sisse süüa, või on lihtsalt tõenäosus väiksem kui suurte kaladega?
Minu üks lemmikutest on peipsi sibulapirukad, tegemise ka ise ära õppisin. Pean tõdema fakti, et sellise teguviisiga ma varem pärmitainast ei teinud. Peipsiääre sibulapirukad on imemaitsvad :)
Rääbised - pannil praetud, soolatud, suitsutatud. Kastide viisi rääbist :D - kõik lapsed puhastasid, vanusest hoolimata. Jaa, vanasti oli ikka taevas sinisem ja rohi rohelisem ja rääbis oli priske ja neid jagus kõigile. </br> No ja kurk ka muidugi, nii värskena salatis kui värskelt soolatud või marineeritud. </br>
Maailma vahvaimad sibulad, mis vanikuteks põimitud. Kurgid. Igas mõõdus ja versioonis.
Kala ning sibul ja kurk!
Soolakurgid :)
Ikka suitsukala - latikas ja sibul :P
Rääbised ja sibulad!
Vanavanemad elasid Peipsi kaldal, nii et iga suvi sai seal veedetud. Rääbis, latikas, angerjas ja haug toovad super häid mälestusi. No ja ujumine :)
Rääbis, kuivatatud tint ja loomulikult kurk.
Suitsukala, sibul ja palju kurki.
Ma armastan neid maitseid. Ülle Jukki suurepärane valik. Peipsimaa maitsed väärivad avastamist!
Mnjah, olen Kallastel üles kasvanud ja see igakevadine imal-läila tindi kuivatamise hais on siiani ninas! Ei ole siiani mingi kuivatatud kala sööja. Aga suvine suitsurääbis ... mmm. See oli tipp! Järgmisena tuli delikatess koha ja siis teised kalad. Ja muidugi laste lemmik (tegelt ikka siiani) keddusuhkur ... nämma! Ja ema tehtud õli sees küpsetatud liha- ja moosipirukad, need olid väga head!
Foorum