Teeme Kultuuririkkuse Aasta korralduskomitee palvel väikese ülevaate.
Õhukesed krõbedad piparkoogid on populaarsed jõuluküpsised väga paljudes maades. Nimed varieeruvad - mõnedes riikides kutsutakse neid soojade vürtsidega küpsiseid pipraküpsisteks - nt lätlaste piparkūku, Norra pepperkaker, Islandi piparkökur, rootslaste pepperkakor, soomlaste piparkakut, taanlaste peberkager, mujal aga ingveriküpsisteks - nt inglaste gingerbread (enamasti gingerbread man piparkoogimehikese kujul),
Nami-Nami kõige popim piparkoogiretsept on see:
Muide, taanlastel on veel ühed väga toredad piparkoogid, mandlilaastudega viilupiparkoogid brunkager - proovi ka neid!
Lisaks leiad Nami-Namist sellise viilupiparkookide retsepti.
Nii nagu piparkoogid ei pea sisaldama pipart, ei sisalda pipart ka piprapähklid :) Pebernødder e. pepernoten e. Pfeffernüsse e. kruidnoten - selliste toredate nimedega tuntakse selliseid pisikesi jõuluküpsiseid Taanis, Hollandis ja Saksamaal. Hollandlaste pepernoot sees on rukkijahu, suhkur, aniis, tihti ka kaneel ja nelk. Taanlaste pebernødder sisse käib nisujahu ja ohtralt vürtse. Saksamaal on oma Pfeffernüsse küpsisepallikeste poolest eriti tuntud Kesk-Saksamaal asuv Offenbach am Main ja seda juba 18. sajandist. Linn reklaamib neid lausa oma kodulehel:
Nami-Namist leiad muidugi ka ühe toreda retsepti piparpähklite küpsetamiseks:
Kui põhjamaade piparkoogid on õhukesed ja krõbedad küpsised, siis Kesk- ja Ida-Euroopas süüakse pigem präänikulaadseid meeküpsiseid. Neist tuntuimad on ehk Toruńi linna pierniki toruńskie, mida on selles Poola linnas küpsetatud juba 13. sajandist alates ning jõulude paiku toimub seal ka spetsiaalne festival Święto Piernika.
Meepräänikuid (пряник) hinnatakse ka Venemaal. Präänikute poolest on juba ammusest ajast tuntud kolm linna - Vjazma (Вязьма) Smolenski oblastis, Gorodets Nižni Novgorodi oblastis ja Tuula Kesk-Venemaal, aga Tveri, Peterburi ja Moskva präänikud on samuti hinnas. Klassikaline präänik sisaldab rukkijahu, mett, suhkrut, võid, muna ja vürtse, prääniku peale on pressitud muster ja/või on präänik kaetud võõbaga. Sees võib olla ka paksu moosi.
Samasse "küpsiseperekonda" kuuluvad ka Valgevene пернік, Ukraina пряник, tšehhide-slovakkide pernik, Horvaania paprenjak. Viimased on enamasti kandilised ja Horvaatia turismiamet jagab oma kodulehel ka paprenjak-küpsiste retsepti (vt siit).
Ka Saksamaal armastatud Lebkuchen-küpsised liigituvad meie mõistes pigem präänikute alla, kuigi eks retsepte on palju ja erinevaid:
Jõulude ajal küpsetatakse erinevaid küpsiseid ka rasvas, siit ka üldnimetus rasvaküpsised.
Kõige erilisemad on ehk krustaadid, mille küpsetamiseks on vaja spetsiaalset metallvormi (krustaadirauda). Eesti keelde on nimi krustaadid tulnud ilmselt vene keelest, sõna хворост ('puhmastik') kaudu. Venemaal seostatakse neid rasvaküpsiseid Uraalidega või viidatakse taina omadustele (Уральский хворост в форме/ ). Küpsetis on aga populaarne ka Põhjamaades - Taanis tuntakse neid kui rosetbakkelse, Norras kui rosettbakkels/rosetter ja Rootsis kui struvor. Meie lõunanaabrid lätlased tunnevad neid rozītes nime all, ent need rabedad rasvaküpsised kuuluvad jõuluküpsetiste hulka ka Euroopa teises otsas, nimelt Alentejo piirkonnas Portugalis - filhós de forma nime all. Ka Saksamaal tuntakse neid küpsetisi. Rosenküchlein (pr ka. beignet a la rose) küpsetati juba enne 1700. aastat - näiteks on teada, et neid serveeriti Baselis ühel tsunftipeol 1711. aastal ja säilinud on saksakeelne retsept aastast 1742.
Kui krustaadid vajavad spetsiaalset krustaadirauda, siis nn seakõrvade küpsetamiseks on vaja vaid potti. Skandinaaviamaades on see rasvaküpsis populaarne just jõulude ajal. Taanis kutsutakse neid sprøde klejner, Rootsis klenäter, Islandis kleinur. Norras on nende nimeks fattigmann/fattigmannsbakkels ehk vaese mehe küpsised, sest rohkes rasvas küpsetamine mõjub rahakotile :)
Lätis kutsutakse neid žagariņi või zaķauši, Leedus žagarėliai, Rumeenias minciunele., Venemaal крепли.
'Seakõrvade' küpsetamiseks lõigatakse tainast rombikujulised tükid, tainatüki keskele tehakse sisselõige ja sellest tõmmatakse kas üks või mõlemad otsad läbi. Tulemuseks on sõlm või 'seakõrv', kuidas kellelegi tundub. Seejärel frititakse õlis või searasvas või rafineeritud kookosrasvas. Enne serveerimist puistatakse küpsistele tuhksuhkrut või kaneeli.
Kookoshelvestest ja munavalgetest kookosmakroonid on kahtlemata pigem eksootiline uustulnuk jõululaual, aga nüüdseks on see lihtne küpsis leidnud oma kindla koha nii sakslaste (Kokosmakronen), taanlaste (makroner) kui ka norralaste (kokosmakroner) pühadelaual.
Nami-Namist leiad ka safrani-kookosmakroonide retsepti.
Kransekake on Taanist ja Norrast pärit kook, mis pannakse lauale traditsiooniliselt nii jõulude ajal, aastavahetusel kui ka pulmades. See uhke mandlimassist küpsetis, mis valge glasuuriga kokku liidetud, pealt krõbedam ja seest kergelt nätske, koosneb klassikaliselt 18 pärjakujulisest astmest, aastavahetusel lauale pandav kook on tavaliselt kaunistatud ka pisikeste lipukestega.
Kreekas pannakse lauale kourabiedes-küpsised (κουραμπιέδες), mis on kaunistatud terve nelgiga (peame silmas vürtsi, mitte lille). Retsepti leiad siit.
Itaalias on jõulude ajal hinnas Siena linnast pärit ricciarelli mandliküpsised:
Hollandi speculaas-küpsiseid valmistatakse alates novembri lõpust spetsiaalsetes puuvormides. Eelkõige jagati neid lastele nigulapäeval, 6. detsembril, aga küll jagub neid ka kogu jõulukuuks.
Austrias võib jõululaualt leida ka väikesed vanillisarvekeed ehk Vanillekipferln-küpsised.
Hispaanias Andaluusias süüakse jõulude ajal suuri muredaid Polvorón-küpsiseid.