Tihtipeale ei panda meie ühte enamlevinud söögiseent, kevadkogritsat (ülal), kevadises männikus üldse tähele ja liudkogritsaga tõtt vaadates ei oska keskmine seeneline selles söödavat seent kahtlustadagi. Usaldusväärse info ja kogenud kaaslasega tasub korv siiski hea seeneroa lootuses ka aprillist juunini loodusesse minnes kaasa haarata.
Kõdunevatel lehtpuuokstel kevadet kuulutav veripunane harilik karikseen (Sarcoscypha austriaca) hakkab küll hästi silma, aga süüa ei sünni.
Teine lugu on mürklite, kurrelite ja kogritsatega. Õige ettevalmistuse korral on need kõik head söögiseened. Sealjuures peetakse otse korvist pannile passivaid mürkleid ja kurreleid söögiseente hulgas ühtedeks paremateks. Kogritsad jällegi on söödavad vaid kupatatult ja põhjustavad kupatamata sööduna (sh praetuna või mikrolaineahjus kuumutatuna) potentsiaalselt eluohtlikku güromitriinimürgistust.
Levinumatest kogritsatest leidub Eestis enim kevadkogritsat (Gyromitra esculenta). Seda seeneliiki ka tuntakse kevadseente hulgas kõige paremini. Viimast ehk seetõttu, et kevadkogrits kasvab keskmise seenelise lemmikmetsas – liivases männikus, kohati massiliselt. Kui kevadisest männikust korjata aju meenutavate voltidega pruunikübaralist seent, siis on see üsna kindlasti kevadkogrits.
Väga sarnane, aga veidi suuremaks kasvav ja heledama kollaka kübaraga on niiskemates kuusikutes ja kuuserikastes segametsades kasvav hiidkogrits (Gyromitra gigas). Kui kevadises metsas jääb maas kändudel või kõdunevatel kuusetüvedel silma pruuni kortsus pannkooki meenutav pehme viljakehaga seen, on see suure tõenäosusega liudkogrits (Gyromitra perlata). Värskelt mürgise liudkogritsa ja kupatamata söödava mürkelliudiku eristamise jätame neile, kes nendega rohkem sina peal on. Liudkogritsat leidub niisketes metsades kuuskede läheduses ja kõduneval puidul aga üsna sagedasti. Kogemus näitab siiski, et söömiseks on maitsvamaid seeni. Maitsed on jällegi erinevad ja söögilauale passivate kevadseente liigirikkus kesine.
Kupatatuna on aga vähemalt kevad- ja hiidkogritsa näol tegu hinnatud söögiseentega. Nagu paljude seente puhul, on ka kogritsaga nii, et osad inimesed ei pruugi seda taluda ka kupatatuna. Kogritsad tuleks hoolega puhastada. Eriti tähelepanelik tasub olla liivasest metsast korjatud kevadkogritsaga, millel võib osa liiva olla jala allosasse sisse kasvanud. Kontrolli mõttes võib seened pikuti poolitada. Kogritsaid tuleks kupatada rohkes vees ja hästi ventileeritud ruumis (loe: avatud aknaga) ning soovitavalt vähemaltkaks korda. Kupatuskordade järgselt tuleks seeni korralikult loputada ja nõrutada. Mürgine on ka kupatamisel tekkv aur ja seenekeeduvesi. Kogritsa mürki ei muuda kahjutuks kuivatamine, leotamine, mikrolaineahjus kuumutamine või praadimine. See tähendab, et kupatada tuleks ka kuivatatud kogritsaid (vt siit).
Güromitriin (varasemates allikates helvellhape) ei põhjusta mitte ainult seedetraktiga seotud mürgistuse sümptomeid, vaid on kupatamata kujul ka neurotoksiline ja võib läbi hemolüüsi ja methemoglobineemia põhjustada tõsiseid neerutalituluse häireid. Mürgistuse peiteaeg on enamasti kuni 12 tundi, aga sümptomid võivad raske mürgistuse puhul ilmneda ka palju kiiremini või kergemal juhul alles ööpäeva jooksul. Sümptomite tekkides ilmneb kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, peavalu, kõhulahtisus, palavik. Raskemal juhul võivad mõne päeva jooksul mürgistusega kaasneda krambid, teadvusekaotus, kooma, naha kollasus, maksakahjustus, neerupuudulikkus ja mürgistus võib osutuda surmavaks.
Mürklitest tasub tutvuda kuhikmürkli, ümarmürkli ja hiidmürkliga (vastavalt Morchella conica, M. esculenta ja M. elata). Need kõik on head söögiseened, kupatamist ei vaja ja tulevad mõnele õnnelikule koduaeda kätte. Nimelt armastavad nad kasvada aedades, parkides, metsaservades, kadastikes, puisniitudel jne inimesest mõjutatud paikades, sh linnaparkides, kust söögiseeni muidugi mõistlik korjata pole.
Esiteks on kasvukohad üsna erinevad. Kõige olulisem väline eristustunnus on ehk aga kübara muster. Kui kogritsate kübaral on aju meenutavad voldid, siis mürklite kübarat katab hoopis kärjemuster, kuhik- ja hiidmürklil lausa kenasti korrapäraselt kärjeline muster. Aga ka ümarmürkli ebakorrapärasemalt kärjeline kübar on hiidkogritsa omast siiski selgelt erinev.
Sest hea seenetundmine tagab siinkohal oluliselt suurema maitsenaudingu. Kupatamine tapab nende seente puhul enamuse naudingust.
Vasakul mürkel, paremal kurrel. Mürklil on kübar jalaga kokku kasvanud ja seen seest õõnes. Kurreli jalg on seest säsijas ja kübara alläär vaba.
Vasakul mürkel, paremal kogrits.
Ka kurrelid (Ptychoverpa bohemica) ei vaja kupatamist ja on söögiseenena headuselt võrreldavad mürklitega. Kasvavad nad haabade läheduses haavikutes või segametsades ja raamatute sõnul "kohati massiliselt", mis praktilisele seenelisele tähendab seda, et õigest kohast saab tavaliselt "vähemalt kastmejagu".
Välimuselt on kurreli kübar pikivoldiline ja võib kogenematule kirjelduse järgi ehk hiidkogritsat meenutada, aga kui kübarat ja jalga lähemalt vadata, siis selgub, et hiidkogritsal on kübara äär jalaga enamasti mingis ulatuses kokku kasvanud, aga kurrelil vaba. Ka jalg on neil erinev ja kurreli kübar troonib üsna pika hapra jala otsas, samas kui hiidkogritsa jalg on väga lühike, tugev ja jässakas. Kes endas rohkem kahtleb, peaks leidma võimaluse neid seeni kõrvuti uurida, siis on ilmselt looduses eksimise võimalus pea olematu.
Artikkel ilmus 2017. aastal.
Ise sel nädalavahetusel ei käinud, aga minu õe väimees Võrumaal käis just kogritsate järel, seal nimetatakse neid nii, aga olid veel tillukesed, ikka sellel aastal külm veel.
Suur kevadine seenekorjaja ei ole, aga sõprade abiga saadud mürklid said tehtud ja söödud. Mürkli-sibula quiche on suurepärane.
Kevadkogrits ja mürkel - kas mõlemad on siis söödavad? Miina neil vahet ei tee ja jätan seened metsa.
Mõlemad on söödavad, aga kogrits toorena surmavalt mürgine. Kui neil vahet teha ei oska, tuleb mõlemaga käituda nagu kogritsaga - korralikult mitu korda kupatada.
Hea artikkel, kõik teadmiseks vajalik olemas!
Foorum