Teenimatult tundmatu kitsemampel on maitsev söögiseen

Kitsemampel on seen, mida vähesed õnnelikud hoolega korvi korjavad  ja enamus metsa jätab või halvimal juhul saapaninaga katki peksab. Inimesed lihtsalt tihtipeale ei tunne väga head söögiseent metsas ära. Ju hirmutab rõngaga jalg, mida vahel mürgise seene tunnuseks peetakse.  Nii võib seeneliste hulgas populaarsemates männikutes tihti juhtuda, et kui nädalavahetuse õhtupoolikul kõik muud tuttavamad söögiseened on ära korjatud, jäävad mamplikolooniad teadlikumat seenelist lohutama, sest tegu on ühe tavalisema lehikseenega Eestis, mida esineb kohati lausa massiliselt. Ometi on see maitsev avastus õppimise vaeva väärt ja kitsemampliga ohtlikult sarnaseid seeni Eestis ei kasva. Kui seen kord selge, on seda väga raske millegi muuga segamini ajada. 

Võrdle: ülal on surmavalt mürgine valge kärbseseen,  all maitsev kitsemampel. On ju erinevad?!

Kitsemampli ladinakeelne nimi on süstemaatika täpsustamise käigus mitu korda muutunud ja kirjandusest leiab selle seene tihti veel Rozites caperata nime alt, aga õigem nimetus oleks Cortinarius caperatus. Kitsemampel kasvab mugavas metsas – okas- ja segametsades, aga eriti liivastes männikutes koos tuttavamate pilvikute, männiriisikate, tatikute ja kukeseentega. Seene kübar on kollane, mütsjas ja kaetud heleda valkja või lillaka härmja kirmega. Päris noored seenekübarad on munajad ja üleni kirmega kaetud. Vananedes jääb kirmet vähemaks ja see katab kübara keskosa ning kübar muutub kasvades lapikuks ja lõheneb servast. Jalg on hele, kuiv ja kitsa rõngaga. Eoslehed on noortel seentel heledamad ja vanadel tumedamad kollakaspruunid ja haprad. Ei kübar ega eoslehed ei ole kitsemamplil üheski vanuses valged, erinevalt näiteks valgest kärbseseenest, millega seda vahel segamini kardetakse ajada. Ka ei ole kitsemapli jala allosas kotjat moodustist. Pigem on suurem oht kitsemamplit eelneva kogemuseta raamatupildi järgi otsides sattuda vöödikute otsa. Neil aga on noortel seentel tihtipeale kiudloor ja vanemana loorivööt, mitte selline kena rõngas nagu kitsemamplil.

Kitsemamplid kasvavad tihti suurte kolooniatena, ussitavad hästi ja metsast tasub neid otsida juulist novembrini. Korjata võikski ussitamata noori nuppe kuni lameda kübaraga keskealiste isenditeni. Korjamiseks liiga vanal seenel on eoslehed juba üpris tumedad ja kübara äär hakkab üles rulluma – sellised seened oleks mõistlik metsa jätta isegi siis, kui need imekombel ussitanud pole. 

Kitsemampel on parim kupatamata. Noored kumerad kübarad viivad keele alla veinimarinaadis või täidetuna ja ahjus küpsetatuna. Vanemad ning juba lapikud kübarad sobivad analoogselt sirmikutele või suurematele kuuseriisikatele hästi seenešnitsliks (jahus-munas, õlletainas, valmis jahusegust tempuratainas või kas või pannkoogitaina ülejäägis praetuna), salatiks, pirukatäidiseks, kastmetesse ja hautistesse, omas mahlas ja/või kerges soolvees säilitamiseks. Seenešnitsleid jällegi võib serveerida tomatimarinaadis nagu paneeritud liha või kalagi.

Loe veel:

• Kuidas kuivatada seeni?
• Kõik kitsemampliretseptid Nami-Namis
• Artiklid märksõnaga SEENED

Hea lugeja! Kuidas Sina kitsemampleid valmistada armastad?

(Artikkel ilmus 2016)