2016 on merekultuuriaasta ning selle raames tutvustab Nami-Nami iga kuu oma lugejatele ühte Eesti kala ning jagab retseptisoovitusi. Jaanuarikuu kalaks on luts!
Luts (Lota lota) on kalaliik perekonnast luts (Lota), mis kuulub tursaliste (Gadiformes) seltsi lutslaste (Lotidae) sugukonda. Eestis elab luts e. libekala umbes sajas järves, ent ka jõgedes ja rannikumeres.
Luts on pika ja painduva kehaga, eestpoolt silinderjas, saba poolt külgedelt lamenenud. Lutsu pea on lai ja lame, suu on lai, hambad väikesed ja harjasetaolised. Lutsul on kaks seljauime, neist esimene on lühike ja teine pikk. Kurgu all on kõhuuimed, kõhu all pärakuuim. Lutsu keha katavad väikesed tsükloid- ehk kaarsoomused, mis asetsevad ohtralt lima eritavas nahas.
Luts on mageveekala, kes eelistab madala temperatuuriga vett. Seetõttu on luts aktiivsem justnimelt talvel - suvel muutub luts loiuks ja otsib kohta sügavamas ja jahedamas vees, jäädes "suveunne".
Lutsud saavad suguküpseks 3-5 aastaselt ning luts on ainus Eesti mageveekala, kes koeb jää all. Peipsi järves alustab luts kudemist tavaliselt jaanuari alguses, kudemisperiood kestab 6-8 nädalat. Jõgedes koeb luts pisut varem.
Röövkaladele omaselt kasvab luts kiiresti. Eesti vetes on aastase lutsu pikkuseks tavaliselt 15-16 cm ja kaaluks 20-27 g, kolmeaastasel 37-39 cm/340-400 g, viieaastasel 48-53 cm/750-1000 g, seitsmeaastasel 58-62 cm/1,3-1,6 kg ja kümnesel 72-76 cm/2,5-3,1 kg. Suurim Eestis püütud luts kaalus 5,4 kg (Peipsi järv, 1982), Kanadas olla püütud 34,1 kg luts! Luts võib olla kuni 2 aastat toiduta, mis muidugi mõjutab kala kaalu.
Lutsu peetakse Eestis teisejärguliseks töönduskalaks, ent spordikalana on luts populaarne. Peamiselt püütakse lutsu talvel, kasutatakse nakkevõrke ja mõrdu, harrastuskalastajad kasutavad ka tirke. Peipsis ja Võrtsjärves on lutsu alammõõt 40 cm. Kalaportaali andmeil on tänavu lutsupüük Peipsi järvest keelatud vahemikus 15. jaanuar kuni 6. veebruar. Samas jagatakse ka sellist head nõu:
"Lutsu püügiks võib jaanuar olla kohati päris edukas kuu. Parem on püük pimedas - luts on siis aktiivne ja toitumisel on määravaks teguriks haistmine. Söödaks räimetükk või ööuss. Külm talv lubab lutsu jää pealt püüda. Kui võtt on vilets, võib sikuti konksu otsa ka sööta panna. Lutsupüügi põhitõde on: mida viletsam ilm, seda parem võtt."
Lutsul on vähe luid, liha on vesine ja lahja (rasvasisaldus 0,3-1%), kuid üsna maitsev. Ameerika Ühendriikides kutsutakse lutsu vaese mehe merivähiks (poor man's lobster), kuna frititud või praetud lutsu maitse meenutavat merivähi oma. Lutsu maks võib moodustada kuni 10% lutsu kaalust, sellest tehakse kalamaksaõli ja -konserve, kulinaarselt hinnatakse ka lutsumarja. Lutsu mari sisaldab ohtralt B-vitamiine ning üllatuslikult ka C-vitamiini.
Kui oled ostnud terve lutsu, siis lima saab maha noaga kaapides. Et seda lihtsam teha oleks, tasuks kala esmalt soolaga sisse hõõruda või kasta kerge äädikavee sisse. Levinud on ka lutsu nülgimine - siis pole vaja eemaldada ei lima ega soomuseid, sest lutsu nahka niikuinii keegi ei söö.
Ammusest kooliajast meenus: "lutsult eemaldame naha sukana" :D
Aitäh toreda meenutuse eest, Sirje :)
Luts on väga maitsev kala, kahjuks leiab poelettidelt harva. Parim on marineeritult :)
Foorum