Sel korral kirjutab oma reisiampsudest maletaja Mai Narva (18), kes äsja täitis 43. maleolümpial Batumis teist korda naiste suurmeistri (WGM) normi. Lisaks on Mai Narva naiste rahvusvaheline meister (WIM). Mai lõpetas kevadel Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja õpib nüüd psühholoogiat USA-s Marylandi Ülikoolis UMBC Coca-Cola malestipendiumi toel.
Õnnesoovid Mai Narvale ka Nami-Nami ja MTÜ Viimsi Mõttesport poolt!
Käisin Eestit esindamas maleolümpial, mis leidis seekord aset Gruusias. Meie Eesti tiim paigutati elama väikesesse linna Kobuletisse, malepartiid toimusid kõrvallinnas Batumis. Kuigi iga päev pidi sõitma bussiga tund aega ja tagasi, oli hotell siiski viietärniline ja 2 nädalat, mis seal viibisin, möödusid hea seltskonna ja malemänguga väga kiiresti.
Maleolümpiad on üldse sellised kirevad võistlused, et aeg lendab ja ei pane tähelegi, et juba võistluse viimased päevad lähenevad. On seal ikkagi koos umbes 200 eri riiki, igast riigist viis parimat, nii mees- kui ka naismaletajat, kõikide riikide esinumbrid omavahel võistlemas.
Hommikusöök oli meie hotellis Georgia Palace, kus siis kõik söögikorrad olid Rootsi lauas ehk valik oli üpris rikkalik. Hommikusöök oli universaalne: pakuti krõbinaid, röstsaiu, putru, pannkooke jne.
Üldiselt hommikuti eelistasin süüa munaputru ja juua kohvi piimaga. Mõnikord sõin ka kõrvale jogurtit ning röstsaia.
Kahjuks eriti gruusia toite süüa ei saanud, kuna male võttis suure osa päevast, nii et kuskile turistitama ning erinevaid kohalikke kohti läbida ei jõudnud. Hotellis saime süüa kolm korda päevas, kuid see oli alati võrdlemisi universaalne ning pakuti toitu, mida söön Eestiski.
Mis ilmselt aga vääriks mainimist on see, et toidud olid alati vürtsikad. Mu kõige tavalisem toiduvalik oli kana ja riis, ning tulebki meelde üks kord nende kooslusest, kui mõlemad juhtusid olema üpriski piprased. Üldiselt olid ka toitude juures sildid, mida pakutakse ning see kana oli nimetatud kui tšahhohbili. Kuigi ma üldiselt vürtsikuse fänn ei ole, oli see siiski maitsev söömine, kuigi suu oli veel mõnda aega tuline.
Huvitaval kombel olid isegi salatid vürtsikad, olgu kas lihtsalt tomati-kurgi salat või siis kana- või krevetisalat, ei saanud kordagi öelda, et oleks äsja midagi magedat söönud. Üks õhtu võtsingi erinevaid salateid, tundus, et ei tule eriline söömaaeg, aga tagantjärgi ütleks, et oli ikka päris huvitav ning maitsekas see kooslus.
Toit, mis mulle aga kõige rohkem meeldis, oli hatšapuri. Seda saab ka ilmselt teha keerulisema retseptina, aga seal pakuti lihtsalt väga head pehmet saia, mille vahel oli siis sulanud juust. Seda toidukorrana vast ei saa välja tuua, kuid see jäi vahest kõige paremini meelde, kuna sõin seda peaaegu alati lõuna- või õhtusöögi kõrvale. Eriti mõnus oli seda süüa vürtsika toidu peale, et tulist maitset mahendada. See on kindlasti miski, mis jääb söökidest Gruusias meelde – see sai osaks minu igapäevasest söögist seal ning tundsin juba lausa pettumust, kui seda miskipärast mõni päev ei pakutud.
Kaukaasia retseptide valik on Nami-Namis täitsa korralik ning nendest julgelt üle poole on Gruusia retseptid. Mai Narva mainitud roogadest on meil loomulikult olemas hatšapuri juustupiruka retsept (ja lausa kolm erinevat - Imereetia hatšapuri, Adžaaria hatšapuri ja vormipirukas atšma). Aromaatse tšahhohbili retsept ja valik gruusiapäraseid salateid on samuti olemas.
Põneva Gruusia peatüki leiate ka Pille Petersoo kokaraamatust "Nami-Nami. Maailma maitsed 1" ja loomulikult on Gruusia toidust olnud palju juttu ka Nami-Nami foorumi vastavas teemas.
Foorum