Esiteks tuleb ära märkida, et päris uhhaaga pole tegu. Vanaema, kellega ma suved maal veetsin, lihtsalt nimetas uhhaaks kõike, mida ta minu ja vanaisa koju toodud kaladest suhteliselt uimase elektripliidi peal valmistama oli sunnitud, sest puupliiti suvel tihti ei köetud. Sellest tulenevalt oli enamasti tegu mingi ohtras piimakastmes kalaga, tavaliselt ahvenaga, sest kalal käisime me vanaisaga suvel ja saime enamasti ahvenat. Kui, siis on seos uhhaaga vast vaid selles, et koosneb see kaste valdavalt äsjapüütud kalast ja mingit konkreetset retsepti pole. Midagi analoogset on võimalik teha ilmselt iga kalaga, ka räimega, aga ahvenaga saab maitse eriti mõnusalt magus. Ise maitsmata on seda raske kirjeldada.
Üldse on kõrvalseisjale raske kirjeldada asju, mil on lapsepõlve maitse või lõhn küljes. Vanaisa vedas mind alguses metsa seenele või marjule ja hiljem merele sellest ajast saati, kui ma oma jalgel kõndima hakkasin. Kord näitas ta mulle, mind kõrgele mao kohale tõstes, roomavat rästikut ja enam kui korra oleme me Progressi kaatriga Pärnu lahel merehätta jäänud, korra vastu ööd ja äiksepilve ääre all ka Manijale tormivarju aerutanud – siis, kui mobiiltelefoni omamine veel iseenesestmõistetav polnud. Elavalt meenub söehunnik Standardiseerimis- ja Metroloogiakeskuse labori hoovil, ogalikud kaldavees, paadikuurist kaatri vettelaskmisel jõe lõhn ja aerudesse takerduvad kupulehed. Värskelt on meeles vanaisa süles käes hoitud ühele poole sikutav kaatrirool, mida pidi tugevasti vastu hoidma. Meenub see ootamatu avaruse tunne, kui paat muuli otsast välja sõites laineid võtma hakkas ja need harvad korrad, kui meri oli sile ja päike kuum, nii kuum.
Teismeeas ei teinud ma vanaema elu ahvenate rookimise koha pealt lihtsamaks. Siis sai neid Amme jõest ise õngitsetud, aga õngitsemisega mu kokanduslik huvi tol ajal ka piirdus. Täna tulevad kalad turult, aga see kalakaste maitseb samamoodi kui lapsepõlves, niisama hästi ja niisama eriliselt, hoolimata sellest, et nii mõnelgi korral on sõrmenukid tihkest ahvenasoomusest räsitud ja jõelõhna tuleb pika sõidu taha ise juurde nuusutama minna.
Ainult vanaema ahvenanurinat mõistan ma nüüd natuke paremini.
Vaata Merilini retsepti: ahvenad kastmes (fotol)