Spargel, mille valmimine jääb Eestis tavaliselt maikuusse, on üks omamoodi ja mõnus köögivili. Kevadel valmiva taimena on ta vitamiine ja mikroelemente täis ning seega kasulik kõhutäide. Paljudes Eestimaa vanades taludes kasvab spargel ammustest aegadest ja noorte võrsete söögiks kasutamine on tavaline. Samas on ka palju neid, kes ei tea, et see aianurgas tärkav taim söögiks kõlbulik on ning ootavad pigem, mil põõsas suureks kasvab, et selle kaunilt kohevaid oksi lilleseadetes kasutada. Ning samuti on ka palju neid, kes oma kodu rajades/kujundades vaeva näevad, et spargel koduõuele (taas) kasvama saada.
Spargel, õige nimega harilik aspar ja ilulillena asparaagus, on mitmeaastane rohttaim, mille noori, just mullast nina välja pistnud tõusmeid kasutatakse söögiks. Kui tõusmed on juba pikemad ja harunenud, on nad söömiseks liialt puised.
Spargel on kasulik - ta on rikas valkude, mineraalainete, raua, kaaliumi ja forfori poolest. Värske roheline spargel on valgest sparglist vitamiinirikkam, samal ajal on valge spargel kiudaineterikkam. Sparglis on foolhapet, C-, A- ja B-vitamiine. Aspari taime erinevad osad on kasutusel ravimtaimena ja homöopaatias.
Valge spargel on valge, kuna kasvatatakse üleni mulla all, mistõttu ta ei värvu ja kasvab jämedamaks. Maitselt on ta mahedam kui roheline spargel. Söögitegemisel soovitatakse valge spargel koorida, kui rohelisega seda tegema ei pea.
Roheline spargel kasvab maa peal ning värvub päikse toimel. On seetõttu ka intensiivsema maitsega. Vahel on roheline spargel ka kergelt lillakate nuppudega.
NB! Spargli söömisega kaasneb lõbus asjaolu – spargel muudab uriini spetsiifiliselt lõhnavaks. Samal ajal on vaid osa inimesi (kirjanduse andmetel umbes 25-30%), kes seda lõhna tajuvad.
Baltimaades tõid spargli toidulauale ilmselt siia rännanud sakslased - tõid sisse spargliseemned ning alustasid siin nende taimede kasvatust. Seega on spargel võõrliik, mis on kohastunud meie kliimas kasvama. Liigilist mitmekesisust on juurde andnud Venemaa lõunapoolsetelt aladel juurde toodud liigid. Eestimaa aladel alustati spargli kasvatamist ilmselt 17.sajandil, kuigi tugevalt meie toidulauale see köögivili juurdunud ei olegi (mistõttu on tore, et praegusel ajal on spargli teine tulemine – ehk läheb sel korral edukamalt!?). Olles 18.-19. sajandil väga levinud aiataim kõrgklassi ja linnainimeste hulgas, leidis spargel tee ka talupoegade õuele. Propageeriti mitmekesist põllumajandust ning kõrge toiteväärtusega söögi kasvatamist. Kõrgklassi hulgas oli populaarne kasvatada eksootilisi taimi, mille hulka ka sparglit lugeda saab. 20.sajandi alguse kokaraamatutest leiab palju spargliretsepte, samas vaibub see elevus sajandi keskpaigaks, mil pandi rõhku pigem kergeltkasvatatavatele ja palju saaki andvatele köögiviljadele. 20. sajandi teises pooles muutub spargel pigem ilutaimeks – põõsa oksi oli ilus panna lilleseadetesse ning taoline kohev põõsas oli aiale ehteks. Ka minu lapsepõlves oli aias kasvamas kohev ja mõnus põõsas, aga seda, et taime võrseid potti panna kõlbaks, kordagi ei mainitud.
Spargel tahab kasvada rammusas mullas – olgu see siis rohke kompostiga või sõnnikuga läbi kaevatud. Liialt raske savimuld taimele ei sobi. Sobilik on päikseline kasvukoht, arvestama peab, et see 1,5 meetrit kõrge põõsas kasvukohale ära mahuks! Peenar tasub hoida umbrohuvaba, siis peaks saak suurem olema.
Veel tahab see taim, et liigne vesi hästi ära voolata saaks – seepärast sobib sparglit kasvatada kõrgpeenras. Peenar tuleks ette valmistada sügisel, kevadel kaevata umbes 25-30 cm sügavused kraavid ja taimed sinna istutada. Juhul, kui taimed on endal seemnest kasvatatud, võiks nad olla teise aasta taimepojukesed, esimese aasta omad võivad hukka saada. Põhikasvukohale istutatud taimed kaetakse mullaga, järgmisel aastal mullakuhilaga.
Toiduks saab taimi tarvitama hakata pärast kaks-kolm aasta põhikasvukohal kasvamist – siis on lootust, et risoomid piisavalt tugevad on ja taim ellu jääb.
Spargel ei talu hästi ümberistutamist, ühel kasvukohal võib väga edukalt kasvata paarkümmend aastat.
Kui enda koduaias sparglit ei kasva, on seda vaja poest või turult osta. Kuigi paljudes poekettides on sparglit aasta ringi müügil, leidub kodumaist sparglit tavaliselt kevade lõpul-suve alguses.
Spargel peaks ostmisel värske välja nägema, ei tohi olla närtsinud. Sparglivarred peaksid olema tugevad, mitte longu vajuma. Lõikekoht võiks olla võimalikult värske väljanägemisega, ei tohi olla pikalt kuivanud või lõhenenud.
Soovitatav on valida võimalikult ühejämeduses varred, et küpsemisaeg oleks ühtlane.
Spargel on omapärase maitsega toiduaine, mis oma eheduses palju kaaslasi ei vaja. Üldjuhul kehtib reegel "vähem on rohkem"! Sparglit tuleb küpsetada (olgu see siis aurutamine, keetmine või röstimine) suhteliselt kergelt, kaaslaseks sobivad ideaalselt muna, peekon/sink ja juust.
Enne kokkama asumist tasub teada, et spargli puised alumised otsad tuleb ära võtta – neid ei sööda. Pigem tasub seda tööd teha käte vahel murdes, sest nii murdub puine ots just õigest kohast, kuigi vahel nõuab ilusa piruka valmistamine ka ühepikkusi sparglivarsi ning seetõttu noa kasutamist. :)
Mõnusalt toob spargli maitse esile ahjus röstimine või grillimine. Suurepärane on grillitud spargel peekoniga, mille kõrvale sobib imehästi klassikaline Hollandi kaste. Grillitud või röstitud spargel on hea parmesani juustuga või mõnusa pošeeritud munaga .
Samuti sobib spargel hästi salatitesse – näiteks sellesse kevadisse vutimunadega lõhesalatisse või siia koos avokaadoga. Hästi mõnus jääb spargel ka nendes pisikestes omletikestes või selles kenas pirukas. Loomulikult võib spargli ka lihtsalt aurutada/kergelt keeta ning maitsevõiga serveerida.
Aitäh artikli eest!
Kasvab koduõuel vanas talus mille eeelmine aasta ostsime täna oli äge avastus kui keset hoovi sparglit kohtasin! Nüüd hakkasingi uurima mis nendest teha! :)
Ma keedan neid niisama soolavees… ja eelmine nädal tegin ka lõhe-sparglipirukat.
Foorum