Kirsike
Abikokk 2011-01-03 10:58:49 |
Nõustun Kristjaniga pea igas punktis, kuigi meil lastel on lubatud hiinakat süüa ka kahvli ja noaga. Aga meil ei ole lubatud hommikusöögi kõrvale arvutit vaadata :D Paberajalehed, ajakirjad ja isegi juturaamat :O on lubatud :). | |
Pisi-Pisi
Abikokk 2011-01-03 12:30:12 |
Mina luban oma lapsed pärast "aitäh"i laua äärest minema. Mäletan oma lapsepõlvest, kui kohutavalt igav oli laua ääres passida ja oodata, millal need täiskasvanud ometi lõpetavad. Mina luban lapsed mängima, aga see tähendab, et rohkem ei kaagutata mu kallal a la tahan midagi teisest toast kapi otsast. Pisi-Pisi on see, kes ülesoolamise hirmus soola lisamata unustab... |
|
Liisi
Abikokk 2011-01-03 12:46:54 |
Samuti Kristjani ja paljude teistega nõus. 1. Mind häirib kui mõni lauasistuja hakkab enne teisi sööma - hiljuti sünnipäevale järgneval hommikul jagas meespere kartulisalati omavahel nii hästi ära, et veel köögis kohvi valmistanud naistele ei jäänud midagi. Ja oleks siis nad viisakalt kõik veidike võtnud :mad:. Kodus olen lubanud enne sööma hakata, sest aeg-ajalt kulub oma taldriku pildistamsieks aega :D 2. Ja täiesti arusaamatu on sama pererahva komme nö vahetustega süüa - osa rahvast ärkab hiljem ja jõuab teiste söömise ajaks kööki, mis tähendab seda, et teeme nüüd ruttu teistele kohad vabaks :o. Üldse aru ei saa :mad: 3. Samuti ei meeldi hilinemine :mad:. 4. Kuna ma ise väga liha ei armasta, siis on mõnikord külas üle laua öeldud, et "mis nüüd Liisiga saab? Ta ju liha ei söö ja jääb nüüd nälja" Krt :mad: | |
Silx
Abikokk 2011-01-03 12:56:48 |
Ma olen ka kahe käega toodud punktides nõus.
Isiklikult käib mulle närvidele sööma sundimine. Olen suht niru isuga ja tõstan enne endale toitu mitte korda kui suure taldrikutäie korraga (et mulle ei meeldi taldrikule miskit järgi jätta). Ja siis hakkab peale: "Tõsta ikka rohkem, söö rohkem, jääb ikka lahjaks, sa ainult 3 lusikatäit söönud, võta seda-toda veel jne jne jne" Millegipärast "Ei aitäh, ma ei jaksa enam" ei ole aktsepteeritud.
Samuti ajab vihale, kui a la miskit komponenti ei söö ja jätan selle taldrikule alles (a la kananahk, sest kana ilma selleta ette tõsta ei saa), siis on juhtunud, et perenaine teeb märkusi stiilis, et "vot on pips, see ju parim osa" jne
Kena on, kui laktoosikuid, gluteenikuid ja muid toidutalumatusi ja allergiaid meeles peatakse ja hoolitsetakse, et igal ühel on miskit nosida; siis ei pane ka pahaks, kui see väike asjaolu ununeb (ja kui aktsepteeritakse, et tõesti ei saa süüa). Kui ei teata ja hakatakse näiteks piimakisselli toppima, siis olen öelnud: "tänan, ma ei tohi". Mille peale üsnagi tihti arvatakse, et olen kaalujälgija. :D
Oma pere ringis istume alati kaetud laua taga ja sööme viisakalt noa ja kahvliga. Alati tänatakse pärast sööki.. Keegi midagi ebaviisakat ei tee. :) Gastronautilised äpardused We ate the food, we drank the wine Everybody having a good time |
|
Zapxpxau
Abikokk 2011-01-03 14:48:05 |
Ebaviisakas on ka üleliigne söömast keeldumine, umbes nagu "oi ära mulle tõsta, ma juba kodus sõin" või "ei ma ei tohi palju süüa". Pidades meeles, et tegu on nädalaid varem kokku lepitud lõuna- või õhtusöögiga, siis krt küll, mis asja sa üldse tulid siia ja nüüd solvad mind kõigest söödavast keeldumisega. Veel ei meeldi mulle, kui suu liiga täis topitakse... Kui toidunõusid kriibitakse noa, kahvli või lusikaga... Kui ennast täis juuakse... Kui joogiklaasi äär räigelt toiduseks tehakse või toiduosakesed klaasi sees ujuvad... Kui valju häälega kommenteeritakse mida kõike antud isik ei söö... Nimekiri on pikk.. aga see on kõik minu enda probleem, sest iialgi ei hakka ma oma külalistele nende väikseid oletatavaid puudusi avalikult meelde tuletama, sest see oleks äärmiselt ebaviisakas. | |
Frieda
Abikokk 2011-01-03 16:04:35 |
Ma samuti suuremas osas nõus Kristjani ja teistega. Kui olen ise toiduga palju vaeva näinud, siis ei meeldi mulle kohe sugugi, kui: - toidule hakatakse soola-pipart lisama ilma, et seda enne maitstud oleks - kui toidu valmistamise ajal käiakse näljase näoga köögis luusimas, et millal süüa saab, ja kui siis toit on valmis ja kutsun sööma, leitakse ilmtingimata mingi asi, mis on vaja enne ära teha Nagu Zapxpxau mainis, häirib ka liigne söömast keeldumine. Kui ma ikka olen seltskonna justnimelt lõunale kutsunud, siis ma ei saa küll kuidagi aru põhjendusest a la ega ma süüa ei tahagi, ma just sõin. No misasja?! Igasugused liigsed märkused häirivad samuti. Piinlik on kuulata, kuidas mõnd taimetoitlast püütakse hakata ümber veenma või pinnima, et miks ta ikka liha ei söö. Samamoodi alkoholist keeldumisega, minu meelest ei ole üldse vaja kuidagi põhjendada, kui ma parajasti ei soovi alkoholi, aga tihti leidub keegi, kelle arvates peab aru andma, miks ei joo ja põhimõtteliselt ainus aktsepteeritav põhjus näib olevat autoroolis olemine. Veel - märkused koogisöömisel. Kui ma üldiselt suure koogisõbrana vahel ära ütlen, siis on (eriti töökaaslastelt) kiire tulema repliik: hoiad saledat joont jah, ei no sinul on seda küll hädasti vaja. | |
Veronika
Abikokk 2011-01-03 16:31:40 |
Olen suuresti nõus kõigega, mis Kristjani ja teiste poolt kirja pandud. Olen ise perest, kus anti nuga ja kahvel varakult kätte ning ei aktsepteeritud varianti emme-lõikab-liha-väiksemateks-tükkideks. Samuti kehtis meil reegel, et kui ei söö seda, mida pakutakse, siis oota järgmist toidukorda. Kusjuures, mind samuti tohutult häirib see, kui peab hakkama põhjendama, miks ma ei joo või söö ühte või teist. Kui keegi keeldub, siis järelikult on tal oma konkreetsed põhjused ning ta ei pea kellelegi põhjendama oma otsust. | |
Tziiki
Abikokk 2011-01-03 18:15:51 |
minu arvamus sellel teemal:
*perekondlikud koos söömised on mõnusad ja ilmselt suhtlemise seisukohalt ka väga olulised, aga kui ikka graafikud ei klapi, siis kedagi näljas hoida ka ei kavatse.
*lastel peavad olema konkreetsed söögiajad-istud, sööd, lahkud. Oma suguvõsast näen seda, kuidas lapsed kasvavad näksidest-vorst pihku ja jooksu... :O
*külas käies mind vahetustega söömine ei häiri. Pigem just see, et kui mõned külalised on harjunud 12-ni magama ja mõni nt ainult 8-ni, siis on ebaviisakas lasta varasel ärkajal näljasena oodata.
*see on ilmset minu isiklik kiiks, aga külalistel peaks olema võimalus süüa kogu aeg. S.t et kui suurem sööming on lõpetatud, siis minu jaoks on imelik kui kohe kõik toit laualt ära koristatakse-eriti kui õhtu on pikk.
*söömisharjumuste kommenteerimine on ebaviisakas- a la taimetoitlus on mõttetu, lihasöömine tapab ja pidevalt minule suunitletud komentaar-mis sa sööd kõik selle üksi ära või (ääremärkusena olgu öeldud, et olen sportlik normaalkaalus inimene, lihtsalt hea isuga :D).
*igasugune pealesundimine on ebaviisakas
*sööglaua ääres tuleks vältida igasugu isu peletavaid jutte-arstil käigud, kõhuprobleemid jne. Ise olen selles suhtes äärmiselt tundlik ja seega süües neid teemasid, mis isu võiksid isu ära ajada, ka kunagi ei puuduta.
*nö ühisest mollist söömine pole ka vastuvõetav-ei pahanda kui võtad kausist oma kahvli või lusikaga, aga toit tuleb siiski esmalt panna oma taldrikule ja siis suhu. As for butter versus margarine, I trust cows more than chemists :) |
|
Oliivipuu
Abikokk 2011-01-03 20:26:16 |
Jah, olen rõõmus, et niisugune teema on aktuaalne. Kummardus algatajatele! Oleme kohanud inimesi, kes enne söömist tuleb ja küsib võõrustajalt, et mida pakutakse? Ja kui ei meeldi, siis ei jäta ka seda enda teada. Oleme alati kaitseks ikka lohutanud, et tühi kõht on kõige parem kokk. Meie peres on lastele ikka meelde tuletatud õpetus juba pisikesest peast, et käitu kodus nagu kuningakojas, siis kunagi kuningakojas olles tunned ennast nagu kodus. Kõige kurvem, kui lapsed ei julge mõnikord süüa, sest ei tea, kuidas ja kui seda tähele ei pane mõni täiskavanu, siis abi saamata võib mõni sünnipäev mõnele lapsele päris kurb olla. Tziiki viimane arvamus "ühisest mollist" on Eesti oludes elementaarne, kuid.... Kreekas esimesi ehmatusi väljas söömisel mägikülades oli see, et suured vaagnad eelroaks ja uskumatu, sealt siis oma kahvliga aina kougitakse ... Võttis aega, et harjuda, kuid alati tuleb meelde Eesti, kui vaagna ümber näen nagu kahvlitest pärga, mitu sööjat - nii mitu kahvlit. | |
Heleen
Abikokk 2011-01-03 21:52:11 |
Vandiste:
"Laual istudes süüa"? Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas see välja näeb.. Ehk saaksin seletust :)
Minu arvates on ebaviisakas söögilauas võtta üles ebamugavaid teemasid/teemasid, kus keegi ilmselgelt ennast hästi ei tunne (näiteks lahendatatkse mingeid probleeme). Nii on võimatu toitu nautida ja ma parema meelega lahkuksin tühja kõhuga. Probleeme võib arutada peale sööki televiisori vaatamise ajast.
Minu arvates on "Aitäh" peale sööki elementaarne viisakus.. Isegi, kui toit ei maitsenud. Kokk on ju vaeva näinud ja andnud endast parima.
Ja tõesti, liigne toppimine. Kui inimene ei taha, siis ta ei taha. See on tema vaba valik. Ei pea viis korda üle küsima ja pakkuma: "Kas oled ikka kindel?" jne. Mina olen, erinevalt Kristjanist, oma lastel lubanud (kuni 2 aastani) laual istudes süüa. Põhjus väga lihtne, toit ei pudise maha. Armastus käib kõhu kaudu :) |
|
| << < 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 > >> | ||
Foorum