Mangostan (ingl. k. purple mangosteen, ld. k. Garcinia mangostana, bali k. manggis) on mangostanipuu ehk hariliku gartsiinia vili. Igihaljas puu on algselt pärit Indoneesiale kuuluvatelt Sunda ja Maluku saartelt ning on nüüdseks levinud kõikjale Kagu-Aasias, Edela-Indias ja teistes troopilistes piirkondades. Mangostani viljaliha on väga maitsev, ühtaegu magus ja hapukas ja väga mahlakas; punane puine kest ning mandlisuurune ja -kujuline seeme ei ole söödavad.
Söömiseks tee noaga väike sisselõige ja siis suru pöialde abil kest lahti.
Rambutan (ld. k. Nephelium lappaceum, bali k. buluan, aceh) on Kagu-Aasias kasvava hariliku rambutanipuu vili. Indoneesias ja Malaisias kasvab väga palju looduslikke ja kultuurvorme, neist tuntum on lillakaspunase "karvase" kestaga rambutan.
Kobaras on 10-20 vilja, ümarovaalne mari on 3-6 cm pikk ja 3-4 cm läbimõõduga. Enne söömist tuleb eemalda nahkjas kest, viljaliha ja seeme on mõlemad söödavad. Viljaliha on magus, kergelt hapukas ja meenutab aromaatset viinamarja.
Kuigi vilju võib ka kuumtöödelda, siis ilmselt naudib enamus eestlasi neid toorelt.
Balil tuntakse eelkõige punast pitaiat (Hylocereus costaricensis) ehk punase metskaktuse vilja. Maitselt läila, aga väga efektne jookides ja paljudele maitseb ka viljaliha.
Tegelikult sellist sõna vist eesti keeles pole, tuleks öelda lansapuu (Lansium parasiticum) viljad, aga see on väga kohmakas. Inglise keeles kutsutakse neid langsat e. lanzones, Balil ceruring, mujal Indoneesias duku e. langsat. Lansapuid kasvatatakse ja puu vilju tarbitakse enim Indoneesias, Malaisias, Tais ja Filipiinidel. Eksporditakse väga vähe, mõningal määral Singapuri ja Hong Kongi.
Üsna tüütud koorida, aga koos rambutanidega olid meie laste lemmikud.
Salakk (ingl. k. snake fruit, ld k Salacca zalacca) on söödava salakkpalmi vili. Salakkpalm, mis kasvab kuni 6 m kõrguseks, on algselt pärit Jaava ja Sumatra saartelt, aga kasvab ka Bali saarel.
Salakkpalmi vili on inglise keeles tuntud kui snake fruit ehk maovili, kuna selle punakaspruun kest meenutab natuke maonahka. Umbes viigimarjasuurust vilja tipust pigistades saab viljaliha kätte. Viljaliha koosneb kolmest küüslauguküüsi meenutavast osast, igaühes on omakorda suur mittesöödav seeme. Bali salaki on maitselt magus ja veidi mõrkjashapu, tekstuur on natuke krõmpsuv ja veidi tärkliseline.
Meie perele muljet ei avaldanud, aga Balil olles tasub vast proovida.
Kuigi Balil leidub ka "tavalisi" apelsine, siis palju põnevamad on kohalikud tsitruselised jeruk manis. Oranži viljaliha ja rohelise või rohekasoranži koorega väikesed apelsinid on ääretult intensiivse ja magusa maitsega, esmamulje on isegi võõristav, meenutades kunagist Mehukatti kontsentraati :) Aga ei, tegemist on siiski täitsa tavalise mahlaapelsiniga.
Papaia on küll pärit Lõuna-Ameerikast, aga kasvab hästi ka troopilisel Balil. Kui kõik kohalikud troopilised viljad on ära maitstud, siis tasub osta küll!
Üllataval kombel oli granadill (ingl. k. passionfruit, bali k. markisa(h)) Balil üsna vähepopulaarne, aga see on tingitud vilja haruldusest. Balil kestab granadillihooaeg lühikest aega ja kogused ei ole suured. Nii kollase kui ka purpurgranadilliviljad on aga imemaitsvad, nii et granadillifännidel tasub võimaluse korral võimalust kasutada.
Kuigi banaane (bali k. biu, indoneesias pisang) saab ju Eestiski, siis kindlasti tasub Balil justnimelt banaane süüa. Banaanivalik on hoopis teistsugune ja väga lai ja turul müüakse banaane vastavalt sellele, mis päeval te banaane süüa plaanite. Meie pere lemmikuteks olid magusad ja väga pontsakad väikesed banaanid.
Meie pere oli Balil aprillis, kui mangohooaeg oli kahjuks juba läbi (mangohooaeg kestab novembrist jaanuarini). Ainsana oli saada nn valget mangot (pildil), mida Balil kutsutakse wani ("tavaline" mango on poh). Värskelt süües oli seos küpse kollakas-oranži viljalihaga mangoga väga nõrk, aga smuutidesse püreestatuna oli valge mango väga meeldiv, mõnusalt kreemjas. Kohalikud kastavad valget mangot tšilli ja tumeda sojakastme sisse.
Oga-annoona on graviola e. oga-annoona (ingl. k. soursop, hisp. k. guanábana, ld k. Annona muricata) vili. Ilmselt pärit Lõuna-Ameerikast, aga kasvab troopilises kliimas ka mujal. Maitse on väga omapärane - Wikipedias kirjeldatakse maitset kui lehtsalati ja tomati kooslust hapuka tsitrusenüansiga, kreemjas tekstuur on midagi kookose ja banaani sarnast :)
Niisama süües ei avaldanud muljet, aga smuutides ja mahlana väga põnev. Balil tuntud kui sirsak.
Litšisid (ingl. k. lychee, bali k. leci) kasvatati Hiinas juba tuhatkond aastat tagasi, nüüd kasvatakse seda troopilist vilja kõikjal Kagu-Aasias. Kest tuleb eemaldada, aga vilja koorimine on väga lihtne - eemalda varrejupp ja siis aja sõrmed lihtsalt koore alla ja koori.
Kerimoia e. suhkurannoona on Peruu annoona (Annona cherimola) vili, mis on pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast, ent kasvab nüüd ka mujal troopikas. Mark Twain oli väga suur fänn ja põhjusega - perfektse küpsusega kerimoia vili on kreemjas ja meeldivalt magus. Maitset kirjeldatakse kui segu ananassi, banaani, maasika, papaia ja virsiku maitsest. Jahutatud kerimoiat võib süüa lusikaga. Balil on nende nimeks silik.
Mustad seemned ei ole söödavad ja kindlasti ei tasu neid närida, siis on need mürgised!
Söödav ingauba (ingl. k. ice bread bean, ld. k. Inga edulis) on tegelikult pärit Lõuna-Ameerikast, aga seda kasvatatakse mõningal määral ka Aasias. Ingapuu viljad on suured kaunad, mille sees on mustad seemned, mis on mähkunud mahlase valkja ja vatja ning maitselt veidi vanillijäätist meenutava pehme viljaliha sisse. Just seda vatjat viljaliha süüaksegi.
Peaaegu kõik sai proovitud:)
Liisa, mis välja jäi? Ja mis kõige enam meeldis?
Lansa ja oga-annoonat ei osanud leida. </br> Minu isiklik lemmik oli punane pitaia, sest see sisaldas nii palju mahla, palaval ilmal oli hea janukustutaja. Granadilli oli ka hea lusikaga süüa, maitsev. </br> Seda maovilja pakuti igalpool, algul maitses aga kui see sattus jäätise ja pannkoogi sisse siis enam ma seda ei laikinud:) <p> kuid üks vili jäi meil arusaamatuks, kohalikud ütlesid et söövad seda kui see küpse on aga mis selle nimi on, ei saanudki teada. Lisan ka pildi, võib-olla keegi aitab tuvastada. </p>
Liisa, vahepeal jõudsime selgusele, et see on erilehise leivapuu vili jaka (ingl. k. jackfruit). Bangladeshi rahvustaim :)
Järgmine kord proovin kindlasti ka selle ära.
Meie proovisime duriani :)
Duriani kohta on eriarvamusi. Kysisin tai naistelt duriani kohta. Selgus, et oleneb sordist. Olemad pudavat olema ka täiesti nauditav sort. Kahjuks nime unustasin.
olen hetkel malaysias kui soovite midagi akki saan teile kuidagi saata, kui on huvi saab edasi uurida. rambutaani saab avada seda kahe kae vahel poorates erisuundades, vabandage ei oska hetkel pilti luua teile. ivar.voorel@gmail.com
Foorum