Šampanjamaja loomislugu on väga romantiline. Üle-eelmise sajandi alguses armusid üksteisesse prantslasest viinamarjakasvataja ja veinikorkide valmistaja poeg Pierre Nicolas-Marie Perrier ning hollandlasest veinikaupmehe ning kalvadositootja tütar Adèle Jouët, 1810. aastal nad abiellusid ning aasta hiljem rajasid ühise šampanjamaja. Šampanjamaja rajati Épernay linna ja šampanjamaja keskmes on võrratu art nouveau stiilis loss, mis ehitati 1813. aastal.
Perrier-Jouët'i šampanja sai peatselt populaarseks ning juba 1815. aastal alustati šampanja eksporti Suurbritanniasse. 1837. aastal jõudis 2000 pudelit hinnatud Perrier-Jouët'i šampanjat juba New Yorki.
1854. aastal Pierre Nicolas-Marie Perrier suri. Pierre'i ja Adèle poeg Charles Perrier jätkas šampanjamaja arendamist; kuna Charlesil ei olnud järglasi, siis pärast surma võtts šampanjamaja juhtimise üle ta nõbu Henri Gallice.
Perrier-Jouët on tuntud oma romantiliste lilleliste pudelite poolest. Pudelitel olevad jaapani ülased (ld k Anemone hupehensis var. japonica, ingl k Japanese anemone) maalis 1902. aastal Prantsuse klaaskunstnik, juugendi ehk art nouveau esindaja Émile Gallé (1846-1904) Henri Gallice tellimisel. Gallé maalis kuldrantidega lilled neljale magnum-pudelile (magnumiks kutsutakse 1,5-liitriseid pudeleid), ent masstootmiseks olid lilledisainiga pudelid kahjuks liiga kallid. Pudeleid hoiti Perrier-Jouët'i veinikeldrites, kust 1964. aastal tollane veinimeister André Baveret need taasavastas. Baveret leidis, et lilledisain on ideaalne aastakäigušampanjade ilmestamiseks.
1969. aastal tähistati Pariisi restoranis L'Alcazar suurejooneliselt ameeriklasest muusiku Duke Ellingtoni 70. sünnipäeva ning just seal estles Perrier-Jouët oma uut Belle Époque cuvée aastakäigušampanjat, mille pudelitel olid Gallé disainitud jaapani ülased.
Perrier-Jouët'i šampanjat on nimetanud oma lemmikšampanjaks mitmed tuntud inimesed, sh Prantsuse keiser Napoloen III, Suurbritannia kuninganna Victoria, Iiri kirjanik Oscar Wilde, prantsuse kirjanik Baudelaire, Monaco printsess Grace jpt.
Kuidas Perrier-Jouët'i šampanjat kirjeldada? 19. sajandil, kui Perrier-Jouët'i šampanjamaja alguse sai, oli šampanja üldiselt väga magus ning seda joodi magustoidu kõrvale. Adèle Jouët, kes aktiivselt šampanjamaja igapäevatöös kaasa lõi, pooldas Chardonnay viinamarjade lisamist vahuveinile, lisades kergust ja kuivust. Adèle'i ja Pierre'i poeg Charles Perrier lõi esimese brut'i ehk kuiva šampanja, jättes 1846. aastal Londonisse saatmiseks mõeldud vahuveinile suhkru lisamata. Ka aastakäigušampanja (vintage) tootmise algatajaks peetakse Charles Perrier'd, kes 1858. aastal šampanjapudelile aastaarvu lisas. Suurem osa - ligi 4/5 maailma šampanjadest on siiski tavalised ehk aastakäiguta (non-vintage).
Tuntud sommeljee Kristel Nõmmik kirjutab, et Perrier-Jouët'i šampanjat "iseloomustab Chardonnay'le omane delikaatsus ja elegants, peen mull, mis täidab klaasi ja püsib kaua. Lillelisus ja kerge mineraalsus on märksõnad, mida siit otsida tasub."
1959. aastal müüs Gallice'i pere šampanjamaja Champagne Mumm'ile, mis 2005 aastal läks Pernod-Ricardi alla. Perrier-Jouët šampanjamajale kuulub 65 hektarit viinamarjaaedu, mille kvaliteedireitinguks on 99,2%. Kvaliteedireiting näitab, kui suur osa saagist tuleb nn Grand Cru istandustest (échelle des crus). Algusaastatest saadik on Perrier-Jouët'i šampanjamaja tootnud šampanjat väikestes kogustes, eelistades kvaliteeti kvantiteedile.
Fotod: © Perrier-Jouët
„Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.”
Foorum