Suvisel ajal satuvad paljud mandri-inimesed Hiiumaale puhkama. Sealne toidukultuur ja -pärand on tänavu pälvinud palju tähelepanu. 2016. aasta on kuulutatud suisa Hiiumaa maitsete aastaks. Juulis-augustis on tulemas hulk festivale, kus saab nautida kohalikku kala, õlut ja muud head-paremat. Kulinaarse toidupärandi märgis jõudis esmalt samuti just Hiiumaale. Tänavu juba kümnendat korda toimuvad Hiiumaa kohvikutepäevad on nii mõneski suvekalendris kohustusliku sündmusena märgitud. Kui paljud meist aga satuvad puhkuse ajal külastama Hiiumaa Muuseumi maju Kärdlas, Kassaris või mujal?
Sel suvel on toidukultuuri huvilistel kindlasti põhjust astuda sisse Hiiumaa Muuseumi Pikka Majja, kus saab näha ja kogeda näitust [køøk]. See intrigeeriv pealkiri viitab hiidlase kõnepruugile, milles kasutatakse ö ja õ vahepealset häälikut. Näituse autorite eesmärgiks oli pakkuda värskendavat vaheldust tavapärasele ajaloolise interjööri taasloomisele. Tahetakse näidata mitte ainult asju endid, vaid anda ka mõtteainet inimese valikutest ja võimalustest oma kodu loomisel. Köök on siin justkui aken argielu muutumisse Hiiumaal 1930. aastatest lähiminevikuni.
Koduköök omaette uurimist ja eksponeerimist vääriva ruumina – seda nii disaini kui olme seisukohast – pole seni muuseumides kuigivõrd tähelepanu pälvinud. Sellel on muidugi ka praktilisi põhjusi: hoidlate ruumikitsikus, vana sisseehitatud mööbli lammutamine kodudes. Erinevalt esinduslikumast elutoamööblist on köögisisustust peetud "kulissidetaguseks". Eriti kiiresti kaduv ja muutuv on olnud 20. sajandi teise poole köögimööbel
Eesti talupojakultuuris on köök eraldi ruumina, mis on pühendatud eeskätt toidutegemisele, üsna hiline nähtus. Väärib märkimist, et esimesena, juba 19. sajandi algul, hakkasid rehemajadesse kööke ehitama just hiidlased. Moodsam taluköök, sellisena nagu seda sõjaeelsest vabariigist mäletame, hakkas kujunema alles 20. sajandi algusest [vt pikemalt H. Pärdi "Eesti talumaja lugu" (2012) ja Juta Saroni "Unistus moodsast maakodust 1918-1940" kogumikus "Suitsutare" nr 5 (2010)]. Siiski jäi köök kauaks mitmeotstarbeliseks ruumiks, kus tehti pea kõiki tubaseid töid, söödi ja võeti argisematel puhkudel vastu külalisi. Koduseks suhtluskeskuseks on köök ka paljudes tänapäeva kodudes.
Nigul Espe visandatud moodne köögimööbel suurtalu köögile. Taluperenaine nr 1, 1939.
Peremees talu köögis, milles on näha eri aegade kihistused (1980. aastad). ERM Fotokogu 2905:268.
Sel aastal on huvilistel võimalus näha suisa kahte kööginäitust. Talvel ja kevadel pälvis palju tähelepanu näitus "Köök. Muutuv ruum, disain ja tarbekunst Eestis" Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, millest kirjutasime pikemalt aprillikuises Sirbis. Kui Tallinnas oli peatähelepanu 20. sajandi moodsa köögi arhitektuurilahendustel ja autoriloomingul (eeskätt keraamilised nõud, mööbliesemed) ning nostalgiahetki tekitasid ka mõned tööstuslikult toodetud köögitarbed (näiteks legendaarsed kuivainetoosid), siis Kärdlas on esemed tervikliku elatud köögiruumi osa.
Vabrikuväljaku muuseumimaja teisele korrusele on loodud nelja köögi avatud interjöörid. Võluva detailirohkusega köidavad nii 1930. aastate asundustalu, 1950. aastate eramu , 1970.- 1980. aastate korteri kui 1990. aastate vaba ühiskonna võimaluste tulles uuendatud köök. Näituse koostajad rõhutavad köögi tähtsust meie elus: Sageli sünnivadki kogu pere mõjutavad ja läbi elu kandvad otsused just köögis, mis on pealtnäha juhuslikud, kuid ometi nii elulised. Kööki on läbi aegade peetud kodu sõlmpunktiks, kus räägitakse mitte ainult köögijutte, vaid peetakse ka tähtsaid kõnelusi.
Hiiumaa Muuseumi näitust eristab paljudest "ese vitriinis" tüüpi väljapanekutest võimalus kööke mitte ainult vaadata, vaid ka neisse sisse astuda. Veelgi enam – kogeda kööki kõigi meeltega, katsudes asju, nuusutades maitseainetopse, avada sahtleid ja kapiuksi ning uudistada sahvririiuleid. Hiiumaa Muuseumi teadusdirektori Helgi Põllo sõnutsi on näitus vanemates ja keskealistes külastajates vallandanud üksjagu äratundmisrõõmu ja nostalgiat. Nooremale põlvkonnale pakub näitus võimaluse kogeda elumuutusi ja valikuvõimalusi läbi seitsme kümnendi. Köök peegeldab enam kui nii mõnigi teine ruum kodus ühtaegu nii järjepidevust kui ka uusi võimalusi, eeskätt köögitehnoloogias (näiteks gaasipliitide või elektripliitide tulek, uuema aja näitena mikrolaineahi). Vana maja sahvrisse võivad ladestuda ajastud justkui arheoloogilised kihid plekkmannergutest ja eestiaegsetest küpsisepurkidest nõukogude kaubandusvõrgust pärit kummikute või võrkkottide ja krooniajastu alguse Mehukatti-plastpudeliteni.
FOTOD:
1. Kultuurikihid sahvririiulil. Hiiumaa Muuseumi näitus [køøk]. Foto: Ester Bardone
2. Argielu stiihia köögikapil ja sahtlites 1970.-1980. aastatest. Hiiumaa Muuseumi näitus [køøk]. Foto: Ester Bardone
3. 1990. aastate alguse hitt meie köökides – Mehukatti. Hiiumaa Muuseumi näitus [køøk]. Foto: Ester Bardone
Hiiumaa kööginäitus on üles ehitatud nutikalt ja paindlikult: suhteliselt väikesel pinnal leidub põnevat tegevust nii üksikkülastajale, kes saab süveneda ajastu detailidesse ja kõnekatesse tekstidesse (mis on omakorda leidlikult köögisisustusse "sulandatud" - need tuleb leida näiteks vanast seinakalendrist või omaaegsest päevalehest), kui ka grupile, kes vastavalt huvidele võib ühes või teises köögis pikemalt peatuda, oma muljeid ja isiklikke mälestusi vahetada.
Väikemuuseumi piiratud ressursside tõttu ei saa näitusi väga tihti vahetada. Kööginäituse puhul on aga see puudus vooruseks pööratud: ligi aastase lahtiolekuaja jooksul on köögid hakanud elama eri tähtpäevade ja teemade rütmis. Jõuluajal kirjutati kriidiga vana Hiiumaa kombe kohaselt köögiuksele uue aasta number, räägiti küünalde ja aastavahetuskaartide ajaloost, õppeköögis katsetati vorstiteoga. Muuseumiüritustel on köökides toimetanud ja toitu valmistanud ajastutruud perenaised. Olenevalt publikust saavad kuraatorid näitusest rääkida mitmel erineval moel, juhtides tähelepanu esemetele, mille vormi ja tähenduse muutumine peegeldab aja ja hoiakute teisenemist nagu veetilgas. Mõelgem kasvõi arengule vitstest punutud korvist plastikust võrkkotini ja sealt ihaldatud kilekotini, mille staatus nüüd omakorda muutunud on.
Prantsuse filosoof Gaston Bachelard on raamatus "Ruumipoeetika" (e.k. 1999) kirjutanud, et kapi "siseruum on intiimne ruum, mille sisu ei ava ennast sugugi igaühele" ja sahtlid on täis "mälestuste tumma suminat". Tõepoolest, mööbel justkui mäletaks, aga kahjuks ei kõnele. Hea kui on inimesi, kes oskavad rääkida asjade lugusid. Näituse [køøk] loomisel ei lähtunud kuraatorid mitte niivõrd ajastu tüüpilise köögi "mudeli" võimalikult tõetruust taasloomisest, vaid iga perioodi köök sündis inimeste isiklikest mälestustest.
Paljud näituse eksponaadid pärinevad inimeste kodudest ja jõudsid muuseumisse tänu muuseumitöötajate otsingutele just selle näituse tarbeks. Ühe kuraatori Kauri Kiivramehe sõnul leiti tõeline varandus müüki läinud majast, kust õnnestus viimasel hetkel päästa palju köögitarbeid. Ehe 1950. aastate kapp avastati aga ühest kuurist, kus see elas juba uut elu tööriistade hoidjana.
Näitust ette valmistades intervjueeriti eri põlvkondadest hiidlasi, lisaks sellele koguti meenutusi köögist Facebooki kaudu, samuti kasutati muuseumis varem kogutud materjale. Selle tulemusena loodi iga köögi jaoks oma perenaine, kes on omamoodi koondportree vastavast ajastust.
Nii jagab 1950. aastate pisikeses köögis mõtteid Leida:
Käisin poes. Lootsin, et saan osta natuke rasvasemat liha tangupudru peale panemiseks. Liha jälle polnud. Vähemasti on mul oma aia kartulit ja naabrimehe käest ostetud soolasilku. Lapsed torisesid juba eelmine nädal soolasilgu üle. Aga noh, mis sa siis teed, kui muud pole… Johannes kirjutas mulle laagrist. Kuulda oli, et nad pidid õige pea vabaks saama. Lõpuks ometi näeb laps oma ihusilmaga isa. Mul oli õnne, et ma ise tagasitulijate hulka ei ole sattunud. Rääkisin seda emale ka. Ema muutus sellest nii melanhoolseks. Hakkas meenutama, kuidas oli elu enne sõda olnud. Ma ütlesin, et see on aja raiskamine. Enne sõda oli teine maailm, me ei saa seda enam iial tagasi, aga ma mäletan seda isegi. Tuleb kohaneda sellega, mis on.
1950. aastate perenaine Leida tolleaegses köögis. Foto: Hiiumaa Muuseum (Facebook).
Olles jõudnud kööginäituse külaskäiguga 1990. aastatesse, saame osa tolleaegse noore perenaise Beryti päevamuljetest:
Indrekul läks sellel korral hästi. Tal oli õnne, et ta sai vedada Tallinnasse terve koorma Mehukatti´t. Ta ostis koormat peale võttes tehasest meile ka terve kasti. See on nii hea, selle lõhn on juba selline eriline. Mõtle, meil on nüüd terve külmkapp Mehukatti’t täis. Ta tõi ühe kastitäie oma sõbrale ka. Tegelikult vahetasime selle juustu vastu – ta töötas Emmaste piimakombinaadis.
1990. aastate alguse perenaine Beryt oma köögis. Foto: Hiiumaa Muuseum (Facebook)
Lõpetuseks võib öelda, et Hiiumaa Muuseum oskab ajalugu elavaks teha ja selle taga pole hiljutised elamusmajanduse moevoolud. Toidu ja köögiga seotud muuseumiüritusi on korraldatud juba aastaid. Igal aastal lisandub uusi ideid: nii saab tänavustel kohvikutepäevadel möödunud aegade miljöösse sisse elada lisaks Parunite Balkonile ka Vabrikutööliste Söögitoas.
Foorum