Bisfenool A ehk BPA on sünteetiline orgaaniline lühend, mida alates eelmise sajandi keskpaigast kasutatakse erinevate polümeeride tootmisel, sealhulgas plastikute (polükarbonaat), millest valmistatakse toidunõusid ja joogipudeleid. BPA-d leidub näiteks ka konservipurkide ja veetorude sisepinna kattematerjalis ning kassalintides. Polükarbonaat on hea materjal, kui on vaja tugevat kirkalt läbipaistvat nõud (nt lutipudelid, korduvkasutatavad joogipdelid, säilitusanumad). BPA aga lekib sellistest materjalidest väikestes kogustes toidusse või joogisse, mida selles hoitakse.
Viimase paarikümne aasta jooksul on selgunud, et BPA toimib organismis ksenoöstrogeenina ja võib olulisel määral mõjutada endokriinsüsteemi ning erinevad riigid ja riikide ühendused, sh Euroopa Liit, on soovitanud või astunud samme BPA kasutamise piiramiseks ning keelanud BPA kasutamise näiteks lutipudelite ja imiku piimasegude pakendite koostises. See omakorda paneb tööstuse otsima alternatiive. USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) leidis 2010. aastal, et BPA võib kujutada ohtu lootele, imikule ja väikelastele. Tänaseks on nende seisukoht, et praegu toidus leiduvates kogustes BPA ohtu ei kujuta. Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) on natuke kahtlevamal seisukohal ja leiab, et piirmäärade osas on ilmselt vaja täiendavaid uuringuid ja langetas soovituslikku päevast piirmäära kehakilogrammi kohta üle kümne korra (50 µg-ilt 4 µg-le), aga kuulutab BPA praeguste toiduga saadavate koguste juures igas vanusegrupis ohutuks.
Piirangute ja tarbijateadlikkuse kasvu tõttu on toojad otsinud BPA-le alternatiive ja võtnud kasutusele "BPA vaba" märgistuse (ka toodetel, mis seda kunagi pole sisaldanudki!). Alternatiivina on kasutatud näiteks bisfenool S-i (BPS). See on aga koht, mis võiks sellesama teadliku tarbija panna korraks seisma ja mõtlema, enne BPA vabana reklaamitud toote korvi tõstmist. Nimelt on uuemad alternatiivid veel vähem uuritud ja mõju inimesele pole selge. Infost teiste loomade kohta aga on teada, et näiteks konkreetne BPS tõstab rottidel pulssi, mõjutab kaladel aju arengut ja käitumist. Mõju inimesele pole selge ja on viiteid, et nii BPS kui ka BPF mõjutavad endokriinsüsteemi sarnaselt BPA-le. Selge on see, et ohutus pole kinnitust leidnud ja nii BPA, BPS kui sellele sarnane BPSIP olid neid sisaldava kassalindiga töötamise tõttu uuritud kassapidajate veres ja/või uriinis olemas ning BPS kogus uriinis oli peale vahetuse lõppu suurenenud (http://ehp.niehs.nih.gov/1409427/). Ka on BPS ilmselt kergemini imenduv kui BPA.
BPA lekib materjalidest paremini kui nende pinda kahjustatakse abrasiivsete puhastusmeetoditega või tugevatoimeliste puhastusvahenditega, kui BPA-d sisaldavates plastiknõudes hoitakse happelist või kuuma toitu või jooki või kui toitu kuumutatakse plastiknõus.
Inimene, kellel puudub tööalane kokkupuude BPA-ga naha ja hingamisteede kaudu (tööstus, kassapidajad), saab valdava enamuse BPA-d toidust. Täielik vältimine ei ole võimalik ega vajalik, aga seda kokkupuudet saab teadlikult vähendada, süües vähem metalltaaras konserve, eriti happelisi, ja vältides plastiktaarat (joogipudelid, mikrolaineahjunõud, säilitusanumad).
Toiduainetega kasutamiseks mõeldud plastiku hulgast leiab BPA sisaldusega polükarbonaadi teiste hulgas taaskasutuskoodi 7 alt. Ostes plastiktooteid, mis puutuvad kokku toidu või joogiveega, tuleks jälgida, et neil oleks olemas vastav märgis ja ilmselt oleks mõistlik eelistada tooteid taaskasutuskoodiga 2, 4 (polüetüleenid) ja 5 (polüpropüleen).
Plasti vältimisega laiemalt pole mõtet üle pingutada. See on muutunud oluliseks osaks kaasaegsest eluviisist, aga mõned kasutusviisid on siiski mõistlikumad kui teised. BPA ei ole ainuke endokriinsüsteemi mõjutav aine, mida plastnõudest lekib ja "BPA vaba" märgistus ei tähenda, et toode on selles osas ohutu. Analoogselt mõjuvad ka BPA analoogid (BPS, BPF, BPE, HPP, BPB), ftalaadid jne. Tervisekaalutlustel pole mõistlik mitmeid kordi taaskasutada ega kuumade jookide villimiseks kasutada või suvel veepudelina kuumas autos hoida PET/PETE pakendeid (polüetüleen tereftalaat, taaskasutuskood 1), millesse on villitud enamus pudeliveest ja karastusjookidest. Vältida võiks toidukasutuseks ka polüstüreenist ja vahtpolüstüreenist (taaskasutuskood 6) nõusid ja pakendeid, eriti sooja/kuuma toidu või joogi puhul ning PVC-d (polüvinüülkloriid, taaskasutuskood 3).
Hea lugeja! Kui tähelepanelikult oled Sina jälginud, mis tüüpi plastnõusid köögis regulaarselt või aeg-ajalt kasutad?
Väga konkreetne jutt ja hea kasutajasõbraliku kokkuvõttega
Aitäh, Merilini artiklid Namis on väga harivad pärlid netis vohavate ja massedastatavate soolapuhumistükkide vahel! Bisfenoolidele mõtlen siis kui kokagruppides nt enne jõule inimesed postitavad fotosid värskeltvalminud süldist, kus köögilaud on täis plastkarpe, mis süldiga täidetud. Rasvane, kuum: kuuma toiduga kokkupuutes lubatud plastiku puhul ma ei muretseks, aga iga taaskasutatav salatikarbike ei pruugi päris süütu olla?
Foorum