Jõhvika pahupidikook

KAAAREBURGER
postitatud 20.04.2025 17:37

Vahur Afanasjev: „Serafima ja Bogdan”.„Vemsa”, 2017. 560 lk. Perekonnasaaga „Serafima ja Bogdan” räägib Peipsi-äärsete vanausuliste külast 1944. aasta lõpust kuni 1980-ndate keskpaigani, jõudes epiloogis 1990. aastatesse. Külapatriarh Arhipi tütrele Serafimale tuleb kosja eestlasest militsionäär, endine korpusemees Raimond Uusküla (kord ka Alaküla). Serafima kaotab pulmade eel süütuse hoopis Haritonile, kes aga heidab silma Serafima sõbrannale Apolloniale. Raimond korraldab NKVD abil Arhipi ja tema poegade tapmise. Ainsana jääb ellu Serafima kaksikvend Bogdan, kes põgeneb naiseks riietatuna vanglast ja varjab end Emajõe-äärses soos, kus omandab teise nime all aega­mööda teadmamehe kuulsuse. (Igas „Tasujas” peab ju olema oma Prohveti-Pärt.) Hariton küüditatakse ja ta sureb Siberis. Serafimal ja Raimondil sünnib kolm poega, aga naine haub tapetud perekonna eest abikaasale kättemaksu. Kaks vanemat poega hukkuvad segastel asjaoludel, mis ilmnevad romaani lõpul. Serafima neljas poeg sünnib verepatust Bogdaniga. 1985. aastal toimubki viimaks suur kättemaksuorgia, milles enamik tegelasi hukkub. Romaanis leidub veel lai galerii mitmesuguses ametis, staatuses ja vanuses kõrvaltegelasi ning põhisündmustikku täiendavaid olustikupilte. Juttu tehak­se kalapüügist, usuelust, hobustest, seksist, poliitilisest ja perevägivallast, küüditamisest, kollektiviseerimisest ja kolhoosikorrast, esoteerikast, Tartu vaimust ja paljust muust. Raamatu põhivooruseks on etnograafiline materjal. Peipsi-äärsete venelaste eluolusse oleme seni saanud kiigata peamiselt vaid August Gailiti „Ekke Moori” või Karl Rumori „Aegade sadestuse” kaudu. Tegevus, mille külge etnograafiline materjal on riputatud, on piisavalt põnev. Selle vedruks on aastakümneid hauduv kättemaksujanu, mis jääb küll kaugele realistlikust usutavusest, kuid veab romaani pildikesi töökindlalt edasi nagu mõnes Mehhiko telesarjas. Bogdan kuulutab raamatu keskpaigas, mil aasta on 1956: „Sa oled geenius, õeke. Sinu pojaga koos me hävitame ta [st Raimondi]! Sinu esmasündinuga! Ja kui me seda teeme, on isa veri maha pestud, vendade veri maha pestud! Me teeme seda nii, et kõik aru saavad, aga keegi ei saa teada! Serafima, see ongi mõte, mille nimel sa saad elada nõnda, et süda laulab hümne! Kättemaks! Ma ju näen, sulle ei piisaks kohusetundest. Kättemaks!” (Lk 227.) Sealtpeale kulub plaani teostumiseni veel oma kolm aastakümmet ja kolmsada lehekülge.Robustselt hoogsa faabula poolest sarnaneb romaan eesti kirjandusest Silver Anniko „Rusikatega” (1979), Vahur Afanasjev ise on esile tõstnud sääraseid jutuveeretajaid nagu Raimond Kaugver, Albert Uustulnd ja Erik Tohvri. Suur tegelaskond on enam-vähem individualiseeritud, igaühele on jagatud mingeid eriomaseid joonekesi ja detaile. Väikseid olustikulisi ja süžeelisi ebaloogilisusi küll esineb, kuid vähe: Hruštšovi pilt miilitsajaoskonna seinal 1968. aastal (lk 422), poolpime Bogdan metsas oma hõimlasi jälitamas (lk 490) jms. Maagilis-realistliku fantastika mõõtme loob Bogdani ümbritsev surimuri, millesse suhtutakse pigem irooniliselt, ning aeg-ajalt esilekerkivad kuuldused metsas varitsevast salapärasest tankist. See motiiv on arvatavasti inspireeritud Vene filmist „Valge tiiger” (2012). Kuna ajaloolis-psühholoogiline realism koos igasugu tüüpilisuse ja tõenäosuse nõuetega ei kuulu niikuinii faabula taotluste hulka, siis võinuks ehk maagilise realismi pedaali julgemaltki vajutada. Kas romaanist paistab ka mingeid muid taotlusi kui meie kaasmaalaste rahvakillu eluolu tutvustamine ja põneva loo jutustamine — mis iseenesest on juba täitsa piisavad ja väärt eesmärgid? Milles seisneb siin see kirjaniku „inspiratsiooni tuiksoon, ta loomingu päämine tõukejõud, selle intiimne keskus, vitaalne organiseeriv printsiip”, mille tabamist ja selgitamist Ants Oras omal ajal arvustajatelt nõudis? Selle tuvastamiseks lugesin läbi ka Afanasjevi varasema satiirilis-perversse noorsoojutustuse „Kastraat Ontariost” (2005). See räägib Rakvere ajakirjanikust Daaba Kruubist, kes avastab omavalitsuses korruptsiooni, emigreerub Kanadasse, ja kaotanud saeveskiõnnetuses genitaalid, hakkab transseksuaalseks prostituudiks. Kaht raamatut kõrvutades jääb mulje, et „inspiratsiooni tuiksoon, päämine tõukejõud, intiimne keskus ja vitaalne organiseeriv printsiip” on neis midagi skatoloogilis-anaalset. Raske on üles lugeda kõiki neid kordi, kus tegelastel läheb kõht lahti, kui nad käivad peldikus, peeretavad, situvad püksi või — tõsi, harvemini — astuvad anaalvahekorda. Ei tea, kas see ongi puhtalt individuaalne eripära või hoopis midagi ajavaimule omast. Viimase oletuse kasuks räägivad samasugused motiivid näiteks mitmel „Nihilisti” autoril. Papa Freudi teooriate järgi — mida küll enam eriti tõsiselt ei võeta — seostub anaalne ekspulsiivsus teatava sadismi, mässulisuse, kunstiande, suuremeelsuse ja hooletusega. Seda kõike võib täheldada ka „Serafimas ja Bogdanis”. Seejuures aga tasakaalustavad nii „Serafimas ja Bogdanis” kui ka „Kastraadis” anaalseid tunge transtsendentaalsed. „Kastraadis” on need budistlikku laadi, „Serafimas ja Bogdanis” tulevad mängu õigeusu ja new age’i seosed (viimased küll pigem tögamisi), arutlused jumala teede ja elu mõtte üle, ning iga peatükk algab tabavalt valitud piiblisalmiga.Niisiis materjali poolest on raamat suurepärane ning tegelaste ja tegevuse poolest rahuldav. Aga, oh jeerum, kuidas see küll kirjutatud on! Esimesed sada lehekülge, enne kättemaksuvedru käivitumist, venivad härgamisi nagu Särgava: palju

pilleonkebab
postitatud 20.04.2025 17:38

Lugege seda sitta kuradi käbi pille pasa üle