Silja
Abikokk 2012-02-04 15:24:10 |
Mul on kahju nendest ilusatest nõudest, mis kõigil kapis ootavaid vaid pidupäevi. Mu arvamus on, et iga inimene on väärt vähemalt seda, et oma parimatelt nõudelt iga päev süüa ja kogu seda ilu tuleb nautida täies mahus- iga hommik, päev ja õhtu. Loen siin, et paljudel n.ö. igapäevased nõud ja siis piduserviisid ja klaasid, mis kapist vaid peoks välja kraamitakse. Olen palju "vanemat" generatsiooni näinud, kes (ilmselt nõukogude aja mõjuna) säilitavad kõike, mis vähegi parem ja kasutavad nt kehva nuga sest sellega ju saab kuidagi ka- kuigi uus kingiks saadud Victorinox vedeleb sahtlis (ei ma tean et nuge ei kingita- lihtsalt näiteks, et see uus võiks ju kasutuses oluliselt elu mugavamaks/kenamaks teha). Nõud ei ole teab, mis kallis lõbu, et karta purunemist jne- niikuinii aja jooksul lähevad paljud neist juba moest või vananevad muul moel- kasvõi moraalselt. Elus on palju jaburamaid suuri väljaminekuid kui paar korda elus uus serviis hankida. Ühesõnaga- nautige oma kauneid nõusid koguaeg sest iga päev ongi pidupäev! | |
Zapxpxau
Abikokk 2012-02-04 16:07:55 |
Ma arvan, et nagu oma parimat kleiti ei kanta iga päev, ei ole mõtet ka kallist serviisi iga päev pudru söömiseks kasutada. Tore oleks näiteks kord nädalas või nädalavahetustel. Muidu see polegi ju enam nii eriline, vaid tavaline tüütu igapäevaserviis. Muul ajal selle ilu nautimiseks on klaasustega kapid ka väga head ju, tuleb ainult asjad ilusti vaatamiseks välja sättida. Nõud võivad olla päris kallis lõbu, näiteks antiikesemed. Peale vastava hinnalipiku on neil ka selline väärikas vanus, et kuidas Sa lähed kolksutad sellega köögis niisama? Mõtled, et näe keegi väärikas daam jõi siit tassist teed juba siis kui kuninganna Victoria oli veel troonil. Või siis kujutad vaimusilmas ette Agatha Christie Poirot-aegset olustikku ja uhkeid salonge. Pean ütlema, et ma ei ole oma antiikkomplekte külaliste kätte usaldanud :D aga ise tarvitan tihti. Arvan, et ma olen seda väärt :P | |
|
Silja
Abikokk 2012-02-04 16:48:53 |
Antiik on teine teema- see pole "lihtsalt asendatav". Mul on endal ka oluline hulk tsaariaegseid ilusaid vaagnaid- mida tõesti kasutan pidupäeval sest igapäevaselt pole nad praktilised. Aga muidu on kallis suhteline mõiste- abikaasa ütleb mul hästi, et "kallis on kahe käega ümbert kinni". Ja mind küll igapäev kasutusel olevad ilusad nõud ära ei tüüta- vastupidi- koguaeg on hea tunne jamõnus emotsioon. | |
Spiidi
Abikokk 2012-02-04 21:52:00 |
Ma arvan, et tõde on seal kuskil vahepeal. Igapäevaselt ilusatest asjadest rõõmu tunda on tore ja teen seda isegi. Mul vist tavalisi nõusid ei olegi, kui nii mõelda :) Aga samas mõni eriline ese/nõu võiks siiski jääda, mille väljavõtmine juba iseenesest natuke tähendusrikkama hetke loob. Mulle endale meeldib näiteks reisidelt tüütute suveniiride asemel tuua kaasa igapäeva tarvikuid, nagu riivid-kulbid-kannud, siis teinekord kulbiga suppi tõstes tuleb meelde, kuidas see Toscana turult välja valitud sai :) | |
|
Zapxpxau
Abikokk 2012-02-06 11:37:45 |
Silja:
Kallis ongi suhteline mõiste. Eks see mind nii öelda ärritaski alguses, väide et nõud ei ole kallis lõbu. Tundus natuke enesekeskne. Sest kes on see, kes ütleb, siit saadik algab odav ja siit kallis. Jättes antiigi kõrvale, kas 300 eurone lõunaserviis on nii odav, et ostad iga 5 aasta tagant uue? Aga 500-eurone? 1000€?
Ektreemse näitena võiks tuua Flora Danica serviisi, mis ühe inimese kohta maksab 5000€. St. siis 1 koogitaldrik, 1 praetaldrik, 1 supitaldrik, 1 teetass + 1 alustass. Lisavidinad nagu supitirin, vaagnad, kannud jms. ei ole juurde arvestatud. Kas see on piisavalt hinnaline, et iga päev ei kasutaks? Terve lisadega serviis kümnele läheks enam kui 70000€.
Aga on veel üks aspekt. Enamus pidulikke serviise ostetakse ikka kas kaheksale, kümnele või koguni kaheteistkümnele inimesele. Kui nüüd võtta sealt serviisist ja kasutada iga päev kuskil 3-4 taldrikut-tassi, siis nii umbes viie aasta pärast on osa serviisist kulunud (eeldades, et tegu on kuldäärtega ja/või uhkete kaunistustega serviisiga, pidulik ikkagi ju) ja sünnipäeval lauda kattes hakkab silma, et osad asjad on nagu uued, aga osad mitte.
Matemaatiliselt võttes, kui iga päev umbes 2 korda taldrikut kasutada, siis aastas tuleb 700+ kasutauskorda, viie aasta jooksul 3500+ kasutust, samas kui tähtpäevadel kasutuses olevad taldrikud läbivad viie aastaga kuskil 100 kuni 150 söögi- ja pesusessiooni.
Kui ka kasutada rangelt kontrollitud rotatsioonisüsteemi, mis vähendaks kulumisastet kuskil poole võrra, siis kastmekann, supitirin, kohvikann jms. jäävad ikkagi igapäevasest kasutusest kõrvale.
Võiks mõelda, et noh, ostad siis mõne uue asja asemele kui ära kulub või katki läheb, aga tegelikkuses on nii, et alati ei saa kindel olla, et seda mustrit siis enam toodetakse.
Ma leian, et keegi ei peaks tundma ennast kehvasti või "ilge koonrina", kui soovib oma ilusat serviisi veatuna säilitada, et seda umbes kord kuus uhkusega külalistele eksponeerida.
Kurb on aga hoopis see, kui näiteks inimesel pole enam eriti sugulasi ja tuttavaid, kes nii tihti külas käiksid, eriti vanematel inimestel.
Spiidi, ma olen ka seda viimasel ajal teinud, et ostan kaasa lisaks toidunännile ka mingi praktilise nõu või tolle maa toidukultuuriga seonduva köögiriista, mida ka tegelikult kasutada ja väga hästi toimib mälestuste elavdajana :)
Antiik on teine teema- see pole "lihtsalt asendatav". Mul on endal ka oluline hulk tsaariaegseid ilusaid vaagnaid- mida tõesti kasutan pidupäeval sest igapäevaselt pole nad praktilised. Aga muidu on kallis suhteline mõiste- abikaasa ütleb mul hästi, et "kallis on kahe käega ümbert kinni". Ja mind küll igapäev kasutusel olevad ilusad nõud ära ei tüüta- vastupidi- koguaeg on hea tunne jamõnus emotsioon. |
|
Netcat
Abikokk 2012-02-06 12:18:48 |
Zapxpxau:
Sul on muidugi õigus. Aga mind ärritas vähemalt samavõrra märkus "tüütu igapäevaserviisi" kohta. Kui inimest igapäevaselt ümbritsevad asjad on praktilised, vastupidavad, ergonoomilised, esteetiliselt meeldivad ja isikupärased, siis ei saa nad kuidagi tüütud olla. Aga miks peaks keegi hankima endale asju, mis nendele tingimustele ei vasta?
Ise olen selline imelik inimene, kes on nõus kulutama igapäevastele tarbeasjadele isegi rohkem, kui pidulikule nipsserviisile. Mis aga eristab igapäevast nõud vaid pidulauale pandavast, on minu jaoks kasutusmugavus. Kui mingi asi nõuab ettevaatlikku käitlemist või on raskesti puhastatav, siis koba ja laisa inimesena seda ikka iga päev lauale panema ei kipu, olgu ta odav või kallis. Kallis ongi suhteline mõiste. Eks see mind nii öelda ärritaski alguses, väide et nõud ei ole kallis lõbu. Tundus natuke enesekeskne. Sest kes on see, kes ütleb, siit saadik algab odav ja siit kallis. Jättes antiigi kõrvale, kas 300 eurone lõunaserviis on nii odav, et ostad iga 5 aasta tagant uue? Aga 500-eurone? 1000€? Elu on ebakindel. Söö magustoit kõigepealt. |
|
Silx
Abikokk 2012-02-06 12:21:49 |
Ikkagist olen ma kooner ja hoian ilusamad nõud paremateks hetkedeks (siis pidulikum tunne ka), igapäevaselt on lihtsalt mõnusad valged luminaricid.. head kerged, kannatavad põrandale pudenemist (olen koba) ja masindamist. Ja kui ka katki läeb, siis lähim pood aitab. :) Gastronautilised äpardused We ate the food, we drank the wine Everybody having a good time |
|
Blondie
Abikokk 2012-02-06 16:46:49 |
Hehee, nii huvitav on seda vaidlust lugeda ja mõelda, et hmm... minu nõud jaotuvad masinas pestavateks (kaunistusteta valge luminarc) ja masinas mittepestavaks (perekondlik antiik ja mõned kristallklaasid) ning nende kasutamine sõltubki sellest, kui suur on viitsimine nõusid pärast käsitsi pesta - st kas parasjagu tundub, et sündmus on seda väärt? Elu on näidanud, et väärt sündmusteks osutuvad sama sagedusega nii külalistega õhtusöögid kui ka täiesti omaette joodud pühapäevane hommikukohv või lihtsalt väsitava päeva lõpus kiirelt kokku visatud salat, mida kena taldrik rõõmsamaks muudab. Kõik need on omal kombel erilised või olulised. | |
Oliivipuu
Abikokk 2012-02-06 18:03:55 |
Eelistan pidulikel vastuvõttudel kõnetavaid laudlinu koos suurättidega ja valgeid sööginõusid. Aga millest ma väga hoolin, on see, et kui abikaasaga koos einestame, siis oleme selleks puhuks vahel endale reisilt kaasa ostnud mingisugused erilised sööginõud vaid kahele. Isegi klaasid ja noad kahvlid jne. Ja kui vahel suure perega oleme, siis ülejäänutel on ühesugused nõud, kuid meil kahel erinevad. Tore, et ka lapselapsed saavad nii mõnestki nõust enamat teada, kui ainult silmaga näevad. | |
|
Silx
Abikokk 2012-02-07 09:13:50 |
Blondie:
Noh, mida teha, kui oman ühte (jah ÜHTE) paremat serviisi, mida tõsiselt ei taha igapäevaselt retsida, sest see vana ja mälestustega. Pole nagu seda mammonat, et varuda uhkeid ja vanu nõusid, et iga hommikukohv oleks eriline. Jah.. tasse ja kruuse on küll vanu ja uhkeid ja vaid selliseid, mis hommikukohvist teevad hommikukohvi.
Milliste sündmustel korja uhke serviisi välja? Sünnipäevad, jõulud, külalised ja muu säärane ja vahel ka kui kahekesi küünlavalgel naudiskleme hea söögi kallal. Serviis teebki sellised sündmused pidulikumaks ja uhkemaks. Muidu sööme siiski ülla-ülla kaetud laua taga ja jah oma valgetelt taldrikutelt.
Käsitsi nõudepesu vastu ei ole miskit muud kui a) pidev solberdamine ei mõju mu niigi valutavatele kätele hästi ja b) pidev solberdamine täidab tünni tunduvalt kiiremini kui nõudepesumasin (ja jah, ma armastan seda masinat). Hehee, nii huvitav on seda vaidlust lugeda ja mõelda, et hmm... minu nõud jaotuvad masinas pestavateks (kaunistusteta valge luminarc) ja masinas mittepestavaks (perekondlik antiik ja mõned kristallklaasid) ning nende kasutamine sõltubki sellest, kui suur on viitsimine nõusid pärast käsitsi pesta - st kas parasjagu tundub, et sündmus on seda väärt? Elu on näidanud, et väärt sündmusteks osutuvad sama sagedusega nii külalistega õhtusöögid kui ka täiesti omaette joodud pühapäevane hommikukohv või lihtsalt väsitava päeva lõpus kiirelt kokku visatud salat, mida kena taldrik rõõmsamaks muudab. Kõik need on omal kombel erilised või olulised. Gastronautilised äpardused We ate the food, we drank the wine Everybody having a good time |
|
| << < 1 | 2 | 3 | 4 | 5 > >> | ||
Foorum