Tiina:
Kes tahab Riias autentset Gruusia või Armeenia kööki, peaks seadma sammud restorani Aragats (Miera 15, Riia). See on Riia vanim Gruusia restoran, mis on 18 aastat taset suutnud hoida. Interjöör on lihtne ja maalähedane. Meid teenindas vanem naisterahvas, kes tundus olema restorani omanik. Mõtles meiega kaasa, soovitas roogi ja hiljem tuli veel tagasi, et oli järele mõelnud ja leidnud, et meil on liiga palju toite, mis sisaldavad kreeka pähkleid ja midagi tuleks välja vahetada. Tunne oli, nagu oleksime tema isiklikud külalised. Juustuga täidetud pommud olid imehead (pidid olema kogu 18 aasta jooksul restorani kõige suurem hitt) ja kreeka pähkli täidisega samuti. Lisaks sõime phalit, šašlõkki ja grillitud aedvilja. Viimastest segati salat otse lauas. Vahepeal toodi otse ahjust suussulav hatšapuri. Kohvivalik on muljetavaldav - eri sorti maitsestatud idamaiseid kohvid. Väike tükk pahlavad kõrvale ja elu oli ilus :) Miinuseks väga väike veinivalik (valida oli vaid paari Gruusia ja Armeenia veini vahel, õlut ei olnud) ja hinkalisid ei olnud!

Kristjan:
Restoraniarvustus ilmus ajakirjas Oma Maitse, märts 2008 Vincents: Elitaarne toidutempel Riias Enamikele eestlastele tuleb Läti pealinna söögikohtadest esimesena meelde Lido veskiga restoranikompleks, mis oma vaba õhkkonna, suure bufeevaliku ja atraktsioonidega on sobivaks sihtkohaks klassiekskursioonidele või näiteks firma talvepäevadele. Sama tuntud kui Lido pererestoranina on gurmeerestoranide hulgas Vincents, mis asub 10-minutise jalutuskäigu kaugusel vanalinnast aadressil Elizabetes 19. Vincents tegutseb peakoka Martins Ritinsi juhtimisel alates 1994. aastast ja ühe restorani püsimine üle kümne aasta Baltikumi kiiresti arenevas ja muutuvas keskkonnas on saavutus omaette. Vincentsi peetakse Läti restoranide lipulaevaks, mida võib koguni nimetada Läti riiklikuks gurmeerestoraniks, sest just Vincentsi peakokk Martins Ritins on võõrustanud enamikke tähtsamaid väliskülalisi olgu selleks Boriss Jeltsin, George Bush või kuninganna Elisabeth. Vincents on nagu Riia Gloria ja Ritins Läti grand old chef. Vincents ei ole keskmine restoran, vaid luksusrestoran nii sisult kui hindade poolest. Luxe, calme et volupté. Luksus, rahu ja nauding on just sobivad sõna kirjeldamaks Vincentsi subtiilset atmosfääri. Beežid, ühtlased toonid, mahe valgus, sumbuvad helid. Kuna Vincents asub keldris, siis puudub vaade ning jääb üle vaid keskenduda toidule. Teenindajaid on palju ja juba uksel võtab vastu mitu naeratavat ettekandjat. Justkui juhuslikult on saalis kohal ka peakokk Ritins ise, tervitades kõiki külastajaid, nii uusi kui tuttavaid. Kui olete esimest korda gurmeerestoranis, tasub võtta degustatsioonimenüü. Erinevalt ükshaaval tellitud käikudest, annab degustatsioonimenüü täiselamuse. Kuuekäiguline degustatsioonimenüü maksab 70 latti (1700 krooni) ja valitud veinid lisaks 35 latti (800 krooni). Eelroad maksavad Vincentis 8-12 latti (170-270 krooni), pearoad 16-27 latti (350-600 krooni), magustoidud 5,4 latti (120 krooni), olles seega Tallinna parimatest gurmeerestoranidest kallim. Ritins oli menüüs kasutanud nii klassikalisi gurmeeköögi komponente nagu auster ja hanemaks üheskoos tortellini sees kui meile kodust heeringat. Pigem siiski jäi Ritinsi juures läti köök nägemata ja menüüd võiks kokkuvõttes pidada itaalia-prantsusepäraseks. Vincentsi taustal tunduvad mitme meie tippkoka püüdlused leida moodsat eesti kööki (Demjanov, Zastserinski, Siigur kui nimetada vaid mõned) vägagi positiivsed. Gurmeerestorani tullakse saama elamust ja Vincentsis pole seda tõde unustatud. Vahekäiguna serveeritud hooajasorbee valmistati otse laua juures, pressides purustatud astelpajumarjad läbi sõela ja kallates suhkru-püree segule blumenthalilikult vedelat lämmastikku. Mida madalamal temperatuuril toimub jääkristallide moodustamine, seda peenem tekstuur. Lisaks pakub lämmastiku abil sorbee valmistamine vahvat vaatepilti, kui müstilised lämmastikuaurud metallkausist nagu nõiakatlast välja hõljuvad. Sorbeed serveeriti koos Lätis käsitsi valmistatud vahtrasiirupiga. Veel võiks esile tõsta puraviku ja pastinaagi supp kastanikreemi ja õhukeste juurviljakrõpsudega; krõpsudeks oli kuivatatud nii porgand, pastinaak, kui maapirn. Joogivalikuga püüdis Vincents samuti luua elamust. Näiteks serveeriti puravikusupi kõrvale amontilladot (teatud tüüpi šerri), heeringatartari kõrvale Pierre Huet’ siidrit ja tuvi kõrvale hästi valitud Rh?ne’i väiketootja, kes on kuulus oma iidsete viinapuude poolest, Ch?teau Les Amoureuses veini. Samas kummitab Vincentsi sarnaselt Eesti restoranimaastikuga kvaliteedikõikumine. Sorbeed ei valmistatud mitte kõikidele klientidele laua juures värskelt, veini aastaarv menüüs ei vastanud pudelile jne. Degustatsioonimenüü kokkuvõttes jäi mulje, et toiduained on ületöödeldud, värskest kraamist hakkasid silma vaid paar pisikest kressilehte ja see oli kõik. Ei puuvilju, ei muud maitserohelist. Vincents on vaatamata flirdile molekulaargastronoomiaga atmosfäärilt pigem väärikas, lipsustatud, keskealine, väga 90ndad. Internetipõlvkond tahab ja oskab samuti gurmeetoitu nautida, kuid nemad sooviksid seda teha pigem pretensioonitumas ja vabamas õhkkonnas, olgu selleks brasserie või pubi tüüpi keskkond või koguni aianduskeskus. Kahtlemata on Ritins andekas, annaks talle jõudu ajale mitte jalgu jääda. www.vincents.lv