Alumiiniumfoolium ja kuumutamine ei sobi kokku

Alumiiniumist toidunõud ja söögiriistad on loodetavasti suuresti ajalugu. Ühekordse kasutusega alumiiniumfooliumit kasutatakse aga laialdaselt nii külma toidu säilitamiseks või transpordiks pakkimiseks kui ka ahjus või grillil küpsetamiseks. Poest võib eraldi tootena lausa tugevama grillfooliumi leida.

Kui esimesel kahel juhul on tegu üsna süütu tegevusega, siis toidu fooliumis kuumutamine  ei pruugi regulaarse praktikana kuigi tervislik olla. Nimelt saastub toit kuumutamise käigus liigse alumiiniumiga ja sel on potentsiaalselt tervist kahjustavad tagajärjed. Eriti hull on asi juhul, kui toit on happeline (nt sidrunimahl, tomat, äädikas, rabarber, õun vms) või osade vürtside korral, mis suurendavad toidusse sattuva alumiiniumi kogust ja lihtsustavad selle omastamist organismis.

Alumiiniumisaastus on seda suurem, mida kõrgem on küpsetustemperatuur ja pikem küpsetusaeg. Fooliumis küpsetatud  toidus võib alumiiniumisisaldus tõusta tasemini, mis ületab tavapäraselt söödavates kogustes Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) ohutut piirmäära 1 mg keha kilogrammi kohta nädalas. EFSA hinnangul jääb eurooplaste suukaudne alumiiniumitarbimine 0.2-1.5 mg vahemikku keha kg kohta nädalas ulatudes 2.3 mg-ni  ekstreemsemate tarbijate puhul. Tähtis on märkida, et need numbrid ei arvesta alumiiniumikogustega, mis lisanduvad toidule valmistamise käigus fooliumist ja alumiiniumnõudest.

Alumiinium on keskkonnas, sh mullas ja seeläbi toidus ja joogivees tavaline ning üks levinumaid keemilisi elemente Maal, kuid bioloogiliselt suurema rollita ja tavapäraselt toiduga tarbitavates kogustes ohutu metall. Ohtralt leidub alumiiniumi näiteks teelehtedes, ürtides, vürtsides, kakaos ja teraviljatoodetes. Üldjuhul sisaldavad rohkem alumiiniumi ka rohkem töödeldud toiduained.

Inimese keha saab väikeste alumiiniumikogustega hästi hakkama ja suudab neid edukalt väljutada. Probleem on siis, kui alumiiniumi on liiga palju. Liigne alumiinium võib pärit olla näiteks toidunõudest ja -pakenditest, fooliumist, osadest antiperspirantidest või ravimitest (nt refluksiravimitest), toidu lisaainetest.

Liigne alumiinium on eelkõige neurotoksiline ehk kahjustab närvisüsteemi. Ülemäärase alumiiniumitarbimise mõjud pole üheselt selged, aga alumiiniumisoolade ladestumist on täheldatud näiteks Alzheimeri-patsientide ajukoes. Ka on liigse alumiiniumitarbimise kahjulikke toimeid täheldatud neeru- ja luuhaiguste korral. Alumiinium ladestub luu- ja närvikoes ning neerudes ja maksas. Liigne alumiinium häirib ensümaatilisi protsesse ja mitokondrite funktsiooni, misläbi põhjustab oksüdatiivset stressi.  Samuti häirib alumiinium raua ainevahetust ja  hormonaalsüsteemi talitlust käitudes osadel juhtudel sarnaselt östrogeenile. Alumiiniumiliiga on seostatud ka meeste viljatusprobleemidega. See kõik on seotud liialdamisega. Vaktsiinides sisalduv toksikoloogiliselt tähtsusetu alumiiniumikogus, mille üle vahel muretsetakse, kahvatub toidust omastatava koguse kõrval (alumiinium pääseb nii verest ajju kui  jõuab looteni läbi platsentabarjääri). Kui juba laste ja vaktsiinide juurde tulla, siis imikuea oluliseks alumiiniumiallikaks loetakse kunstpiimasegusid, kus selle sisaldus on oluliselt kõrgem kui rinnapiimas.

Lühidalt – foolium ahjus/grillil kohe jalalt ei tapa, aga tugevaks ka ei tee, pigem vastupidi. Müstilise kaitsemütsikesena võib sest tootest rohkem tervisekasu tõusta.

Foto Adobe Stock