Meie suuremaid sirmikuid on raske leida, aga kerge ära tunda, eelkõige nende mõõtmete tõttu. Suur sirmik (Macrolepiota protcera) ja safransirmik (Chlorophyllum rhacodes, ka Macrolepiota rhacodes) sobivad toorelt pannile panna.
Suure sirmiku tunneb ära tema aukartustäratava kuni 30 cm läbimõõduga tumedasoomuselise kübara järgi. Safransirmiku kübar on veidi väiksem ja vähem eristuvat tooni soomustega, jalg lühem ning viljaliha värvub vigastamisel punakaks (erinevalt suurest sirmikust). Jalg on suurel sirmikul tumedasoomuseline ja safransirmikul ühetooniliselt hele ning jalal on neil lahtine, paks ja vatjas, üles-alla liigutatav rõngas. Eoslehed on valged. Pisemate sirmikuliikide eristamine läheb juba keerulisemaks ja nende hulgas on ka mürgiseid liike, lisaks teatav sarnasus kärbseseentega. Tasub tähele panna, et sirmikutel on küll jala alus sibuljalt paksenenud, kuid puudub kärbseseentele iseloomulik kotjas moodustis ehk tupp jala alumise otsa ümber ja sirmiku rõngas on paks ning vatjas, jalal lahtine ja liigutatav, kärbseseentel aga õhuke, pigem seelikutaoline ja jala küljes kinni. Aga kui seen on ämbrikõrgune ja kübar katab vabalt suurema panni, siis pole erilist kahtlust, et tegu on sirmikuga. Küsimus võib tekkida safransirmikuga, mille aedteisend (Chlorophyllum brunneum, ka Macrolepiota rhacodes var. bohemica) on osadel allikatel mürgine. Aedteisendi viljaliha muutub vigastamisel aeglasemalt punakaks kui tüüpteisendil ja tema kübarasoomused on kübarast kontrastsemalt tumedamad. Õnneks kasvab see aedteisend pigem linnades-aedades ja on Eestis haruldane leid.
Otsida tasuks sirmikuid juulist oktoobrini rohtunud okasmetsadest, kuusikutest, metsaäärtest ja kraavikallastelt rohu seest, puisniitudelt. Sirmikuid võib leida nii üksikute seente kui lausa massiliste kogumitena. Kohati kasvavad nad ka lausa linnaparkides ja aedades, kust korjamisega tasuks siiski saastuse ja eelpool nimetatud safransirmiku aedteisendi ja madalama mürgise püramiid-soomussirmiku võimaliku leviku tõttu ettevaatlik olla. Ussitanud sirmik on pigem erand kui reegel ja sirmikute ussitamise üle arutamine on lõbusamas seltskonnas viinud ka järeldusele, et ju need seeneussid ikka kõrgust kardavad ja pilvelõhkujate kinnisvara ning miljonivaadet piisavalt hinnata ei oska.
Pane tähele! Ka aedades ja parkides leiduv teravatipuliste kübarasoomustega püramiid-soomussirmik (Echinoderma asperum, allpool piltidel) on mürgine ja ei ole sirmik.
Kõige paremini passivad sirmikukübarad niisama pannile panemiseks, aga ka analoogselt suurematele kuuseriisikatele ja kitsemamplitele munas või munas-jahus või tainas šnitslina praadimiseks. Tükeldatuna sobi lisada ka hautistele ja muudele seenetoitudele. Kes sööb, see kiidab, iseasi millise iseloomustusega. Kellele meenutab sirmikušnitsel hõrku vasikaliha, kellele tundub maitse pähkline või vürtsikas. Sirmikuid võib suure saagi korral ka kuivatada ja jahvatada ning kasutada hooajaväliselt toitudele seenemaitse andmiseks. Mitte kupatada – see rikub hapra seene maitse ja tekstuuri.
Eile sai just metsast leitud, nii nämma!
Foorum