Aprilli lõpus olid Iluhoolikud Anu Saagim ja Reet Härmat päikeseenergiat oma akudesse laadimas Türgis. Reisifirma Kidy Tour lennutas ilulembelised kaunitarid Antalya lähistel asuvasse maalilisse Side linna.
Side on Türgi tuntumaid antiikaja Kreeka linnu ning tähendab kreeka keeles granaatõuna. Side oli omal ajal tuntud kui orjakaubanduse keskus ja piraatide pelgupaik. Nüüd on Sidest saanud populaarne, paljude mugavate ja õdusate hotellide ning liivarandadega kuurort idüllilise Vahemere ääres. Olgu mainitud, et maitsvat värskelt pressitud granaatõunamahla saab Sides igal tänavanurgal ja igal sammul kohtab ka mälestisi antiikajast.
Elasime Side rannikul asuvas The Raga Side Fine Dining Ultra All Inclusive - Adult Only (16+) hotellis. Nagu juba hotelli nimetusest on aimata, oli hommikusöök külluslik ja olemine rahulk. Hommikusöögi sissepääsu juures ootas meid väskelt pressitud mahlakannude rida ja erinevad smuutid. Detox smuuti päästis nii mõnegi hommiku, sest Ultra All Inclusive tähendab, et kiusatused on igal sammul – sealhulgas ka loomulikult alkohoolsed joogid.
Meie üllatuseks ning hukatuseks osutus Türgi punane vein väga nauditavaks. Hotelli juhataja ning asutaja selgitas meile uhkusega, et ainult The Raga Side hotel pakub veini, mille tootja on väike, kuid väga kvaliteetse ning hinnatud veiniaiaga.
Rootsi laud oli rikkalik ja lugematute oliivi-, salati- ning juustusortide peale läks silme ees kirjuks. Iluhoolik Reedu lemmikuks ning rutiiniks sai eritellimusel valmistatud omlett, mida naerusuine kokapoiss igal hommikul suure innuga valmistas. Anu maiustas pannkookidega, mis olid kohevad ja kodused, just nagu vanaema tehtud. Latte, mis tihti just lõunamaades kipub kõikuva kvaliteediga olema, oli just selle õige maitsega. Anu suureks lemmikjoogiks sai "türgi kohv", mis alati spetsiaalses tassis ja kohaliku maiusega lauda toodi.
Türgi teegi maitses hästi ning seda valmistati ka erinevatest ravimtaimedest. Loomulikult oli see värskelt valmistatud kannutee. Iluhoolikute lemmikuks sai pärnaõie ning granaatõuna tee segu. Tee kõrvale sai limpsida kärjemett, mis maitses hästi ka kohaliku naturaalse jogurtiga.
Tuleb tunnistada, et kogu atmosfäär hotellis einestamise ajal oli ülimalt õdus, puudus mudilaste sagimine, mis muidugi justkui paitav muusika pisut väsinud lapsevanemate kõrvadele. Vahel lihtsalt peab saama nautida vaikust ja rahu.
Õppisime prae kõrvale ampsama teravaid piprakaunu, mis oli alguses hirmutav, kuid hiljem isutas terava maitse järgi igal söögikorral. Peab tunnistama, et nn fine dining õigustas end igati. Peale hotelli pearestorani sai broneerida a la carte õhtusöögi erinevas kolmes restoranis. Tihti jäime broneeringuga hiljaks, kuid samas olime pearestorani kala ja liharoogadega vägagi rahul.
Meile tehti ka tuur restorani köögipoolel, kus näidati uhkusega moodsaid masinaid ja läikivpuhtaid tööpindu. Anu aitas kokkadel segada "majasuuruses" katlas suppi ja nägime kuidas lihameistrid saevad õhtusöögiks lambakarreed. Meile demostreeriti hõrgu sisefilee küpsetamist ning läbisime isegi magustoidu workshop'i tunnustatud Leedu toidublogija Liucina Rimgailė juhendamisel. Valmistasime magustoidu sidrunikreemist, marjadest ja vahukoorest.
Väljaspool hotelli sai üheks maitseelamuseks tururetkele nauditud kerge eine kohalikus kohvikus. Jäime lummatult vaatama türgi naist, kes imeõhukesi tainakettaid rullis ja nägime kuidas valmib maitsev kohaliku valge juustuga lavaši sarnane eine. See oli ausõna kõige soodsam ja kõige maitsvam söök, mida seekordsel Türgi reisil nautisime – vaid kaks eurot portsu eest, mille juurde pakuti veel lahkelt ka traditsioonilist Türgi teed. Turul maitsesime esimest korda rohelisi mandleid, kergelt krõmps ja natuke vetruv vili. Pidi väga kasulik tervisele olema.
Ning värsked mooruspuumarjad, iluhoolikute totaalsed lemmikud, mida saab Eestis vaid kuivatatud kujul. Sattudes sellisesse maitseainete, marjade ja juurviljade paradiisi, siis tahaks kõike saada ja koju kaasa tassida. Mooruspuumarjadega on veel üks äge maitsekogemus, meie hotellis sai rannas tellida erilist jäätist. Seda valmistati värsketest marjadest ja rõõsast koorest sügavkülmaplaadi peal. Jäätisemeister miksis/hakkis kokku mooruspuumarju ja muid eksootilisi puuvilju ning sellest sai imemaitsev jäätis.
Hõrgu kalaroa osaliseks saime ringsõidul ühe suurima Manavgat´i vaatamisväärsuse - Rohelise Kanjoni kohvikus. Esmapilgul vägagi "turistika" söögikohana näiv majake üllatas idüllilise terrassi ja imekiire teenindusega. Lasuursinise veekogu ääres, romantiliste viinamarjaväätide embuses kattus lauake nagu võluväel hea ja paremaga. Kohalik määrdejuust äsjaküpsetatud sooja lameleivaga oli mega maitseelamus. Isegi iluhoolik Anu sõi valget leiba mõlema suupoolega! Ja kui lauale toodi särisevad malmpannid samast järvest püütud beebiforelli ja kõõgiviljadega, olime lihtsalt sõnatud - aroom ja visuaalne ilu on kirjeldamatud.
Üks asi on kindel, türklased armastavad head toitu ja meeleldi pakuvad seda turistidele. Ja just kohalik tooraine ja valmistusviis on avastamist ja maitsmist väärt.
Nami-Nami perenaine Pille Petersoo käis esimest korda Türgis 1993. aasta kevadel ning Šotimaal Edinburghis õppides jagas korterit türklannaga, nii et türgi toidud on Nami-Namis täitsa korralikult esindatud. Retseptivaliku leiad siit. Eriliselt tõstame esile çılbır-nimelise hommikusöögi ehk türgi jogurti pošeeritud munaga, rikkaliku hakklihatäidisega pommud ehk baklažaanid (karniyarik) ning muidugi siirupimagusa baklava. Türgi kohvi retsept on meil ka muidugi olemas!
Foorum