Muide, korbid on taaskord näide mulkide praktilisusest. Korpide jaoks küpsetati spetsiaalsed kuklid valgest püülist või tumedamast täisterajahust. Samas on sel küpsetisel ka praktiline pool – tahkemat saia ei lastud käest ära minna, vaid sellest “küpsetati” uued saiad. Kui me oleme tänapäeval harjunud nägema väiksemaid ümmargusi saiakesi, mille keskel kohupiimatäidis, siis varasemad korbid olid suuremad (4-6 tollise läbimõõduga) ning kohupiimakate oli vaid üks võimalikest variantidest. Korpide katteks kasutati veel rikkalikumat mannaputru, munaputru, ka kartuliputru. Mats Tõnisson ütleb isegi 1889. aastal avaldatud kokaraamatus "Talurahva Köögi raamat: Õpetus, kudas perenaised ja söögitegijad tarvilikka toitusid ja jookisid võivad valmistada", et korpide täidiseid on mitmeid ja annab sealjuures näitena kohupiimakorpide valmistamise õpetuse.
Korpe valmistati eelkõige kalendritähtpäevade ning koduste perekondlike pidustuste lauale. Paremad piimatoidud kuulusid ju lihavõttepühade, aga veel rohkem suvistepühade ja jaanipäeva juurde, kuna lehmad tulid kevadel uuesti lüpsma.
Eesti Rahva Muuseumi arhiivis leiduvatest materjalidest ilmneb, et Halliste kandist on kogutud 1938. aastal andmeid piirkonna vanemast toidust ning vanemateks rahvuslikeks toitudeks peetakse seal kama, verivorsti ja korpe. Lihavõttelauale pandi munad, vasikaliha, sült, korbid, sai ja rõõsad, samuti munavõi; suvistepühal aga korbid, rõõsad, vasikaliha, munavõi ja sai. Korpide täidiseks (nimetati korbipiimaks) kasutati kohupiima (mulgid kutsuvad seda paksuks piimaks või pakspiimaks), mille hulka segati kartuliputru, mune, koort ja köömneid, mõni pani ka võid. Saia- , karaski- või leivatainast küpsetati ümmargused kuklid, need lõigati pooleks, kaeti täidisega ning küpsetati üle. 20. sajandi alguses võeti kasutusele kase- või lepapuust korbilauad, millega pandi täidetud korbid uuesti ahju. Lauad olid ahju pikkused ja nii laiad, et kaks rida korpe mahtus peale. 1930-ndatel hakati korpe valmistama pannil: tainas valati pannile, korbipiim kohe peale ja pandi siis ahju küpsema. Teise uuema moe järgi lisati korbipiimale mannaputru, suhkrut ja rosinaid. Vanemad perenaised tegid aga ehtsaid mulgi korpe ikka korbilaudadel ja ilma suhkruta.
Karksi kihelkonnast 1969. aastal üles kirjutatud mälestustes öeldakse, et kaasaegseid korpe, mille puhul kohupiimasegu pannakse toorele tainale, nimetatakse läti korpideks. Paistu kihelkonnas segati korbikate kohupiimast, mannapudrust, koorest, köömnetest ja soolast. Tarvastu kihelkonnas on 1978. aastal kahetsusega mainitud, et kohupiimakorp (ÜJ: ilmselt mõeldakse eelküpsetamata põhjaga korpi) on mulgi korbi veidi tahaplaanile tõrjunud, kuid sellest hoolimata võib iga perenaine põhjalikult seletada, kuidas kõige paremast püülijahust pärmitainast teha. Kuni kuklid ahjus küpsevad, tuleb mannapuder keema panna, millele pärast muna hulka klopitakse. Küpsenud kuklid lõigatakse lapiti pooleks, uuristatakse veidi õõnsamaks, täidetakse pudruga, määritakse pealt munaga ja küpsetatakse ahjus uuesti üle.
Kui 20. sajandi I poole Mulgimaa perenaised hoidsid korpide valmistamisel eelneva sajandi väga konservatiivset joont, siis samal ajal võis retseptiraamatutes näha huvitavamaid arenguid. Jaan Koor pakub oma 1904. aastal ilmunud raamatus "Magusad söögid" välja erinevaid magusa täidisega korpe. Näiteks soovitab ta keeta kergelt sõmera pudru rõõsast piimast, munadest, võist, suhkrust-soolast ja kaneelist. Teise retsepti järgi soovitab lisada vanilli ja rosinaid või korinte. Tavalise rõõsa piima asemel võib putru keeta ka ternespiimast. Kui aga kohupiima kasutada, tuleb segada täidisesse ikka ka suhkrut ja rosinaid, peale võib riputada hakitud mandleid (ÜJ: tänapäeval siis mandlilaaste). Mannapudrutäidise soovitab keeta hästi rammusa ja maitseka, milles nii kaneeli, riivitud sidrunikoort kui rosinaid. Kui muidu tõstetakse täidis saiadele, siis mannapudruga võib teha nii, et kasta kuklipooled pudrusse, et võimalikult palju putru saia külge jääks ning küpsetada siis üle. Pudruga korpe võib ka ilma küpsetamata süüa. Hoopis erinev on aga tema viimane retsept, milles soovitab lahtirullitud lehttainast lõigata kettad, vormida servad veidi üles, et moodustuks nagu väike kausike ja täita see mistahes meelepärase täidisega. Määritakse pealt munaga, riputatakse üle peensuhkruga, lisatakse ka veidi sulavõid ning küpsetatakse ahjus helepruuniks. Sarnases suunas retsepte pakub ka 1908. aastal ilmunud raamat "Majapidamise- ja keedukool: söökide valmistamise õpetus".
Adeline Tannbaum õpetab raamatus "Keedu- ja majapidamisjuht" (mul oli kasutada neljas trükk aastast 1928) aga hoopis teistsuguseid kohupiima-kohvisaiu küpsetama, mis on tänapäevaste kohupiimakorpide võrdkujuks. Heast võiga valmistatud pärmitainast ketastele surutakse vormiga väike serv, keskpaika tõstetakse sidruni ja vanilliga maitsestatud rikkalik kohupiimatäidis ning küpsetatakse ahjus kuldseks.
Huvitaval kombel ei suuda korpide retsepti kinnistada legendaarse kokaraamatu "Maitsvast ja tervislikust toidust", ilmunud eesti keeles 1955. aastal, Eesti rahvustoite käsitlev peatükk. Paljud seal toodud retseptid on kujunenud ju rahvustoitude staatusesse tõusnud söökide etaloniks. Retseptis antakse valida kolme täidise vahel: suhkruga magus kohupiimatäidis, köömnetega ilma suhkruta kohupiimatäidis ja magus mannapudrutäidis. Valmistamisviis on samuti rahvalik, ehk kõigepealt tuleb kuklid küpsetada, seejärel poolitada, täidis peale tõsta ning üle küpsetada.
Seega, tundub, et täna on elujõuline just eestiaegne kodumajanduskursuste retsept ning arhailisest valmistusviisist võime lugeda vaid arhiivimaterjalidest.
Foorum