Burnsi õhtusöök

25. jaanuaril on Šoti rahvuspoeedi Robert Burnsi  (1759-1796) sünniaastapäev ning seda tähistatakse nii Šotimaal kui ka mujal maailmas meeleolukate Burnsi õhtusöökidega (ingl. k. Burns Night v Burns Supper).

Miks neid pidusööke peetakse ja mida nendel pidusöökidel süüakse ja miks?

Esimene Burnsi õhtusöök

Esimene teadaolev Burnsi õhtusöök leidis aset poeedi viiendal surma-aastapäeval 1801. aasta juulis, kui üheksa poeedi sõpra otsustasid kokku saada ja Robert Burnsi meenutada. Kogunemine leidis aset Burns Cottage'is Alloways. Söödi hägist, esitleti Robert Burnsi luuletusi ja peeti kõnesid (sh "Kustumatu mälestus"). Üritus oli nii menukas, et seltskond otsustas seda järgmisel aastal korrata, aga siis juba Robert Burnsi sünniaastapäeval.

Nii saigi Burnsi õhtusöökide traditsioon alguse.

Traditsiooniline menüü

Burnsi õhtusöögil serveeritakse tavaliselt kolmekäigulist menüüd. 

Alustuseks pakutakse suppi. Kõige populaarsem on cullen skink ehk kreemjas supp suitsutatud kilttursa, kartulite ja sibulaga, ent hästi sobivad ka cock-a-leekie ehk kana-porrusupp või Scotch broth ehk lambaliha-kruubisupp.

Pearoaks on muidugi hägis - great chieftain o’ the puddin-race - ja seda serveeritakse koos kaalikatambi (neeps) ja kartulitambiga (tatties). Nami-Namist leiad põhjaliku hägise valmistamise õpetuse.

Magustoiduks pakuti varasemal ajal clootie dumpling pudingit, tänapäeval pigem cranachan'i või tipsy laird kausitorti/pokaalidesserti.

Joogiks tarbiti ja nauditakse ka praegu muidugi šoti viskit. 

Mis on hägis?

Hägis on vürtsidega maitsestatud lambarupksipuding. Nagu retseptist näha, siis koostises on lambarupskid (süda, maks, kopsud), sibul, kaerajahu, ploomirasv ja mitmed maitseained. Kuigi paljude jaoks tunduvad rupsid pisut hirmutavad, siis tulemuseks on väga maitseküllane ja mõnus roog, mis topitakse lambamakku. Moodsal ajal topitakse hägisepuding pigem kunstkesta sisse, samuti on võimalus osta ka vegetaarset hägist, mis lambarupskeid ei sisalda. 

Miks me Burnsi õhtusöögil hägist sööme?

Eks ikka poeedi enda pärast. 18. sajandi lõpus oli rupskite söömine täitsa tavaline, eriti lihtrahva seas. Rupsid - ja nendest tehtud hägis - olid toitvad ja kukrusõbralikud. 1787. aastal kirjutas Robert Burns "Oodi hägisele" (ingl. k "Address to the Haggis"), kus ta humoorikas võtmes kiidab kohalikku lihtsat delikatess, kutsudes seda kõikide pudingite kuningaksi. 

Fair fa’ your honest, sonsie face,
Great chieftain o’ the puddin-race!
Aboon them a’ ye tak your place,
Painch, tripe, or thairm:
Weel are ye wordy o’ a grace
As lang’s my airm.

Ood muutus väga populaarseks ja seeläbi tõsteti lihtne hägis kogu Šotimaal tüvitoidu staatusesse. 

Loe veel:

Artikkel ilmus algselt 2020. aastal; täiendatud. 

Pille Petersoo
Pille Petersoo
postitatud 25.01.2024 22:30 LISA KOMMENTAAR

Kommentaarid