19. oktoobril möödub 110 aastat Salme Masso (1909-1990) sünnist. Mitme põlvkonna vältel on tema kirjutatud või toimetatud kokaraamatud olnud kodudes oluliseks varamuks, kust retsepte või muud toiduvalmistamiseks vajalikku infot otsida. Siiski tasub veel kord meenutada, et Salme Masso tähtsust ei saa kindlasti mitte taandada ainult “kokaraamatute autoriks”, nagu seda mõnikord on tehtud. Ta oli üks olulisematest teadusliku kodumajanduse ja toitlustuse alusepanijatest Eestis, kes alustas 1930. aastal Kehtna Kõrgema Kodumajanduskooli vilistlasena väga noorelt sealsamas oma õpetajateed, jätkates seda mõned aastad hiljem vast asutatud Kodumajanduse Instituudis. Juba 20. eluaastates tegi ta kaastööd ajakirjadele Taluperenaine, Eesti Naine jm, esines raadios ja pidas avalikke loenguid. Kodumajandus huvitas teda algusest peale kui teadus ja selle süsteemne käsitlus säilis kõigis tema käsiraamatutes, mis ilmusid läbi nõukogude aja. On imetlusväärne, kuidas ta suutis vabariigiaegse kodumajanduse oskuseid ja tõekspidamisi õpetaja ja õppejõuna, arvukate õpperaamatute autorina ja nii raadio- kui telesaadete vahendusel edasi anda ka nõukogude ühiskonnas, kus kodu tähendust oluliselt muuta püüti. Ajatult kõlab üks Salme Masso põhimõtetest: “Minu eesmärk on panna inimene mõtlema. Seda on vaja igal perenaisel.” Pikemat ülevaadet Salme Massost kodumajandusspetsialistina võib lugeda siit.
Järgnevalt tahaksin siiski esile tõsta ühte Salme Masso mõtlema ärgitavat panust kunagises kokaraamatus.
Kuulus Stalini ajal eesti keelde tõlgitud teos “Raamat maitsvast ja tervislikust toidust” on omaette käsitlemist väärt (vt, mida on kirjutanud Ülle Jukk oma blogis). Tähelepanuväärne on minu arvates aga just see, et raamatu eestikeelse trüki toimetaja Salme Masso lisas selle lõppu peatüki “Eesti rahvusroad”. Sellist katusnimetust ja toitudevalikut võib pidada esimeseks Eesti köögi esitlemiseks niisugusel kujul. Isegi 1930. aastate väga rahvusmeelsetes kodunduse- ja toitlustuse alastes kirjutistes ei peetud otseselt Eesti rahvusroogade otsimist niivõrd oluliseks, ehkki üksikuid sellekohaseid näiteid küll leiab. Pigem rõhutati kodumaise tooraine kasutamise olulisust ja vastandati seda välismaisele importkaubale. Stalinismi kontekstis oli rahvustoitude paraad võimalik küllap egiidi “sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik” all, mida Salme Masso targalt ära oskas kasutada. Kogu raamat pakkus Eesti rahvusroogadele omamoodi turvalist kommunistliku ideoloogia kastet koos assortiiga teiste liiduvabariikide toitudest. Vaatamata sellele imetlen Masso julgust teha sellel poliitiliselt keerulisel ajal meie toidukultuuri kohta niisugune avaldus.
Millised toidud oli Salme Masso siis välja valinud ja kuidas seostuvad need hilisemate nõukogude ajal ilmunud eestlaste toidukultuuri tutvustavate raamatutega? Masso valikus on küll talupojatoitude klassikalised näited nagu sõir, sült, mulgikapsad, verivorst, kaerakile, odrajahukarask, aga teisalt on ka terve rida kodumajanduskursuste kaudu eeskätt sõdadevahelise vabariigi ajal omaks saanud toite nagu kiluvõi, suitsuräimesalat, piimasupp munavalgeklimpidega (lumepallisupp), karamellkissell, bubert, hapupiimatarretis, muretaignapõhjal rabarbrikook biskviitkattega. Sellist kodumajanduskoolide repertuaari esindavad pigem 1940.-1950. aastatel eksiilis ilmunud eesti pagulaste poolt avaldatud esimesed eestikeelsed kokaraamatud. Hilisem Eesti rahvusköögi kuvand – näiteks Silvia Kalviku mitmes kordustrükis tuntud “Eesti rahvatoite” – on märksa püüdlikumalt etnograafilise kaanoni võtmes talupojaroogi kajastav.
Huvitavad on ka retseptide juures olevad illustratsioonid tolles stalinismiaegses kokaraamatus. Talupojastiilis pilte Eesti rahvusroogade juurest eriti ei leia – on kas vabariigiaegsete mõjutustega serveeringud või ka toredad näited tollase toiduainetetööstuse poolt valmistatud konservidest nagu mulgikapsad või muudest “rahvuslikest produktidest” nagu kamajahu.
Olen saanud Salme Masso oskustest osa oma lapsepõlvekodu toiduvaliku ja-traditsioonide kaudu. Minu ema oli Salme Masso õpilane.
Esimesena meenub Rahvaste toite. See ilmus siis kui põhioskused kokkamises olid olemas aga vaja oli uusi retsepte. Praegu mul seda raamatut ei ole aga meenub, et seal oli šokolaadi kook mille küpsetamisega sai palju kiitust teenitud. (vist lhk 32-45 vahel). Tol ajal olid ju retseptid nii ühetoalised ja see raamat oli tore vaheldus.
Laste kokaraamat oli minu kõige esimene kokaraamat! Selle järgi alustasingi oma köögikatsetusi. Küpsisekoogid ja keefiri-fantakokteil tulid kõigepealt, hiljem õppisin sealt, kuidas näiteks kartuleid keeta.
Ka minu esimesed köögikatsetused toimusid "Laste kokaraamatu" järgi. Siiani olemas :D
“Toitlustamine ja korrastustööd” siiani kasutusel!
Foorum