Mardipäev (Martinmas) on 10. novembril, mardisantidele tuleks komme varuda mardilaupäevaks ehk 9. novembri õhtuks.
Silvia Kalvik kirjutab raamatus “Pühade- ja tavanditoidud”, et mardipäeva toidulaud oli tavalisest rikkalikum, seda eriti lihatoitude poolest. Üle maa tapeti mardipäevaks lammas või siga. Talviste rahvakalendri tähtpäevade juurde kuuluv sea kehaosadest toiduvalmistamise komme astub jõusse just nimelt mardipäevast.
Mardihani (sks. k. Martinsgans) oli mujal Euroopas mardipäevatoiduks juba 12. sajandi lõpus. Haned olid selleks ajaks piisavalt nuumatud, lisaks liigub erinevaid Tours'i Püha Martini ja hanega seotud legende. Euroopas levinud mardihane söömise komme jõudis Eesti talutaresse suhteliselt hilja. 19. sajandil söödi mardihane eesti jõukamates taluperedes küll, ent vaesemad pered piirdusid kuke või kanaga.
Vanaks mardipäeva roaks on olnud seapeaga keedetud kaalikad ja kartulid. Söödi tanguvorsti ning jahuvorsti (mardimauk), verikäkke odrajahuga (paldid), verileiba. Suitsutati lambaliha, küpsetati leiba, riivkaraskit, kaalikapirukat ning keedetud kapsa-, herne- ja kartulisuppi. Põhja-Eestis söödi kapsast. Õlut pruuliti ka.
Mardisantidele jagasid vanad eestlased herneid, ube, pähkleid, õunu, sibulaid, pirukaid, vorste, kätte, saia, karaskit jms.
Magusaks on mõnedes allikates soovitatud valmistada odrajahuvahtu.
Artikkel ilmus algselt novembris 2015.
Aga, kas sigu ei veristatud mitte enne jõule? Kes loom-vaeseke mardipäevaks oma vere andis? Kindlasti on variante veel. Värikäkk on hää.
Nii tore toitude valik! ❤️