Mulgi puder

Lihtsalt uudishimu: kas üks "õige" mulgipuder keedeti vanasti kruupide või tangudega? Mina olen kruupide asemel ikka jämedamat odratangu kasutanud; ega sellel maitse seisukohast kindlasti suurt vahet ole. Pudru kiituseks: laps, kes ei armasta kartuliputru ega söö tanguputru, pistab mulgiputru vägagi isukalt :)

Maarika, Eestis on saada kahte sorti odratangu: peenema jahvatusega odratange ja jämedama jahvatusega Lõuna-Eesti tange. Mulgipudru valmistamisel kasutatakse traditsiooniliselt just seda jämedamat Lõuna-Eesti tangu. Aga pean tunnistama, et ma ise eelistan odrakruupe - jäävad hamba all mõnusamad :)

Juba lapsepõlvest saati üks lemmikuid.Seekord sõid lapsed ka:)

Väga mõnus ja hea puder. Kõht ammu täis aga ei suuda lõpetada :P Ja väga lihtne teha!!

Lapsena ma ültse kruupe ei söönud. Aga nüüd maitseb mulle mulgipuder küll.

Nojah,aga keedetud puder jaäb sootuks vale maitsega. Fantastiline on ahjus küpsetatud variant. Kahjuks olen unustanud, mis järjestuses koostisained kihiti ahjupotti laduda. Oskab keegi aidata?

Väga maitsev, lapsed ka mõmisesid. Kahetsesin vaid, et 10 kartulist ei teinud :)

Kuu palju seda vett peab olema? Tangu jäävad siis vee alla või kuivalt kartulite peale?

Minu laps armastab seda toitu karumamma pudruks nimetada ja sööb suurima rõõmuga :)

Meie lapsepõlves oli selle pudru nimi ikka... KÄRUTÄDIPUDER ja liha oli soolaliha ning kruupidega keedeti. Koolis oli iga nädal korra ka lõunaks. Valmistada võib mitut moodi, nii nagu perenaine oli harjunud ja kuidas võimalused.

Tegin täna just seda. Tegin küll peast ja ilma retsepti vaatamata, aga see siin tundub just täpselt sama olema, mis minul peas :D </br>seega soovitan seda teha.</br>

Kõige maitsvam retsept! Imehea!

<p>Eks seda putru võib nimetad nii poolvillaseks või milleks iganes, aga audentne MULGIpuder see ei ole. Pigem usun, et retsept mida laialt levitatakse pärineb nõukaaegsest kokaraamatust või kokakoolist.</p><p> Õige puder on midagi muud. Minu mulgist vanaema-vanaisa olid sündinud 19. saj lõpus, isa 1930.-ndatel. Nagu on selgunud siis sajandeid on abiellutud vaid 10-20 kilomeetri raadiusse ja ma usun, et ka retseptid püsisid seal väga pikalt muutumatuna. Pealegi ei olnud kartul vist vanal ajal väga igapäevane toit, mõtlen ikka vana vana aega. </p><p>Minu lapsepõlvest omandatud retsept on selline. Panna ca 1,5 klaasi kruupe rohke veega keema ja keeta neid ca 2 tundi, vahepeal vett lisades. Igatahes kui esimest korda keetsin, siis arvasin, et ammu valmis, aga isa ütles, et keeda keeda veel. Vahepeal praadida ca 0,5 kg pekist liha. Kui 2-2,5 tundi on kruubid keenud, lisada kartulid. Neid peab olema nii palju kui supi sisse panete 5-6 keskmist kartulit, tükeldatud vähe suuremateks tükkideks kui supi jaoks. Ja lisada ka liha. Keeta kuni kartulid on pehmed. See käib kähku. Ja siis segada pudru ära. Kartuli tükid peavad jääma terveks, mitte muutuma kartulipudruks. Proovige! </p><p>Mina seda teie retsepti oma süüa ei suuda ja ka enamus minu tuttavaid peab seda kõige hirmsamaks söögiks. Minu retsepti järgi tehtut aga küll, isegi vaegsööjast teismeline. Minul on üsna raske ettekujutada kartuliputru, milles on kruubid. Aga eks need ole lapsepõlvest saadud harjumused. Kunagi olen kuskil foorumis kohanud ka kedagi teist mulki, kes täpselt sama juttu ajas, nii et päris ühe pere traditsioon see olla ei saa.</p>

Väga imelik, et kästakse kõigepealt kartulid poolpehmeks keeta ja siis lisatakse tang. Tang keeb ju kauem kui kartul, st tang peab olema leotatud ja lähevad koos potti. Kartul läheb allapoole, tang üles, et põhja ei hakkaks.

Kärutädi puder :)

Viljandimaa ei ole Mulgimaa.

Just paar päeva tagasi sai seda tehtud..