Viljandi on minu lapsepõlvekodu ja olen ülimalt õnnelik, et seal on nii mõnusa atmosfääriga koht! Käisin eelmisel nädalavahetusel Fellinis ja jäin jälle väga rahule!

Peakokk tervitas seekord meid lausa kahel korral - pisikesed, kuid huvitavad ja maitsvad ampsud olid. Lastepraad oli lihtne, puhas ja maitsev (praetud valge kala, kartulipüree, värske kurk, koorekaste). Ise sõin juurselleri püreesuppi. See oli karamelline ja need hapud jõhvikad seal sees - nautisin iga lusikatäit. Leivast ei maksa rääkidagi, endiselt super! Midagi ei ole teha, jälle kõik ülivõrdes.

Eelmisel aastal tellisin Fellinist ka oma pulmatoidud ja teeninduse. Soovitan soojalt! Külalised olid sillas :) 

Tegin ka lõpuks esimese iseseisva katsetuse. Käisin eelmisel aastal Kertu Lukase makroonikoolitusel, kus tegime suhkrusiirupiga varianti, mis tundus liiga keeruline, et kodus järgi teha. Aastaid tagasi tõin Londonist kaasa Annie Rigg'si raamatu, kus sarnane lihtsam retsept sees, mille järgi siin paljud katsetanud on.

Minu peamine mure on see, et makroonid pragunevad ahjus ja jäävad seest tühjad. Hoolimata sellest, et plaati kõvasti vastu lauda taon, et õhumulle välja saada. Esimene kord ajasin selle kaela, et segasin taina üle, mistõttu plaadil vajusid nad liiga laiali. Samuti unustasin makroonid liiga kuaks kuivama. Saan aru, et peab jälgima, millal makroonid pealt kuivad on ja siis kohe ahju pistma. Mitte lihtsalt laskma neil tund aega kuivada, sest nad võivad ka varem "valmis" olla. Nendel esimestel polnud jalgadest jälgegi.

Sellel pildil on näha öö otsa külmkapis seisnud pragunenud jalgadeta makroone, mille vahel vedel vaarikamoos (polnud muud parasjagu võtta).

Siis avastasin, et näiteks Sandra Veeremaa retseptides pole üldse seda kuivamise aega sees. Tegin uue katsetuse. Pool kogust panin kohe ahju, nagu Sandra retseptis. 125-kraadi juurde, pöördõhuga, 25 minutit. Uskumatu, aga jalad tulid alla nagu naksti! Kuna mul tainas seekord vist isegi liiga vähe segatud sai, siis pealt ei jõudnud need kohe ahju pandud makroonid siledaks vajuda.

Teisel poolel lasin veidi üle poole tunni kuivada, sest siis juba tundus näpuga katsudes, et on pealt kuivad. Sama temperatuur ja sama aeg ahjus, ilusad jalad all. Ehk veidi kõrgemad, kui esimesel plaaditäiel. Nüüd mulle jäigi mulje, et jalg tekib nii või naa. Et see kuivatamine annab siis pigem selle ilusama, siledama kuju. Aga kõigest hoolimata juhtus jällegi see, et nii ühel kui teisel plaadil olid umbes pooltel praod sees ja seest tühjad.

Vasakul pool veidi üle poole tunni seisnud makroonid, paremal pool kohe pärast pritsimist ahju pandud makroonid.