Vernanda
Abikokk 2010-08-25 21:21:01 |
ma jahvatasin sel teemal ükskord pikalt Mermeri blogis, kuigi see oli rohkem lastega väljakäimise teema üleüldse - http://abikelnerhummer.blogspot.com/2010/05/kiri-sobrale.html. selge see, et igale poole saab minna ja õhtul hilja ei lähe. nüüd me oleme jõudnud sellesse "lastepraadide" arengufaasi. kuigi mina neid kordagi ei telli, vähemasti mitte friikartuleid naervate viineritega, aga see teema on vist nii ära leierdet, et ma parem ei hakka. | |
Muzi
Kokaõpilane 2010-08-26 00:03:30 |
Ma söögikohta küll selle järgi valima ei hakka, kas ma saan mähkmelapsel seal mähet vahetada :) Eks ikka on meeldiv, kui on mähkimislaud, aga MUST BE asjaks seda ei pea, sest: * mähkude kandmise aeg kuniks laps veel ei seisa ning peab pikali mähkudevahetust tegema, on üürike ning vaevalt ma beebiga iga kuu restoranis käin * pole kohanud ka mujal reisides, et mähkimislaud on söögikohas Sõnaga, minu jaoks pseudoprobleem. Küll aga eeldan, et kaubanduskeskuses on mähkimislauaga WC. Olen mähkmevahetusega hakkama saanud Ribes vanalinnas (enda fliistekk põrandale ja kraani all tagumik puhtaks) ning Müürivahe kohvikus Haapsalus. Rohkem pole äärmist vajadust olnud ja nüüd juba kõige väiksem seisab omal jalal. Väga hindan aga, kui söögikohas on laste mängunurk, või raamatuid vms ajaviitmisvõimalust. Tavaliselt tuleb ikka toitu oodata ning lastel hakkab igav (oleme ka ise kaasa võtnud midagi aja sisustamiseks lastele). Lastepraed. Viineri-friikate lastepraade me nagunii ei telli. Ikka leiab menüüst mõne supi, pasta või lihavarda, mida laps sööb. Ka selle järgi söögikohta ei vali. Samas, eks muidugi on meeldiv, kui on ka korralik lastemenüü. Ja lõpetuseks imetamine. Teen seda avalikult kohvikus suure salli varjus. | |
Seenekas
Abikokk 2010-08-26 10:21:09 |
Meenutusi nõukaajast, mil lapsed väikesed olid. Üldiselt lapsi kohvikusse/restorani eriti kaasa ei võetud. Või vähemalt mähkmeeas. Meie küll võtsime ja saime ka väga erineva suhtumise osaliseks. Valikud olid - kas tuldi last sõna otseses mõttes "käppima" hoolimata noorte lapsevanemate keelust või tegid puhvis soengutega vanaprouad põlastavat pruntsuud ja sisustasid oma kohvikuaja "noorus on hukas" teema lahkamisega. Mähkida polnud kuskil vaja, sest käisime ikka suht kodu lähedal või sai autos enne kõik üle kontrollitud. Avalikus kohas tissitamise eest oleks mind ilmselt komsomolist välja visatud juhul kui sinna kuulunud oleksin. Või vähemalt miilits kutsutud. Suureks erandiks oli Moskva, kus pidime olude sunnil terve perega korra kahekuuse lapsega mitu nädalat hotellis elama. Õnneks oli meil hästi rahulik laps ja igas kohas, kus söömas käisime, saime niivõrd sooja vastuvõtu osaliseks, et lausa imesta. Teenindavad tädid tegid tšiki-briki, hoidsid teisi külastajaid eemal ja pakkusid ise (!!) kas mõnda lutipudelit soojendada pole vaja või äkki ma tahan tagaruumis rinda anda. Eks meid peeti vist välismaalasteks ka, kuigi mu mees tänu Venes õppimisele rääkis aktsendivabalt nagu venelane. Mul oli vist ka suht sama keeletase. Aga veidi suuremate lastega oli juba kehvem kusagil käia, sest enne söögi lauda saabumist ei saanud lapsele mingit lõbustust ega isegi näksi. Nii mõnigi kord rikkus see tuju ära. Iga kord ju ei planeerinud, et nüüd läheme välja sööma ja ei osanud ka ette näha, kui kaua esimese ampsu lauda saabumine aega võtab. Praegu on muidugi see mähkude ja tisssitamise teema mulle üsna ükskõik. Peaasi, et söögikohas kaasas olevad lapsed ei kisaks, ei käiks mind tüütamas ja tegeleks oma vanemate järelvalve all oma asjadega. Ärge keegi isiklikult võtke, see ilmselt käib selle eaga, kus omad täiskasvanud ja eraldi ja lapselapsi veel pole, kaasas. Aga lasemenüü friikate ja viineritega on ka minu ja meie paari tuttava restoranipidaja meelest nõme. Tuleb meelde kusagilt Sitsiiliasse reisimise tutvustusest juhis siinsetele lapsevanematele, et "arvestage, et seal meie mõistes lastemenüüd pole - seal söövad lapsed sama, mis vanemad". :) | |
Profa
Abikokk 2010-08-26 10:30:10 |
Mis puutub lastemenüüsse, siis oma last ikka nii vihata ei tohiks, et ise sisefileed süües lapsele friikaid ja viinereid tellida :) Kui laps hakkab kohe vanemate kõrvalt korralikku toitu sööma, langeb see probleem ära ja ei tule pähegi lastemenüüd otsida, kui aga vanemad ise ka friikaid ja viinereid armastavad, noh, siis pole midagi teha :) | |
|
Vernanda
Abikokk 2010-08-26 20:33:31 |
ok, viinerid ja friikad, ma ikka enam ei suuda. ma olen ka mõelnud, et mis oli enne - kas see jama menüüs või lapsevanemate nõudmine, et peab menüüs olema. aga ilmselt on see küsimus stiilis, et muna ja kana... | |
|
Seenekas
Abikokk 2010-08-26 21:06:02 |
Kui mõelda sellele ajale, kui need friikad-viinerid menüüsse hakkasid tulema, siis mäletan nii mõnegi koha ettekujutust "gurmeepraest", et oli miski vintskem lihatükk, keedukartulid ja eriliselt seatud mitte millegi järele maitsvad beebiporgandid. Lisaks muidugi kunstipärane kastmest kaunistus. Petersellileht. Vahelduseks oli mõnikord kartulite asemel riis. Valge ja tavaline. Hunnikus. Lapsele täiesti ebaapetiitne. Või friikad. Suppidesse suhtuvad lapsed tihti üsna ükskõikselt. Kalasse ka. Ju oli kindlam lastele selle liha asemel viinerit pakkuda. Aga mitte ei mäleta, et mida ise sai lastele tellitud. Vist ikka sama mis endile. | |
Triin
Abikokk 2010-08-26 22:34:06 |
Me ka ei tellinud lastele neid lastepraada kuni nad lugema õppisid. Siis hakkas tulema kommentaare teemal, kuule siin on ju friikartulid ka ja viinerid, miks sa ütled, et saab valida keedukartuli ja kotleti jne vahel? Noja siis me ikka vahel võtsime neid lastepraade. Õnneks see periood oli lühike, nüüd on lapsed 9 ja 7 ja pigem sageli kui harva nad valivad midagi paremat kui lastepraad. Väiksem ei söö üldse viinereid. Et ma alati arvan, et kui 90% lastele ikka normaalset toitu pakkuda ja sel teemal ka rääkida, siis nad varem või hiljem hakkavad "õieti" valima. Ja söögikohtades polegi erilist vahet, mis nad valivad. No kui just iga päev väljas ei söö, siis tuleks ikka valida kohti jah või ma ei kujutagi ette kasvatada lapsi ilma koduse toiduta :). | |
Netcat
Abikokk 2010-08-27 10:24:51 |
Vaat see "söögikohtades pole vahet, kodus sööme ju tervislikult" äratab minus alati imestust. See, et miks muid toite lapsele ei sobi tellida, õigustatakse enamasti, et laps tundmatut toitu ei söö. Aga samas kuidas ta siis friikartuleid ja viinereid teab tahta, kui vanemad käsi südamel vannuvad, et kodus nad seda lapsele ei paku?
Ja kuidas tekib üldse selline fenomen, et laps tundmatut toitu ei söö? Ise mäletan, et kõik uus ja senikogematu oli just huvitav. Maitses või ei maitsenud, ära tahtsin ikka proovida. Elu on ebakindel. Söö magustoit kõigepealt. |
|
|
Triin
Abikokk 2010-08-27 10:55:42 |
Muidugi saab muud tellida, aga kui laps jõuab ikka, mil ta leiab, et tal on õigus kaasa rääkida, mida talle tellitakse, siis ma ei viitsinud küll alati ennast kehtestada, et ei söö friikartuleid, sööd riisi kalaga. Loomulikult kusagile rahvusrestorani sööma minnes ma ei lasknud neil friikaid ja viinereid võtta, aga kusagil kiirel läbisõidul oli siiski tähtsam, et kõik tõesti sööks ja oleks söönud. See, miks teatud vanuses lapsi tõmbab rämpstoidu poole - see on küll müstika, millest ma pole aru saanud. Aga see, et 9 aastane teab, et on olemas friikad ja viinerid, kuigi me kodus sellist asja ei söö, pole ju ometigi mingi ime :). Lapsed ju elavad meiega samas maailmas. Kõrvuti. Ja ma ei tea, mis ajast sa ennast mäletad. Minu 9-aastane on juba täitsa tubli katsetaja uute asjadega, aga 7ne ei soovi võõrast toitu. Et sõltub vanusest. Kusjuures kuni 3seks saamiseni nad olid mõlemad väga huvitatud kõigest, eriti uutest asjadest. Sõid kõiki köögivilju jne. Et ühesõnaga, mulle meeldiks ka, kui pakutaks lastele sobivat toitu ja lastepraad oleks nt kartulipuder hakkotletiga vms. Aga teisest küljest ma ei tunne, et praegune olukord minu peret väga ahistaks või ma selle pärast viitsiks mingit suuremat protesti tekitada. | |
Tziiki
Abikokk 2010-08-27 10:57:27 |
Netcat:
ega see polegi nüüd miski "fenomen". Iseenda näitel võin öelda, et paljuski on see lapse natuuris kinni. Ema sõnul olen väiksest peale arglik ja ettevaatilik olnud, praegugi ajab "uus ja huvitav" (ehk mitte harjumuspärane) mind veidike endast välja (uus toit nüüd mitte, aga kui näiteks päevakavasse tekib ootamatuid ja mitte tavapäraseid plaane). Ja mina olin just selline laps, kes tundmatut toitu suu sissegi ei võtnud-ennem pidi ema MINU nähes MINU kausist ampsu võtma ja siis suure laia naeratuse saatel kiitma, kui hea see uus asi ikka on...siis olin nõus alles proovima :D
ja miks lapsed tahavad friikaid ja viinereid...eks selline rasvane-soolane toit on ikka maitsvam ja väheke põnevam kui nt riis või keedukartul...ja kui laps juba korra seda kuskil söönud on, siis küll teab ka tahta. Ja ega alati peagi vanemad kodus sellist sööki pakkuma-piisab kui ühel sõbral mäkis sünnipäeva peetakse ja ongi "kuradile sõrm antud". Ja kuidas tekib üldse selline fenomen, et laps tundmatut toitu ei söö? Ise mäletan, et kõik uus ja senikogematu oli just huvitav. Maitses või ei maitsenud, ära tahtsin ikka proovida. As for butter versus margarine, I trust cows more than chemists :) |
|
| << < 1 | 2 | 3 | 4 > >> | ||
Foorum