Netcat
Abikokk 2010-08-27 11:12:45 |
Triin:
Tegelikult ma mäletan end sellest ajast, kui olin mähkmetes ja lutipudeliga, aga see ei puutu teemasse... Kogemusi väljas söömisega sovetiajal sain peamiselt ema tööjuures jõlkudes, mida eelkoolieas tuli väga tihti ette (peale 4. eluaastat lasteaias enam ei käinud), ETV söökla ja kohvik olid sel ajal aga tippklass. Võibolla sellepärast mul polnudki erilist tõrget millegi uue vastu, kuna kogemused näitasid, et see on pea alati parem kui see, mida kodus sai :) Ja ma ei tea, mis ajast sa ennast mäletad. Minu 9-aastane on juba täitsa tubli katsetaja uute asjadega, aga 7ne ei soovi võõrast toitu. Et sõltub vanusest. Elu on ebakindel. Söö magustoit kõigepealt. |
|
|
Netcat
Abikokk 2010-08-27 11:17:43 |
Tziiki:
Huvitav, mina olen ka just see, kes ei salli ootamatuid muudatusi ja harjunud rutiinidest ilmajäämisi... ning lapsena olin ikka väga arg.
Aga ilmselt puudus minus lapsena täielikult paranoia. Mul ei tekkinud kunagi näiteks vajadust järele kontrollida, kas sukavardaga seinakontaktis sorkimine ikka on ohtlik või ehk äkki vanemad valetasid mulle - ma uskusin neid. Ja kui ema pakkus mulle toorest maksa või sinihallitusjuustu nagu iga teistki sööki, ei tekkinud minus kahtlust, et tegu on millegi jubedaga mis süüa ei kõlba. Ma juba teadsin, et kui see oleks midagi hirmsat, siis ta hoiataks mind eelnevalt selle eest :) Netcat:
ega see polegi nüüd miski "fenomen". Iseenda näitel võin öelda, et paljuski on see lapse natuuris kinni. Ema sõnul olen väiksest peale arglik ja ettevaatilik olnud, praegugi ajab "uus ja huvitav" (ehk mitte harjumuspärane) mind veidike endast välja (uus toit nüüd mitte, aga kui näiteks päevakavasse tekib ootamatuid ja mitte tavapäraseid plaane). Ja mina olin just selline laps, kes tundmatut toitu suu sissegi ei võtnud-ennem pidi ema MINU nähes MINU kausist ampsu võtma ja siis suure laia naeratuse saatel kiitma, kui hea see uus asi ikka on...siis olin nõus alles proovima :DJa kuidas tekib üldse selline fenomen, et laps tundmatut toitu ei söö? Ise mäletan, et kõik uus ja senikogematu oli just huvitav. Maitses või ei maitsenud, ära tahtsin ikka proovida. Elu on ebakindel. Söö magustoit kõigepealt. |
|
Seenekas
Abikokk 2010-08-27 14:24:44 |
Netcat:
Oma kogemustest. Kui esimesed u. viis eluaastat söödi kõike, mida ma valmistasin, siis sealt edasi hakati valima. Ma ei tea, kas see on fenomen või mis, aga ju mõned asjad maitsesid rohkem kui teised ja armastavate vańavanemate abiga sai selgeks, et katseid "seda ma ei söö" on mõtet ka vanemate peal proovida. See selleks, toredad vanavanemad on, aga mõne koha pealt oma armastuses arulagedad.
Aga korra pikemalt Prantsusmaal peatudes sai mul umbes kolmandal päeval villand jonnimisest, et kas teeksin kodus pastat või peame kindlasse Hiina restorani nuunusid (ehk teatud nuudleid) sööma minema. Teised olid enne mind seal juba mitu päeva resideerunud ja isale oli lihtsam selles kindlas kohas käia. Toit oli seal küll suurepäerane, aga ikkagi. Plaanis oli ka ümbruses ringi sõita. Leppisime kokku, et iga päev maitsetakse ÜHTE uut toitu, aga me ei sunni seda ära sööma, kuid tuleb kirjeldada mis ei maitse, kui ei maitse. Siis teen ka pastat teiseks söögikorraks. Heaks mõjutavaks argumendiks sai, et kogemata olla ühes külarestoranis kõigepealt ette toodud konnakoivad, mis mees endale tellis aga läksid kohe näljaga hoopis valesse suhu ja alles siis toodi lapse kanakoivad. Nad olid imestanud küll, et siin prantsuses nii pisikesed kanad...aga ära söödud olid niks-naks. Pärast töötas see üks uus asi päevas ka muudel puhkudel väga hästi. Ja kuidas tekib üldse selline fenomen, et laps tundmatut toitu ei söö? Ise mäletan, et kõik uus ja senikogematu oli just huvitav. Maitses või ei maitsenud, ära tahtsin ikka proovida. |
|
Vernanda
Abikokk 2010-08-28 17:21:12 |
hee:) kena näha, et viiner ja friikas ikka erutab;) kui nüüd laskuda enda lapsepõlve, siis minu arust oli minu näite varal see mõnes mõttes täiskasvanuks saamine, kus tekkis huvi just uue ja huvitava söömise vastu ja tahtmine just neid asju järgi proovida, mida varem söönud ei ole. lapsepõlves maitses kõige paremini ikka teada ja kindel asi. aga ma arvan ka seda, et see on inimeseti ja pereti väga erinev, kui lai selle teada ja kindla asja ring on (kes mäletab filmi "Little Miss Sunshine", siis seal näiteks üsna kitsas;). aga sellegipoolest, on asju siiani, mida ikka "kõige paremini" minu ema teeb, ja sama head suitsulesta, kui mu isa teha mõistab, olen ma väljaspool kodu ka ainult ühe korra saanud;) lihtsalt ühes eluetapis olen ma kolm korda päevas süüa teinud kõikvõimalikele mõeldavatele erivajadustele, seda just söömise mõttes, ja kui ma siis mässasin nende sojahakklihast kotlettide tegemisega ainult selle pärast, et inimesele lapsepõlves ei olnud liha maitsenud, siis tekkis küll mõte, et igal pealtnäha õilsal loobumisel ei pruugi tegelikult muu viga külges olla, kui see, et inimene pole veel täiskasvanuks saanud. kokkuvõtteks tahan ma öelda, et tegelikult on häid friikaid ka, neid päris kartulist pakse viilakaid. ja viinereid süüakse meie kodus vahel harva ikka, seda küll pigem kontekstis, kui kiire on. ja meie kolmene oskab ka kodus peaaegu kõike süüa, omades selajuures vanavanemate juures kitsast lemmiktoitude nimekirja. aga ma loodan, et seda nimetatakse arenemiseks. | |
|
Vernanda
Abikokk 2010-08-28 17:23:24 |
Seenekas:
ned "pisikesed prantsuse kanad" tuletasid mulle meelde, et meil on ka vahel liha see, mis tegelikult liha pole.
Netcat:
Oma kogemustest. Kui esimesed u. viis eluaastat söödi kõike, mida ma valmistasin, siis sealt edasi hakati valima. Ma ei tea, kas see on fenomen või mis, aga ju mõned asjad maitsesid rohkem kui teised ja armastavate vańavanemate abiga sai selgeks, et katseid "seda ma ei söö" on mõtet ka vanemate peal proovida. See selleks, toredad vanavanemad on, aga mõne koha pealt oma armastuses arulagedad.
Aga korra pikemalt Prantsusmaal peatudes sai mul umbes kolmandal päeval villand jonnimisest, et kas teeksin kodus pastat või peame kindlasse Hiina restorani nuunusid (ehk teatud nuudleid) sööma minema. Teised olid enne mind seal juba mitu päeva resideerunud ja isale oli lihtsam selles kindlas kohas käia. Toit oli seal küll suurepäerane, aga ikkagi. Plaanis oli ka ümbruses ringi sõita. Leppisime kokku, et iga päev maitsetakse ÜHTE uut toitu, aga me ei sunni seda ära sööma, kuid tuleb kirjeldada mis ei maitse, kui ei maitse. Siis teen ka pastat teiseks söögikorraks. Heaks mõjutavaks argumendiks sai, et kogemata olla ühes külarestoranis kõigepealt ette toodud konnakoivad, mis mees endale tellis aga läksid kohe näljaga hoopis valesse suhu ja alles siis toodi lapse kanakoivad. Nad olid imestanud küll, et siin prantsuses nii pisikesed kanad...aga ära söödud olid niks-naks. Pärast töötas see üks uus asi päevas ka muudel puhkudel väga hästi.Ja kuidas tekib üldse selline fenomen, et laps tundmatut toitu ei söö? Ise mäletan, et kõik uus ja senikogematu oli just huvitav. Maitses või ei maitsenud, ära tahtsin ikka proovida. |
|
|
Seenekas
Abikokk 2010-08-28 20:58:57 |
Oleme vist kaldunud teemasse "mida meie lapsed koduväliselt meelsasti söövad ja mida sõime ise hea meelega lapsena teistes kohtades kui kodus". | |
|
Vernanda
Abikokk 2010-08-29 01:48:21 |
ilmselt tuleme me kõik oma lapsepõlvest :) sh ka toidukohtade pidajad ja seal käijad. | |
Fre
Abikokk 2010-08-29 23:38:02 |
Lapsesõbralikkusest: minu jaoks on oluline, et lapsel oleks midagigigi teha seni, kuni toidud tulevad. Kuna poiss on mähkmeeast väljas siis on ilmnenud uus ja huvitav probleem - nimelt on osades kohtades vetsud nii väikesed, et lapsega koos peaaegu ei mahugi sisse, eriti kui on vaja teda veel kuidagi abistada ka. Boheemis oli viimati täiesti halenaljakas - kitsas ruumis regeeris rahvarohkusele häälekalt kätekuivatuspuhur, mispeale poiss kartma hakkas ja keeldus pissimast. Kui massin vait jäi ja uuesti üritasime, hakkas see taas undama ja üritus jäi pooleli. Lõpuks harjus poiss müraga ära aga ukse taga oli päris tore järjekord kui välja saime. Viineritest ja friikatest. Pean tunnistama, et mina olengi see vanem, kes tellib lastele viinereid ja friikaid. Käime väljas söömas vast isegi harvem kui korra kuus ja seetõttu ei kvalifitseeru toiduvalik kuidagi kategooriasse "söövad ainult rämpsu ja midagi uut ei proovi". Uute maitsetega katsetan kodus. Nii umbes seitse korda aastas midagi tervistkahjustavat süüa kvalifitseerub muarust normaalse toidulise mitmekesisuse alla. Lastekaitsesse palun mitte teatada. | |
|
Vernanda
Abikokk 2010-08-30 14:00:54 |
ja mina eile burksi :) ilmselt oli tegu ka lapsesõbraliku kohaga. muus osas 100 % Frega nõus. | |
Muzi
Kokaõpilane 2011-06-25 14:07:33 |
Tahtsin teemasse lisada oma suure õnnehetke :) Nimelt pakuti meie lasteaias peol grillitud viinereid ning minu 7-aastane poiss teatas, et ma ei söö neid, sest need on liiga soolased. Ma väga loodan, et see on minu koduse maitsetreeningu vili ja et nii hakkabki olema :) Kodused toidud on meil pigem vähesoolased, ürtidega maitsestud ning poolfabrikaate tarbime üli-väga-harva. | |
| << < 1 | 2 | 3 | 4 > >> | ||
Foorum