Sel korral kirjutab meile oma hiljutisest Gruusia-reisist Kristiina Kullo, kes on Saaremaa tuntud limonaaditehase Öun Drinks üks omanikest ja mustast pässikust e. rahvakeeli kasekäsnast valmistatud toidulisandite kaubamärgi Chaga Health turundusjuht. Mõlemad ettevõtted pakuvad mahetoodangut.
Muide - see on meie Reisiampsude sarjas juba kolmas lugu Gruusia kohta - oma Gruusia-reisist on meile kirjutanud ka maletaja Mai Narva (sügis 2018) ja ajakirjanik Ingrid Veidenberg (suvi 2018).
Püüdsin kevadet ja päikest Gruusias, mis on erakordselt külalislahkete ja sõbralike inimeste maa. Olin seal viimati kuldsetel kaheksakümnendatel lapsena. Tore oli tõdeda, et karvased sead jalutavad endiselt teepervedel, mäed on sama kaunid, turgudel on lõhn sama ja mandariine müüakse endiselt ämbris, tee ääres. Märtsikuisele nädalasele teekonnale jäid Imerethi ja Adžaaria piirkonnad - Kutasisi, mu armsate sõprade kodulinn, Must meri, Batumi ja Goderdzi suusakeskus.
Puder, suluguni ja sidrunid
Elasin reisi alguses Eestist Gruusiasse kolinud sõprade juures kodus, Kutaisis, kus eredamalt jäi meelde Eesti ja Gruusia juurtega hommikusöök, mille võtsin oma kodumenüüsse kaasa - tatrapuder, mille sisse panime võisilma ja peeneks hakitud suitsutatud suluguni juustu. Kui muidu paneme siin tatra sisse suitsusinki ja praesibulat siis suitsutatud suluguni on tore alternatiiv.
Mul oli au osaleda erilisel pidusöögil, kus samuti pakuti nt kuuma maisiputru, mis oli mage ja esmapilgul mulle võõras. Aga peolauas, minu kõrval olev grusiinlanna, Marina õpetas, et sinna pudru sisse tuleb peita erinevad juuste, mis koheselt muutsid oma tekstuuri ja sulasid suus.
Ning loomulikult Gruusia must tee, mee ja sidruniga. Nende sidrunid on kollasemad ja imeõhukese koorega, pisut metsiku olemisega, mis annavad hoopis teistsuguse aroomi ning maitse teele. Sidrunid kasvavad paljudel koduaias ja olid nüüd, märtsi lõpus puu peal üle talve vastu pidanud.
Hatšapuri, phali ja pidu, kastmed: tkemali ja satsebeli
Gusiinid armastavad elu ja erilisel kohal nende elus on söögi valmistamine, ühine toidu nautimine koos veini ning väga pikkade ja filosoofiliste toostidega. Sekka võetakse ka tšatšat, viinamarjapressimisejääkidest valmisatud puskarit. Panin tähele, et igal endast lugupidaval grusiinil on oma vein ja oma tšatša, mille üle nad ise väga uhked on.
Külaline on nende jaoks nagu jumal, kellele tahetakse pakkuda parimat. Kui see külaline ütleb, et ta on Eestist ja oskab ka vene keelt, siis hakkab juhtuma ja uksed hakkavad avanema igal pool, kuhu sa ka ei põikaks. Minu seal veedetud nädal oleks kestnud nagu terve kuu – oli erakordselt palju, ilusaid hetki.
Hatšapuri – kõige levinum toit Gruusias e. juustupirukas, mida tasub süüa soojalt. Seda süüakse seal tõesti palju, hommikust õhtuni ning seda saab osta kõikjalt – väikestest kiirsöögiputkadest, kohvikutest, restoranidest. Lisaks juustule on erinevaid täidiseid: oad, kartul jne.
Kõige paremini maitses hatšapuri Goderdzi mäesuusakeskuses – olin sõbrannaga terve päev inimtühjal mäel suusatanud ja mäe all, pood-kohviku eest päikesetoolis serveeriti meile auravat juustupirukat.
Sattusin Kutaisis ühte vanasse puri pagarikotta, mis asus keldris, oli umbes meeter lai ja kolm meetrit pikk. Uks oli sellel kohal pigem nagu pragu. Seal samas valmis tainas, küpses leib ja sealt ühest kitsukesest uksest müüs see sama pagar ka purit - soolast, kuuma ja natuke lõkkepõlenud servadega imelist Gruusia leiba.
Mul oli au olla kutsutud sealsete sõprade ja nende naabrite ühisele pidulikule mitmekäigulisele söömaajale. Seal oli kastmetes lihasid, hapendatud juurvilju, kõikvõimalikke pirukaid ja kastmeid. Põnev amps oli phali, kreekapähklipüreest, peedist, spinatist valmistatud külmad pallikesed, mis sobisid sooja juustupirukaga hästi kokku.
Selle koosolemise eriline maitseelamus olid toostid. Meie seltskonnas oli mitu meest, kellel on ametlikult auväärne tamada e. toostimeistri roll. Tavaliselt iga mees toostimeistriks ei kvalifitseerugi nagu selgus.
Ja oi kuidas grusiinid tantsivad ja trummi e. dolit mängivad!
Liha oskavad nad seal imehästi valmistada aga minu jaoks teevad nende kana- ja sealiha eriliseks just kastmed.
Tkemali - hapukas soolane, põhiliselt alõtša ploomisordist valmistatud kaste. Ma sõin seda nii kanaliha kui ka kusagil mägedes, kodumajutuses omleti kõrvale.
Satsebeli - vürtsikas tomatikaste, millele annavad omamoodi meki nii hmeli-suneli vürtsisegu kui ka adžika.
Nii nagu Prantsuse köögis nii ka Gruusia köögis kastmed on kirss tordil.
Lõpetuseks soovitan minna seal kindlasti turule. Märtsikuine Kutaisi turg lõhnas kevadise rohelise jägi: koriander, mingi eriline metsik sibul, spinat, salat. Lisaks on lettidel kuhjas juustud, hiigelredised, eelmise sügise sidrunid ja viinamarjad, granaatõunad, tohutu valik hapendatud köögi- ja juurvilju, kohalikud maiused, mis on pressitud kiivist, granaatõunast, aprikoosidest. Aga põhiline, mida ma sealt kaasa ostsin olid suitsutatud suluguni, adžika ja hmeli-suneli ning pisut metsikud, teistsuguse mekiga sidrunid.
Olen maru tänulik sõber Ingridile, kes mind sinna külla kutsus ja selle maa mulle taas avas.
Kaukaasia retseptide valik on Nami-Namis täitsa korralik ning nendest julgelt üle poole on Gruusia retseptid. Kristiina mainitud roogadest leiad Nami-Namist maisimannapudru gomi, paar hatšapuri-pirukat, alõtšadest tehtud tkemali ja ka satsebeli-tomatikastme.
Põneva Gruusia peatüki leiate ka Pille Petersoo kokaraamatust "Nami-Nami. Maailma maitsed 1" ja loomulikult on Gruusia toidust olnud palju juttu ka Nami-Nami foorumi vastavas teemas.
Foorum