Metsamarjameditatsioon

Eesti on vaatamata oma territooriumi väiksusele rikas paljude looduslikult kasvavate marjade poolest. Milline maitsete palett meile suve jooksul avaneb! (Põhjaliku ülevaate meie söödavatest looduslikest marjadest annab Taimi Paali 2015. aastal ilmunud raamat, samas sarjas kirjutasid metsamarjadest kui looduslikust toidust Renata Sõukand ja Raivo Kalle.)

Metsaandide söömist peetakse tänases kulinaarses kirjanduses eestlaste igipõlisteks toiduks, tippkokad ja meedia seostavad metsa maitseid kõrgema Põhjala kokakunstiga. Tõepoolest, ühes maailma hinnatuimas restoranis noma võib see, kes suudab niisugust gastronoomilist elamust endale lubada, nautida näiteks mustikasorbetti kuusevõrsegraniitaga. 

Meie looduslike marjade rikkus pani mind mõned aastad tagasi mõtlema nende tähenduse ja tähtsuse üle eestlaste toidulaual läbi aegade. Uurides allikaid, peamiselt mälestusi, mis ulatuvad tagasi 19. sajandi lõpukümnenditesse küsisin – mida on metsamarjade kohta eri aegadel ja eri põlvkondade poolt mäletatud ning mida need mälestused meie kultuurilistest väärtushinnangutest räägivad?

Eestlane kui korilane

Kes meist poleks kuulnud mõtet eestlastest kui metsarahvast? Seda ideed on 20. sajandi algusest peale arendanud erinevad intellektuaalid ja literaadid. Etnoloog Aivar Jürgenson tuletab siiski meelde, et ei saa unustada ka meie mitmetuhandeaastast põllupidamise kultuuri ning juhib tähelepanu sellele, et kuvand metsarahvast põhineb eeskätt rahvusromantilistel ideaalidel. Metsa tuleks käsitleda kui metafoori, tsivilisatsiooni kriitika vahendit. See ei tähenda, nagu poleks talupojal olnud maagilist ja sümboolset suhet metsa, aga tema suhe oli teistsugune kui linnaharitlasel. 

Oluline on meenutada, et ‘mets’ või ‘metsik’ ei ole eri aegadel ja eri kontekstides sugugi alati sama tähendusega olnud. Suur osa meie metsamarjadestki ei kasva ju mitte metsa sees vaid metsaveerel, raiesmikul, rabas, põllupeenral. Ning teisalt, paljudest metsamarjadest – nt mustikast, jõhvikast, pohlast – on aretatud kultuursordid, mida saab edukalt kasvatada põllul või koduaias.

Kirjamees Valdur Mikita on metsarahva ideed omal moel edasi arendanud. “Lingvistilises metsas” (2013) leiab ta, et koriluses peitub eestlaseks olemise ürgalge ja meie ellujäämisvõimalus juhuks kui seisame ühel päeval silmitsi vajadusega ise omale toitu hankida: “Nüüd, kus talupoeg meis on surnud pühitseme korilase sündi”. 

Käisin eile Põlvamaal hiliseid mustikaid noppimas ja tabasin end taaskord tundelt, mida lisaks Mikitale paljud teisedki väljendanud on – marjakorjamises on midagi meditatiivset. Kohtud metsaga, iseendaga. Vähemalt nende jaoks, kes ei pea marju noppima müügiks, et kasinale sissetulekule vaevaga lisa teenida. Põhjalikus jõhvikaraamatus kirjeldab Kristel Vilbaste oma kogemust üsna sarnaselt:

On uskumatult mõnus tunne, kui silmapiiril pole ainsatki inimest, on vaid sügisene vaikus. Kui marju korjates käivad käed justkui mehaaniliselt, ja on aega mõelda omaenda mõtteid. (...) See on justkui põhjamaine meditatsioon.

Niisiis on marjakorilus mitmete eestlaste seas endiselt hinnatud suvine ja sügisene ajaviide, milles meeldiv on ühendatud kasulikuga. Kunagisest hädatarvidusest on üha enam saanud elustiili ja puhkuse osa. 

Aga milline roll on metsamarjadel varasemalt eestlaste toidulaual olnud ja kuidas on suhestunud marjakorjajad ja –sööjad?

Sööjad ja korjajad 

“Kas metsamarjadel on vanasti mingisugust tähtsust olnud söögimajanduses?” Nii küsis etnoloog Ferdinand Linnus 1937. aastal Eesti Rahva Muuseumi küsimuslehel, mida muuseumi korrespondendid kasutasid oma kodukoha vanemate elanike intervjueerimisel. (“Vanasti” tähendas 19. sajandi lõpukümnendeid, nii kauguele, kui kellegi mälu ulatus.) Osalt muidugi ka küsimuse sõnastuse tõttu nenditi enamikes vastustes napisõnaliselt “Ei olnud mingit tähtsust”. Veidi põhjalikumate vastuste ja hiljem korjatud mälestuste, samuti teiste allikate põhjal joonistub siiski pilt metsamarjade rolli kohta talupoegade, samuti linnaelanike ning siinsete baltisakslaste toidulaual.

Sotsiaalne staatus mõjutas inimeste hoiakuid nii marjade korjamise kui söömise osas. Seda muidugi mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas. Arhiivis talletatud meenutustest jäi kõlama, et vaesemad maa- ja ka linnainimesed korjasid 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alul metsamarju eeskätt müügiks, suurt sissetegemist oma tarbeks ei olnud, kuna suhkur oli kallis. Kehv elu-olu ei võimaldanud kulinaarsetele naudingutele pühenduda ja 19. sajandi lõpul nappis eesti taludes lisaks vahenditele ka teadmisi ning oskusi, kuidas metsa- ja aiamarju erineval moel säilitada ning toiduks tarvitada. Just seda kurdab eesti soost pomoloog Jaan Spuhl Rotalia oma äärmiselt põhjalikus käsiraamatus “Kodumaa marjad...” (1898), mille täielik pealkiri võtab kokku pea kõik marjade söögiks tarvitamise võimalused ja kust leiab ohtralt kõikvõimalikke retsepte, mida võiks tänapäevalgi järele proovida. Muu hulgas vähemalt kolm erinevat mustikaveini õpetust.

Kuigi aadel ja kodanlastest suvitussaksad, samuti jõukamad taluperemehed-naised, hindasid metsamarjade maitset, ei pruugitud marjade korjamist pidada enda seisusele sobilikuks tegevuseks. Olgu siinkohal kõrvutavalt toodud kaks erinevat marjameenutust – esimene neist kunagiselt maatüdrukult, kes kirjutab oma ema ja enda lapsepõlvemälestustest ja teine Rootsi päritolu Tohisoo mõisahärralt, kelle raamat Eestis hiljuti eleva vastuvõtu osaliseks sai (vt Ülle Jukki postitust):

Minu ema nooruspäevil (1910. aastatel) etendas marjade müügiks korjamine suurt tähtsust. Noored tüdrukud korjasid metsast mustikaid ja vaarikaid ja käisid jalgsi (6-7 km) neid Võsu suvitajatele müümas. Korjati omale ilusate riiete ja jalanõude raha. Ka 1937-1940 a. mil Käsmu ja lähedal asuvas Eru metsas oli palju pohli, saadeti neid Tallinna liinibussiga tuttavate kätte Tallinna turule müügiks. /—/ Pohlade müügist said perenaised väikese lisakopika perele.

Carl Mothander: “Maal võib inimene maasikate ja vaarikate kõikvõimalikest kompositsioonidest juba kergelt ära tüdineda. Magustoiduks osutus hoopis külm puding, mille peamine koostisosa oli koore ja munakollasega keedetud riis. Pudingi seest leiti vaniljejäätise kuulid, mis omakorda sisaldasid üsna tihket banaanitarretist kerge piparmündilisandiga. Puding oli kaetud vahukoorega, millele siia-sinna oli tilgutatud põldmarjamoosi – maailma kõige paremat moosi.” (Kulinaarsed vested, 2014, 75)

Lisaks korjajate ja marjasöökide nautijate sotsiaalse staatuse erisustele tuleb mälestustest ja ka vanadelt fotodelt ning joonistustest esile veel üks eripära – marjakorjamine on enamasti olnud naiste ja laste asi. Ema või vanaema lastega metsas marjul – see on läbi aegade üks meie kultuuri olulisi kuvandeid.

Figure 1. Illustratsioon Carl Robert Jakobsoni tütarlastele mõeldud lugemikust "Helmed" (1880)

Figure 2. Mustikakorjajad metsas. Foto: Gustav Vilbaste, 1929. (ERM Fk 1394/185)

Figure 3. Ema lastega 1950. aastatel maasikaid korjamas.  Foto: Helvi Piispea. (ERM Fk 2938/244)

Muidugi, eks meeste seas on ka kibedaid marjakorjajaid leidunud, kuid neist on vähem lugusid. Üks väheseid, mis mulle meenub on Viivi Luige raamatust “Kõik lood Leopoldist” (1984), milles maapoisist peategelane kurdab enne mustikaleminekut, et “See on natukene halb, et minu ema ka ühes pidi tulema, siis pole muud kui ära ümbergi vaata, korja mannergud kella järgi täis ja vuhh! – metsast välja.” Õnneks ema seekord kaasa ei läinud ja poisid said isekeskis mehemoel marjad korjatud.

Mälestustes on marju enamasti ikka laste (ja lapsepõlve) ja noorte suviseks maiustuseks peetud. Kui 1920-1930. aastate toitumisteadlased püüdsid perenaisi veenda metsamarjade vitamiinirohkuses ja kasulikkuses tervisele, siis nüüdne toitumisteadus on need kuulutanud suisa supertoiduks. Ehk on see pannud ka mehi marjade kui toidu staatuse osas mõnevõrra leebuma? Pealegi võib metsamarju lisaks maiusroogadele edukalt kasutada lihatoitude maitsestamisel.

Arhiivimälestustest ilmnes ka, et talupoja jaoks oli veel teisigi põhjusi, miks metsamarju toiduna kuigi kõrgelt ei hinnatud – talutööd, mis suuremalt jaolt toidutootmisega seotud ja langevad just marjade küpsemise aegadele, tuli esmajoones ära teha. Sama mentaliteet jätkus ka nõukogude ajal – metsa minna sai alles siis kui oma aiamaa või potipõld haritud, hoidistama pidi kõigepealt isekasvatatud marjad ja alles seejärel metsast korjatud.

Marjanostalgia 

Sõjaeelse vabariigi aegsetest meenutustest ei tulnud esile marjanoppimise ja -söömisega seotud nostalgilisi mälestusi. Küll aga ilmnes, et metsamarjade korjamisel ja neist valmistatud toitudel on eri põlvkondade jaoks olnud erinev tähendus, sageli muutuvad ju ka sama inimese mälestused tema eri eluetappidel. Viivi Luige romaanis “Seitsmes rahukevad” (1985) on kohe alguses sõjajärgsel kümnendil kasvanud lapse lugu, mis pani mõtlema selle üle, kui palju isiklikult olulist ja kultuurimälu seisukohalt kõnekat võib ühe marja maitse endas talletada:

Vaatasin kui ettevaatlikult ema okste küljest [pihlaka]kobaraid murdis ja pange viskas. Tõmbasin näo marju süües krimpsu, sest marjad olid hapud, mõrud ning mahlased. Nende maik sisaldas ja sisaldab siiani tervet seda maastikku, võsa, haohunnikuid, taevast, viiekümnendate aastate alguse kuulsaid sügissadusid ja ema märga läikivat nahkkuube.

Viimastel aastel olen kokaraamatutes ja toidublogides sageli kohanud metsamarjanostalgiat. “Metsa maitsetes” (2009) rõhutab üks autoritest raamatu sissejuhatuses lapsepõlves vanavanematega tehtud marjulkäikude olulisust ja oma praeguses elus ühistest korilusretkedest saadud emotsiooni, milles metsas veedetud aeg ja räägitud jutud on saagist olulisemadki. Sille Vadi kirjutas mõne aasta eest oma blogis, et klimpidega mustikasupil on tema jaoks lapsepõlve maitse:

Iga kord, kui teen mustika-klimbisuppi, meenuvad lapsepõlve pikad suved maal, kodulähedane marjamets, tõrvapapist katusega onn, mida vennaga sinna ehitasime, mustikatest sinetav metsaalune, mustikamahlane suu ja kannatamatu ootamine, et marjakorv lõpuks ometi täis saaks ning ema või vanaema saaks hakata mustikasuppi tegema.

Eelnevate autorite põlvkonnakaaslasena võin lisada, et mul pole oma mustikaretkedest emaga küll väga helgeid meenutusi – eks ikka sääsed sõid hirmasti ja ämber ei tahtnud kuidagi täis saada – ent nüüd olen marjakorjamise enda jaoks ümber hinnanud ja uuesti avastanud. 

Ise korjatud või kasvatatud toidust on tänapäeval paljude jaoks saanud pigem erand. Olukorras, kus suurem osa toidutoorainest on toodetud ja meist on saanud tarbijad on korilus veel üks väeheseid võimalusi tunda, et olen ise oma toidu tegija. Minnes korjama tuttavatesse marjakohtadesse võime aga kogeda, et ka globaliseerunud, tehnolgiseerunud ja ikka mobiilses maailmas on võimalik tunnetada kuuluvustunnet ühe kindla paigaga. Võib-olla on metsamarjad supertoit mitte üksnes tervislikus vaid ka kultuurilises mõttes, täites meie igatsust “looduslike”, “loomulike”, “ehedate” maitsete osas? Need metsamarjadele omistatud sümboolsed väärtused pole aga läbi aegade universaalselt kehtivad olnud. Igal juhul on suve lõpul paslik küsida, mida teie perekonnas ja suguvõsas metsamarjade kohta mäletatakse.

September on Eesti toidu kuu. Maaeluministeeriumi veebilehelt leiate sel sügisel toimuvate toiduürituste kalendri. Eesti toidu kuu on osa Eesti toidu tutvustamise ja müügiedendamise kavast "Eesti toit 2015-2020".  

Postituse aluseks on ajakirjas Ethnologia Europaea 2013. aastal ilmunud artikkel Stawberry Fields Forever? Foraging for the Changing Meaning of Wild Berries in Estonian Food Culture.

Põhjalikumalt saab metsamarjade ajaloolisest tarvitamisest Eestis keskajast kuni tänapäevani lugeda raamatust “101 Eesti toitu ja toiduainet”, mida valmis koos Tallinna Ülikooli ajaloolastest kolleegide Ulrike Plathi ja Inna Jürjo ning etnoloog Anu Kannikesega.