Emakala tuleb, ahven läheb.
Emakala ehk kiviluts (ld. k. Zoarces viviparus, ingl. k. viviparous eelpout, blenny, greenbone, sks. k. Aalmutter, sm. k. kivinilkka, rootsi k. tånglake) on ahvenaliste seltsi emakalalaste sugukonda kuuluv kala, kes elab peamiselt jahedates vetes, kus hoiab kivide alla. Emakala toidusedelis on põhjaloomad, kalamari ja kalamaimud.
Emakala meenutab lutsu, ta keha on piklik ja sabaotsa poole kiiluga lamenev. Pea on üsna suur ja punnis põskede ning huultega. Emakala luud muutuvad kuumutads rohekaks - siit ka ingliskeelne nimi, greenbone. Emakala on kuni 65 cm pikk - Läänemeres küll kuni 35 cm, enamasti 15-25 cm. Eesti rekord-emakala püüti Tallinna lahest 1946. aastal ehk täpselt 70 aastat tagasi - too kala kaalus 195 grammi ja oli 34,1 cm pikk. Põhjanaabrid on püüdnud 45 cm pikkus eja 475 g emakala - see on ka maailmarekord.
Emakala on ainus kala meie vetes, kes poegib. Emakala maimud on sündides 3,5-4,5 cm pikad ja siirduvad praktiliselt kohe põhjaeluviisile.
Emakala on merekala. Euroopas leidub emakala La Manche'i väinast, Iiri merest ja Shetlandi saartest Valge mereni. Põhja- ja Läänemeres leidub emakala päris arvukalt. Ka Eesti rannavetes - eriti Riia ja Pärnu lahes - on emakala üsna tavaline, siiski meil seda toiduks eriti ei kasutata.
Küll armastavad emakala me lõunanaabrid lätlased. Emakala peetakse küllaltki maitsvaks kalaks, keda suitsutatakse, keedetakse kalasüldiks ja hautatakse.
Muhu tanuga emakala (ülal ja all) on Merekultuuriaasta ametlik illustratsioon; autoriks Maret Põldre.
Foorum