Kes on kohvilähkrid?

Maaeluministeerium algatas 2016. aastal traditsiooni valida igal aastal välja üks Eesti piirkond ning kuulutada välja selle piirkonna maitsete aasta. Toidupiirkonna valimine on osa Eesti toidu tutvustamise ja müügiedendamise kavast "Eesti toit 2015-2020". Mai alguses kuulutati välja Peipsimaa maitsete aasta ning Hiiumaa, kes seda tiitlit 2016. aasta maist kuni tänavuse aprillini kandis, andis Alatskivi lossis sümboolse rändkahvli pidulikult peipsimaalastele üle. Väikese tagasivaatava pilguna uuris Nami-Nami Hiiumaa muuseumi teadusdirektori Helgi Põllo käest, miks Kärdla elanikke kohvilähkriteks kutsutakse. 

Muide - september on Eesti toidu kuu. Põhjaliku toiduürituste kalendri leiate lehelt eestitoit.ee

Helgi Põllo kirjutab: Hiidlased kohvilainetes

Mõned nädalad tagasi rääkis üks mu sugulane, kuidas ta vaatas pikalt oma hiljuti lahkunud ema mokaserviisi ja mõtles, mida sellega peale hakata. Praegu me joome kohvi ju pigem suurtest käe järgi mõnus-mugavatest kruusidest kui neist imetillukestest mokatassidest. Mäletan ise ka, kuidas sellist pisikest portselanist tassi tõstes kippus väike sõrm saksikult püsti minema ja see ajas meid kõiki naerma. Need mälestused tuletasid ühtlasi meelde, kui defitsiitne kaup see vene ajal oli ja kuidas minu armas tädi nendest oma heade sõbrannade või õdedega kokku saades kohvi jõi. Öeldakse küll, et asju pole inimesele kuigipalju vaja. Tõsi ta on, aga mõnikord toovad just alleshoitud asjad toredaid ja hingepuudutavaid minevikuhetki meelde. Mida vanemaks saad, seda rohkem maalivad just mälestused järelejäänud elu värviliseks.

Elus käivad paljud asjad tõusude ja langustega, nö põlvkondade kaupa. Kohvijoomisega on vist samamoodi. Kord on moes ja kord jälle pole.

Hiidlased armastavad kohvi

Kasvasin üles Hiiumaal ja ma ei mäleta oma elus aega, kus mu kodus poleks kohvi joodud. Igale küllasattunud inimesele pakuti esimese asjana just kohvi ja ise joodi seda samuti ikka mitu korda päevas. Lastele anti alguses viljakohvi rohke piimaga, kuid tasapisi asendus piimaalune päris kohviga. Hiljem, suure inimesena ise elu korraldades, läks kõik samamoodi edasi ning lisaks pooleseitsmesele hommikukohvile lisandusid puhkepäeviti kella 11-ne keskhommiku kohv ning kella kolmene pealelõunakohv ja õhtul hiljem üks mõnukohv kui aega oli. Panin tähele, et paljudel mandriinimestel, kes meil külas käisid ja käivad, ei ole sellist regulaarset kohvijoomise harjumust kujunenud.

Eks see pani mõtlema, et äkki on Hiiumaa kohvijoomise igapäevasusel omad põhjused, mingid kindlad tavad või lood. Kõik ju nagunii teavad, et Kärdla kandi hiidlasi tuntakse kohvilähkrite nime järgi. Või kas ikka teavad?

Kärdla kohvilähkrid

Nüüd kinnistub see teadmine juba üksteist aastat peetud kohvikutepäevade kaudu, mis on eriline linnalikkust esiletoov suvesündmus muidu nii küla moodi ja mõnusalt unises Kärdlas. Ka kohvilähkrite nimi saadi läheduses elavatelt naabritelt, kes arvasid, et linnastuvas vabrikuasulas juuakse kohvi niipalju, et seda lausa lähkritega hapupiima või kalja asemel heinamaale kaasa võetakse.

Tänapäeval toodetakse kohvi ligi 60 riigis ja kohvitööstuses töötab u 100 miljonit inimest. Kuipalju aga tegeleb veel päev päeva kõrval kohvi keetmise ja serveerimisega, vaevalt kokku lugeda annabki. Need 100-150 “kohvikutegijat”, kes ühel augustikuu päeval või nädalavahetusel lisanduvad, ei anna maailmas kaalu, kuid Hiiumaal kindlasti.

Priiankrud pakkusid kohvi

Mitmetele mälestustele toetudes on meil alust arvata, et esimeseks kohvipakkujaks kiirestikasvavale vabrikutöölistele perele olid kalevivabriku prantslasest värvimeister August Briancourt oma mamsliga. Prantsusepärane liignimi ei sobinud kohalikku kõnepruuki ja nii hakati neid peagi rahvapäraselt Priiankruteks kutsuma. Esimeseks kohviku moodi kohaks (tõsi, kohviku nime siis veel ei tuntud) sai nende enda elupaik, imekaunis väike sammastega maja, mis asus praeguse Vabriku väljaku servas. Selline koduseinete vahelt väljas kohvijoomise alguseaeg Kärdlas langes ilmselt 1850. aastatesse, kuid kohvikute värvikat ajalugu kohapeal ei tekkinudki. Siis ja hiljemgi püsis Kärdlas endiselt tava juua kohvi ikka tuttava köögilaua taga, külalistega puhtas saalitoas või suve ajal lillerohkes varjulises aias.

Foto: Kärdla kalevivabrik. Fassaad (HKM Fp 901:85 F 4617); Hiiumaa Muuseumid SA

Ometi levis kohvijoomise komme kogu vabrikuasulas kui nakkus. “Mis vabrikuga siis tegu oli?” küsiks igaüks, kel Kärdla ajalooga sügavam kokkupuude puudub. See oli vendade Ungern-Sternbergide poolt 1829. aastal rajatud villase riide vabrik ehk kalevivabrik, mis suutis mõne aastaga muuta senise väikese rootsikeelse rannaküla ilmet, elanike koosseisu ja keelekasutust. Taevast, maad ja merd austanud talurahvas pidi ühtäkki oma elu seadma parunist direktori tahte ja vabrikukella kutse järgi. Muudatused olid kiired tulema. Vabrikust saadud laenuga hakkasid töölised ehitama mugavaid ja moodsaid ühepereelamuid, avati koolid, haigla, ehitati kirik ja poed. Ajast, mil vabrikusaksad otsustasid Kärdlasse päris oma sadama ehitada (1849), läks suurejooneliseks ja kiireks kaubavedamiseks. Küllap purjetati villakottide ja värvipakkide vahel mõnikord kohale ka pisikesed rohelised kohvioad. Väikeste hubaste töölismajade madalate pliitidega köögid ju lausa igatsesid laia maailma kulinaarsete tarkuste järele.

Foto: Natalie ja Robert Ungern-Sternberg Pika Maja terrassil Kärdlas kohvilaua juures (HKM Fp 968:1 F 5503); Hiiumaa Muuseumid SA

Juba 19. sajandi alguses pakkus kohvijoomine kogu Euroopas konkurentsi tugevate tavadega teejoomisele. Üheks põhjuseks oli kindlasti ka 1806. aasta paiku Pariisis krahv Rumfordi (Benjamin Thompson) poolt kasutusse võetud perkulaator (kohvikann, kus vesi käib mitu korda jahvatatud kohvist läbi). See täiustatud masin oli esialgu mõeldud sõjaväele heamaitselise kohvi kiireks ja mugavaks valmistamiseks. 1812 tutvustati uuenduslikku kohvikannu juba Londonis. Ja nii see levis. Perkulaatorite kasutuselevõtt aktiviseerus taas 1850.-60.aastatel, just Priiankrute kohvikuavamise aastatel, kuid kas sellist masinat ka Hiiumaal kasutati, pole teada. Üleüldse sai kohvinimelist pruuni jooki kokku keeta mitmetest viljadest ning ainetest. Teraviljadest oli soositum nisu. Sageli küpsetati jahu munaga segades pisut kõrbenud kakukesed, mis siis purustati ja veel sigurit lisades tehti sest purust suurepärane kohvijook. Viljakohv on ju hilisemastki ajast meile kõigile tuttav.

Millal Kärdlasse aga päris kohvik kerkis, ei ole kerge öelda. 1959. aasta 10. oktoobri lehes on küll kirjutis, kus öeldakse, et täna avatakse Kärdlas kohvik. Reklaamitakse, et müügile tuleb kolmes valikus kooke, kaht liiki pirukaid, samuti köömne-, vanilje-, kaneeli- ja võisaiu. Peale kolme sorti kohvi oli võimalik saada karastavaid jooke, piiratud koguses konjakit ning likööri ja hubast meeleolu aitas luua muusika magnetofonilindilt ning heliplaadilt.

Hiiumaa. Restoran "Rannapaargu". (ERM Fk 2644:7747); Eesti Rahva Muuseum

Suvekohvik “Rannapaargu” avati 1971. aastal ja tegutseb siiani, nüüd juba pigem restoranina. Kõige kohvikulikumad kohvikud tänases Kärdlas on Keskväljakuäärne "Gahwa" ja mõnusalt kodune suvekohvik "Baabad" Vabriku väljakul endises kalevivabriku meistrite majas.

Briti toidukirjutaja Bee Wilson on kohvivalmistamise tabavalt kokku võtnud mõttega, et see ei tähenda ju muud, kui kohvipulbri kuuma veega segamist ja seejärel tükkide välja kurnamist. Ometi on kohvivalmistamise tehnoloogia ja maitsete mitmekesisus tänaseks päevaks lausa segadusseajav. Sageli doseerib nüüdses elus kohvi saamiseks vajalikku hoopis masin ning inimese kohalolekut polegi tunda. Just sellest on kõige rohkem kahju. Kärdla kohvikutepäeval on inimene aga päriselt kohal. Tuleb muidugi tõdeda, et kõik kombed muutuvad ajaga, nõnda ka kohvikeetmise ja -joomise viisid. Kui vaid säiliks meie kirg ja armastus selle erilise joogi ning hea seltskonna vastu.

Loe veel:

Helgi Põllo
postitatud 24.08.2017 12:16 LISA KOMMENTAAR

Kommentaarid