Ent mida see mardipäev tähendab ja kas seda tähistatakse ainult Eestis? Uurisime Kultuuririkkuse aasta toimkonna palvel seda veidike.
Mardipäeva tähistatakse Püha Martini auks. Martinus Turonensis ehk hilisem Toursi piiskop Martin (ingl k Martin of Tours) sündis u 316. aastal Rooma provintsis Pannoonias Savaria linnas. Kunagine Savaria on täna tuntud kui Szombathely, see asub Ungaris ja seda peetakse Ungari vanimaks linnaks. Suuruselt on see kümnes linn meie sugulasrahva juures.
Martini isa oli rooma väetribuun ja 15-aastaseselt sai ka Martinist keiserliku kaardiväe sõdur. Martin pöördus varajases eas ristiusku ning millalgi peale sõjaväeteenistuse lõppemist sai temast munk Prantsusmaal Ligugé kloostris. 371. aastal pühitseti Martinus Toursi piiskopiks. Pühitsemine leidis aset 11. novembril - ehk just sel päeval, mil mujal mardipäeva tähistatakse.
Martinus suri 8. novembril 397. aastal Kesk-Prantsusmaal Candesis, nüüd tuntud kui Candes-Saint-Martin.
Üks kuulsamaid Püha Martiniga seotud legende räägib sellest, et kui ta oli sõjaväeteenistuse ajal Amienis Prantsusmaal, kohtas ta poolalasti ja külmetavat kerjust. Martin soovis kerjust aidata ning ta lõikas mõõgaga oma keebi pooleks. Seda stseeni on maalinud paljud kunstnikud, sh van Dyck (vt all), Boeckhorst, Rethel, Galloche ja El Greco.
Flaami kunstniku Antoon van Dycki (1599 – 1641) maal "St Martin Dividing his Cloak" (1618) . Maal asub Zaventernis Püha Martini Kirikus (Sint-Martinuskerk).
Martinit peetakse kerjuste, sõdurite, ratsanike, võõrustajate, kaplanite, veinimeistrite, rätseppade ja endiste alkoholoolikute kaitsepühakuks. Prantsusmaal on Martinus üks tuntuimatest pühakutest - Püha Martin oli Prantsuse Kolmanda vabariigi (Troisième République/La IIIe République, 1870-1940) kaitsepühak. Eestis on Martinile pühitsetud Käina kirik, Martna kirik, Türi kirik, Valjala kirik, Vändra kirik ja Rannu kirik.
Mardipäev ehk Martinmas - varem tuntud inglise keeles ka kui “vana halloween” (Old Halloween, Old Hallowmas Eve) ongi Püha Martini pidupäev, mida kirikukalendris tähistatakse 11. novembril. Keskajal ja varauusajal oli see Euroopas, eriti saksakeelsetel aladel väga oluline tähtpäev, millega tähistati saagikoristuse lõppu ja talveperioodi algust. See periood on olnud kaua märgilise tähendusega - juba vanad roomlased tähistasid 10. novembril talveperioodi algust, keldid tähistasid pimeda aja algust 1. novembril Samhaini pidustustega oktoobri viimasel päeval.
Igatahes on allikates mainitud, et Auxerre sinodis toimus 590. aastal hilisõhtune sööming Püha Martini auks, aga hanedest siis veel juttu pole. Hanest mardiõhtusöögiga seoses on juttu aga 1171. aastal, kui hõbedane hani annetiati Corvey kloostrile püha Martini õhtusöögi jaoks.
Euroopas tähistataksegi mardipäeva enamasti 11. novembril, aga mõnel pool, sh Eestis, on pidustused nihkunud päeva võrra ettepoole ehk 10. novembrile. 10. novembril on Martin Lutheri (1483-1546) sünniaastapäev, nii et seda kuupäeva muutust saab siduda ka ristiusu reformimisega.
Muidugi olid mardipäevaga seotud ka tähtpäevaroad. Mardipäeva paiku hukati karjaloomad, et talveks liha tallele panna. Kõige tuntum mardipäevaroog on muidugi mardihani. Legendi järgi ei soovinud Martinus Toursi piiskopiks hakata ja varjas end hanekarja seas, aga hanede kaagutamine paljastas Martini peidupaiga. Kas siis karistuseks - või tänutäheks - muutus hanepraad mardipäeva keskseks roaks. Prantsusmaalt jõudis see komme ka teistesse Euroopa riikidesse. Hani on muidugi uhke ja kallis lind, nii et see jõudis eelkõige nooblima rahva ja jõukamate käsitööliste lauale. Lihtrahvas piirdus pardi või kanaga.
Veinimaades avati mardipäeva paiku ka hooaja esimesed veinid. Kuigi ajaloolised allikad püha Martinit veiniga ei seosta, siis legende on küllaga. Nii usutakse Prantsusmaal, et Martinus andis tõuke veinikasvatamisele Toursi regioonis ja et just tema andis hoo chenin blanc’i viinapuude kasvatamisele.
Pidustused sarnanevad Saksamaa kombestikuga. 11. novembril ja paaril eelneval õhtul jalutavad lapsed koolis üheskoos valmistatud laternatega tänavatel ja laulavad mardilaule. Veinivalmistajad tähistavad hooaja lõppu Martinloben-pidustustega, mille käigus juuakse muidugi ka palju veini. Traditsiooniliseks roaks on ahjus küpsetatud mardihani (Martinigansl). Mardihane lisanditeks on kartulid ja punane kapsas, ent mõnel pool ka suured klimbid (Knödel) või kastanid (Maroni).
Flaamimaal tähistatakse mardilaupäeva, eelkõige Ypresi linna ümbruses. Lapsed käivad paberlaternate ja küünaldega tänaval ning laulavad laule. Mõnikord juhib rongkäiku ratsanik, kes sümboliseerib Püha Martinit. Ypresis riputasid lapsed heinaga täidetud sokid ukse taha ja järgmiseks päevaks oli Püha Martin heina oma hobustele võtnud ja lastele tänutäheks kingitused asemele jätnud.
Wervikus käivad lapsed ukselt ukselem, kaasas suhkrupeedist latern (Bolle Séngmarténg), laulavad traditsioonilisi Séngmarténg-laule ja kogunevad õhtul suure lõkketule ümber.
Galicias Hispaanias tähistatakse mardipäeva (San Martiño) laialdaselt. Kui Eestis on igal oinal oma mihklipäev, siis Galicias on igal seal oma mardipäev (A cada porquiño chégalle o seu San Martiño), sest just mardipäeval tapeti kogu suve nuumatud siga. Eriti suurejooneliselt tähistatakse mardipäeva Moaña linnas, kus mardifestival (Fiesta de San Martiño en Moaña) algab 9. novembri hommikul ja kestab neli päeva.
Sint-Maarten on vana saagikoristuspüha, mida tähistatakse 11. novembri õhtul. Lapsed käivad ukselt uksele, kaasas suhkrupeedist tehtud laternad (tänapäeval paberist laternad). Lauldakse erinevaid mardilaule (nt Sintere, Sintere, Maarten), vastutasuks antakse neile puuvilju ja maiustusi.
Vanasti käisid vaesed 11. novembril erinevates taludes ja farmides, paludes annetusi talvevarude täiendamiseks. Martinus on Utrechti linna kaitsepühak.
Mardipäev (Martinje, Martinovanje) seostub Horvaatias eelkõige veiniga - nimelt saab veinivirdest lõpuks ometi vein. Veinivirre on patune ja ebapuhas, mardipäeva paiku õnnistatakse see aga veiniks. Õnnistuse annab enamasti vaimulikuks riietunud veinimaja võõrustaja.
Iirimaal ohverdati mardilaupäeval kukk ja kuke verd pritsiti toa nelja nurga suunas. Mardipäeval (Lá Fhéile Mártain) ei tohtinud Iirimaal ühtegi ratast keerata, sest legendi järgi olevat püha Martin visatud vesiveskisse, kus ta hukkus veskirattal.
Wexfordi maakonnas ei tohtinud sel päeval merele minna, sest Püha Martini ratsutab sel päeval oma valgel hobusel üle Wexfordi lahe ja toob surma kõigile, kes teda seal ratsutamas näevad.
Inglismaal tähistati keskajal ja vara-uusajal mardipäeva laialdaselt, seda siis 11. novembril. Mardipäev tähistas saagikoristushooaja lõppu ja talveaja algust ning pidustuste juured ulatusid veel paganlikku aega. Mardipäev oli talviste pidustustehooaja algus, kus enne peatseid paastuperioode söödi liha, mis oli talveks varutud. Kui mandri-Euroopas oli laual eelkõige hani, siis Inglismaal veiseliha (Martlemas beef). Mardihani polnud siiski tundmatu, nagu sellel vanal gravüüril näha:
The Martinmas Goose. Chatterbox, 1870
Lisaks joodi, jutustati lugusid ja tehti näitemängu (mumming). Mardipäev on nüüdseks Inglismaal unustusehõlma vajunud. Põhjuseid on mitmeid, alates Inglise reformatsioonist, Guy Fawkesi lõkkeõhtust (seda tähistatakse 5. novembril, meenutamaks 1605. aasta ebaõnnestunud võimuhaaramise katset jesuiitide poolt), tööstusrevolutsiooni tagajärjel muutunud maaharimiskalendrist ja sellest, et 11. novembril meenutatakse Inglismaal hoopis sõdades hukkunuid (Remembrance Day).
Meie lõunanaabrid tähistavad mardipäeva (Mārtiņi) 10. novembril ja selleks päevaks peavad ettevalmistused talveks tehtud olema - liha ja kala soolatud, vili salves ja sahver hoidiseid täis. Sel päeval on piir siinse ja teistpoolsuse vahel hägune. Joostakse mardisanti ja loodetavasti algab ka kelgutamise hooaeg.
Matlal tähistatakse mardipäeva (Jum San Martin) 11. novembrile lähimal pühapäeval. Lapsed saavad puuviljade ja maiustustega täidetud mardipauna (Il-Borża ta' San Martin). Paunas võib olla pähkleid, mandleid, kastaneid, kuivatatud ja hooajalisi puuvilju ja mardikukleid (Ħobża ta' San Martin).
Kuigi Norra naaberiikides Taanis ja Rootsis on mardipäeva tähistatud aktiivselt, siis Norras on see tähtpäev vähem oluline olnud. Mardihane sõid vaid jõukamad linnakodanikud ja sedagi pigem restoranis. Pigem on sel päeval Norras söödud sealiha. Uuemal ajal on siiski ka mardihani tavalisem.
Norra kunstniku Andreas Blochi (1860-1917) joonistus "Novembriunenägu" ajakirjale "Korsaren", (Novemberdrøm (Mortensgås), 6.11.1906)
11. novembril on Poola iseseisvuspäev, nii et tähtis päev. Mardipäeva (Dzień Świętego Marcina) tähistatakse eelkõige Lääne-Poolas Poznańi kandis, kus sel päeval süüakse märkimisväärses koguses mandlikreemi ja mooniseemnetega täidetud mardisarvekesi (rogal świętomarciński).
See komme on juba päris vana - vanim müügikuulutus ilmus kohalikus ajalehes Dziennik Poznański 1860. aastal. Legendi järgi nägi üks Poznańi pagar öösel und, et linna sisenes pühak valgel hobusel, kes kaotas kuldse hobuseraua. Järgmisel hommikul tormas pagar oma pagarikotta ning küpsetas hobuseraua kujulisi sarvesaiu, mille täidisesse pani mandleid, valgeid mooniseemneid ja pähkleid ning jagas need vaestele. Poznańi pagarid võistlevad parima mardisarvekese küpsetamises ning sarvesaiale anti 2008. aastal lausa Euroopa Liidu kaitstud päritolunimetus (Protected Designation of Origin, PDO). Mardipäeva tähistatakse Poznańis kontserdite, paraadi ja ilutulestikuga ning muidugi süüakse ka haneliha.
Portugalis on novembris ilmad veel ilusad, seda perioodi kutsutakse Püha Martini suveks (Verão de São Martinho). Kui paljudes kohtades tuleb Püha Martin valge hobusega ehk toob endaga kaasa lume, siis Portugali versioon Püha Martini legendist räägib vihmast - lumi lihtsalt pole Portugalis tavaline. Mardipäev (Dia de São Martinho) Portugalis on seotud jällegi veini valmimisega ja uue veini mekkimisega. Mardipäeva tähistatakse lõkke ümber, süüakse lõkketules röstitud kastaneid (Magusto of São Martinho) ja juuakse água-pé’d ehk või jeropiga’t.
Mardipäev ja mardilaupäev (Mårtensafton) oli keskajal oluline sügisene tähtpäev. Esimest korda tähistati Rootsis mardipäeva ja söödi mardihane 1557. aastal Södertörni härrastemajas.
Haneprae serveerimine oli levinud eelkõige Lõuna-Rootsis, kus hanesid kasvatati. Ajapikku jõudis see komme ka mujale Rootsi - eriti siis, kui tekkis raudteeühendus Lõuna-Rootsi ja ülejäänud Rootsi vahel.
Skåne läänis Lõuna-Rootsis pakuti haneprae kõrvale pakuti vürtsikat haneverega maitsestatud suppi (svartsoppa), magustoiduks tehti Skåne õunakooki (eblakauga, Skånsk äpplekaka).
Saint-Martin on troopiline saar Kariibi mere idaosas, umbes 300 kilomeetrit Puerto Ricost idas. Väike saar pindalaga 87 km² on jagatud enamvähem võrdselt Prantsusmaa ja Hollandi vahel. Saarel tähistatakse mardipäeva 11. novembrit kui päeva, mil Kristofer Kolumbus oma teisel merereisil 1493. aastal saarele jõudis ja saarele nime andis. Tüüpiliste pidupäevatoitude kohta andmed puuduvad.
Saksamaal süüdakse mardilaupäeval lõkked (Martinsfeuer) ja üle maa toimuvad erinevad mardirongkäigud. Lapsed käivad koolitunnis valmistatud laternatega ringi (Laternelaufen) ja laulavad mardilaule. Rongkäigud algavad enamasti kiriku juurest ja viivad keskväljakuni, rongkäigu eesotsas on ratsanik, kes sümboliseerib Püha Martinit. Keskväljakul süüdatakse lõkketuli ja jagatakse mardipäeva-pretzeleid.
Lapsed koos laternatega mardirongkäigus (Kinder mit Laternen beim St.-Martins-Umzug), 1949
Pidulaual on ahjus küpsetatud mardihani (Martinsgans), mida serveeritakse punase kapsa ja suurte klimpidega.
Reinimaal on kombeks süüa poolkuu kujulist sarvesaia (Martinshörnchen), mis sümboliseerib Püha Martini hobuse kapja; aga mõnel pool on saiakesed hoopis mehe kujulised (Stutenkerl, Weckmänner). Reinimaal süüdati mardilaupäeval lõkked - 15. sajandil hakati seda tuledesära kutsuma Funkentag’iks, 19. sajandist on teateid, et noored tantsisid ümber ja hüppasid üle lõkke ning et lõkketuhk puistati põldudele väetiseks.
Kui meil kutsutakse ilusat sügist vananaistesuveks, siis Sitsiilias kutsutakse novembrikuist leebet ilma püha Martini suveks (l'Estate di San Martino).
November on veinivalmistamise aeg saarel. Mardipäeval süüakse spetsiaalseid aniisiküpsiseid, mida kastetakse Moscato, Malvasia või Passito veini sisse. Messina lähedal on Püha Martinile pühendatud klooster, kus on ka mardipäeva tähistamise kese. Üle Sitsiilia süüakse sel päeval põldube.
Sloveenias koonduvad pidustused Maribori kanti ning mardipäevaga tähistatakse eduka veinivalmistamisaasta lõppu. Valitakse veinikuninganna, õnnistatakse sisse aasta uus vein, mängitakse muusikat ja nauditakse sügisande.
Šveitsis tähistatavad mardipäeva eelkõige katoliiklased Ajoie regioonis Jura kantonis. Uhke pidusöögi (Repas du Saint Martin) keskmes on värskelt tapetud sea liha, juuakse Damassine ploomidest brändit ja pidusöök kestab vähemalt 5 tundi.
Taanis tähistatakse Püha Martini (Morten Bisp) auks 11. novembril mardipäeva (Mortensdag) ja 10. novembril mardilaupäeva (Mortensaften). Mardilaupäeval söödi mardihane (mortensgås) - sellekohane esimene märge on pärit juba 1616. aastast. Tänapäeval süüakse mardihane asemel pigem parti (mortensand). Siiski - kolmandik kõikidest Taanis müüdud hanedest süüakse ära mardilaupäeval, nii et päris unustusehõlma hanesöömine pole vajunud.
Taani impressionisti Anna Ancheri (1859-1935) maal "Plucking the geese" (1904, Statens Museum for Kunst)
Taani kirikukalendris mardilaupäeva siiski ei tähistata.
Tšehhimaal on mardipäev tähtis püha. Vanasõna ütleb “Martin přijíždí na bílém koni” ehk et Martin tuleb valgel hobusel ja toob endaga kaasa lume. Mardipäev on oluline advendiaja eelne tähtpäev, mil restoranides serveeritakse ahjuhane ja uue hooaja veini (svatomartinské víno, võrdle prantslaste Beaujolais nouveau pidustustega). Prahas serveerivad restoranid ja veinipoed veini kell 11:11 hommikul, restoranides pakutakse erimenüüd. Lisaks ahjuhanele võib menüüst leida ka Tšehhi kartulipannkoogid (lokše), pasteedivõileivad, paksu hanelihasupi (kaldoun).
Küpsetatakse hobusekabja kujulisi sarvesaiu (Svatomartinské rohlíčky), mille sees on täidiseks kas hakitud pähklid või mooniseemned.
Ka Tšehhis jalutavad lapsed värviliste laternatega ringi.
2018. aastal anti Tšehhimaal välja ka mardipäeva erimark, millel kujutatakse hane ja punaveini.
USAs mardipäeva ei tähistata, erandiks on Saksa juurtega kogukonnad. USA Saksa restoranides pakutakse hane ja hõõgveini (Glühwein). Minnesota osariigis St Paulis toimub laternatega rongkäik ja Ohio osariigis Daytonis toimub laternarongkäik ning süüdatakse suur lõke. Küll tähistatakse USAs suurejooneliselt Halloweeni.
Walesi mütoloogia järgi on mardipäev seotud teispoolsusega, mil allilmahurdad (spectral hounds) viivad inimhingi allilma. Mardipäeval aga jahtisid need koerad kriminaale ja kurjategijaid - ja koerte haukumine meenutas väga lõuna poole lendavate hanede häälitsusi. Kui mardipäeval kuuldi öökulli huiget, siis see oli halb enne. Kui nähti lendavat tähte, siis oli kogu rahvas ohustatud.
Silvia Kalvik kirjutab raamatus “Pühade- ja tavanditoidud”, et mardipäeva toidulaud oli tavalisest rikkalikum, seda eriti lihatoitude poolest. Üle maa tapeti mardipäevaks lammas või siga. Talviste rahvakalendri tähtpäevade juurde kuuluv sea kehaosadest toiduvalmistamise komme astub jõusse just nimelt mardipäevast.
FOTIS: Mardihanede täitmine Tartus 1937
Mardihani oli mujal Euroopas mardipäevatoiduks juba 12. sajandi lõpus. Haned olid novembris juba piisavalt nuumatud. Euroopas levinud mardihane söömise komme jõudis Eesti talutaresse suhteliselt hilja. 19. sajandil söödi mardihane eesti jõukamates taluperedes küll, ent vaesemad pered piirdusid kuke või kanaga.
Vanade eestlaste mardipäeva roaks on olnud seapeaga keedetud kaalikad ja kartulid. Söödi tanguvorsti ning jahuvorsti (mardimauk), verikäkke odrajahuga (paldid), verileiba. Suitsutati lambaliha, küpsetati leiba, riivkaraskit, kaalikapirukat ning keedetud kapsa-, herne- ja kartulisuppi. Põhja-Eestis söödi kapsast. Õlut pruuliti ka. Magusaks on mõnedes allikates soovitatud valmistada odrajahuvahtu.
Natalie Mei (1900-1975) mardisantide kostüümikavandid Eesti Telefilmile “Balthasar Russow” (1970-1971). ETMM 9043 T174:2/152:19,20
Mardisantidele jagasid vanad eestlased herneid, ube, pähkleid, õunu, sibulaid, pirukaid, vorste, kätte, saia, karaskit jms.
Viited vanadele mardipäevaretseptidele leiad sellest Nami-Namis 2015. aastal ilmunud artiklist.
Foorum