Režissöör ja kirjanik Elo Selirand käis hiljuti Petseris ja jagab oma toidumuljeid Nami-Nami lugejatega.
Käisin "võõr-setona" Maarjapäeval Petseris, kuulasin kandlekontserti Olokhova külas kandlemeister Ivan Jürissaare sünnitalu õuel ja lõpuks oli Radajal suur Seto Festival. Kuigi teisel pool piiri, on see kord aastas toimuv üritus omamoodi Alice'i retk peeglitagusesse maailma – ehk siis ühineb mõneks millisekundiks ajalooline Setomaa.
Õigeusklike mõte on, et kui oled rännakul, siis ei pea pidama paastuaja seadusi ning tuleb tänulikult vastu võtta, mida pakutakse. Nii võis see olla külluslik kogus praekartult ja koduaia tomatit või povidloga eelmisel päeval soetatud saiake või tass teed ja amps magusat lukumit. Muretsema ei pea, sest asjadel on kombeks seal maanurgas ise korda minna.
Eredaim on ehk kloostri bistroos joodud tee. Sellist ei saa paberkotikesest või samovarist. Tegemist on keedusega, kus mustale teele on lisatud piparmünti, ingverit, apelsinitükke, õunu ja eeldan, et siis lastud seista ning enne serveerimist uuesti kuumaks aetud. Õun on krõmps, kuid maitset on tees külluslikult.
Teine oluline toiduliik on kõik, mis käib kokku sõnaga plaadikook või -pirukas. Kihiline, lasanje kõrgune kartulitorn – laotud vaheldumisi seentega ja lastud haududa maitserohkeks, või 4cm kihina laotatud kohupiimapirukas. Siin pool piiri võib selliseid asju leida "Taarka tarõst", kus Rieka sõirapirukad annavad sama tunde.
Kolmandaks võiks nimetada paljusid – uhhaast kapsasalatini või hautatud seenteni, ehk isegi tuua juurde samagonn.
Konkreetselt Petseri retseptidest on meil soovitada vaid Petseri koduvorstid. Seto köögi retsepte on veidi rohkem, näiteks klassikaline kohupiimajuust sõir, Inara Luigase seeneseljanka ja muudki.
Elo Seliranna äsja ilmunud romaani "Tormpuudlane" (240 lk, kirjastus Hea Lugu) kohta saad lugeda lähemalt siit.
Foorum