Termini "Peipsimaa" ristiema, etnoloog Aliise Moora, räägib oma 1964. aastal ilmunud monograafias "Peipsimaa etnilisest ajaloost" ennekõige rannikuäärsest alast Vasknarvast kuni Emajõeni, lisaks Piirissaarest, mis on hulga erinevate rahvaste ja kultuuride – eestlaste, vene vanausuliste, vene õigeusklike, vadjalaste ning poluvernikute kokkusaamispaik. Mõjutajaid leiab nii soome-ugri maailmast kui balti-saksa kultuuriruumist. Loodusteadlaste jaoks tähendab Peipsimaa järve põhja- ja läänekalda maastikke. Turisminduses, ettevõtluses ning ka enesemääratluses on tänane Peipsimaa aga midagi hoopis laiemat, hõlmates ala piirist piirini ehk poolringi ümber Peipsi, kaasates ka ala allpool Emajõge. Nii jääb Setomaa idapoolsem ala samuti Peipsimaa sisse. Peipsimaa on seega nagu mitmete värvide ja tekstuuridega kihiline tort, milles soome-ugri ürgse väega aluskihti täiendavad juurdetulijate eripäradest moodustatud värvilised kaunistused ja kreemiroosid.
Peame iseenesestmõistetavaks, et Peipsi ääres juuakse teed. Arvestades rahvuste ja kultuuride paablit, pole see siiski kõigile omane. Vahet tuleb teha, kas teed joodi näiteks külmetuse raviks või rituaalse toiminguna. Külmetuse või muude hädade vastu tee joomine on üldlevinud, enamasti keedeti teed suvel korjatud ravimtaimedest või näpistati talvel mõned vaarikavarred.
Eestlased jõid teed pigem külalistega või näiteks söögikorra lõpetuseks. Setomaal on teejoomine üsna laialt levinud, teed keedeti erinevatest taimedest kannus, samovari kasutati vähe. Küll aga on Peipsi venelastel kujunenud teejoomisest omaette rituaal. Musta tee kasutamine oli selle leviku alguses vanausuliste seas taunitud, kuid põhjenduseks toodi, et rohke teejoomine aitab kala paremini alla loputada. Eriti sai see hoogu juurde samovaride tulles ning võib öelda, et Peipsimaa teejoomise kultuur juurdus 19. sajandi II poolel. Teed keedeti 3-4 korda päevas, nii enne kui pärast sööki: hommikul, ennelõunal ja lõuna ajal, vahel lõuna- ja õhtusöögi vahel ning õhtul. Tee jaoks vajalik vesi toodi järvest. Samovari kohal hoiti väikeses kannus teetõmmist – zavarkat. See pidi alati värske olema. Tõmmis valmistati kas mustast teest, lisati sellele erinevaid kuivatatud taimeosi ja vilju (näiteks vaarika- ja mustasõstralehti, kuivatatud õunu, metsamarju vms) või kasutati üksnes kuivatatud taimi. Vahel lisati teele köömneid.
Lohusuu kandis kasutati põdrakanepit, millest kuivatamise ja fermenteerimise käigus saadi Koporski tšai ehk Ivan-tšai ehk Russki tšai, mis asendas edukalt tavapärast musta teed. Teematerjali kõrval kogus populaarsust ka sigurist valmistatud nn kohvijook.
Teejoomine oli perekondlik tegevus – kogu pere kogunes susiseva samovari ümber, teed pakuti alati ka külalistele. Varem joodi teed enne toidukorda, praegusel ajal pigem kas söögi ajal või pärast seda. Teed joodi ja juuakse tänini keedetud suhkruga.
Helepruuni õrna koorekommi tegemiseks oli igal perenaisel oma retsept. Üldiselt tuli piima ja suhkrut keeta seni, kuni umbes hapukoorepaksune mass tardub vaagnale valades. Tulemus näeb välja nagu lehmakomm, kuid niimoodi läbikeedetud suhkrut peeti kasulikumaks. Spetsiaalsete suhkrutangidega lõigati suhkruplaadist sobiva suurusega palad, mis pisteti põske ning lonksati teed peale. Niimoodi sai ühe suhkrutükiga hulga teed joodud. Teed ei joodud otse tassist, kuna see oli liiga tuline. Jahutamiseks valati jook alustassile ja joodi sealt, isegi kergelt luristada võis. Paljud sajanditagused ja vanemad teeserviisid olid sügavamate alustassidega ning tee joomiseks väga sobivad. Tee kõrvale pakuti ka keedist, kuivikuid või pirukaid.
Huvitav on märkida, et Läti vanausuliste seas on levinud hoopis meest ja vürtsidest siirupijook - sbiiten või Lõuna-Eesti murretes pitin, mida joodi enamasti soojalt, vahel ka külmalt tee asemel. Meil on see jook Lõuna-Eestis küll tuntud, kuid mitte eriti laialt levinud, samas Venemaal on ta väga menukas.
Kuigi alkohol oli vanausulistel keelatud, on sealtkandist teada tedremarana nastoika – kalganovka. Napsi valmistatakse tedremarana juurest ja seda tarvitati ravimina, näiteks kui kõht oli ära venitatud. Tänapäeval pakutakse seda mõnel pool ka tee kõrvale.
Pidev teejoomine tähendas, et samovaril hoiti hommikust õhtuni tuli all. Kui ilmusid veekeedukannud, millega sai tavalisel pliidil vett keeta, mindi tihtipeale mugavamat teed pidi, elektrikannude tulles veelgi enam. Ka vene samovaritööstus on astunud uuendustega sama rada, pakkudes küll ajaloolist vormi, kuid vee kuumutamine toimub elektriga. Tee on Peipsimaa venelaste elu lahutamatu osa. Räägiti isegi, et kui mingil põhjusel ei saanud vahepeal teed juua, võis koguni haigeks jääda.
Turistina saab samovariteed nautida Kolkja kala- ja sibularestoranis, ettetellimisel Mesi Tare ja Maitseelamuse koja üritustel. Peipsimaa vanausuliste teejoomiskultuurist kuuleb-näeb pikemalt Tihedal asuvas samovaride ja vanausuliste muuseumis.
Fotod: Ülle Jukk (Tiramisust ja Fata Morganast)
Foorum