Mis toimub Prantsusmaal samal ajal, kui meil arutatakse kilekottide miinimumhinna ning selle üle, kas ja millal võiks kaotada poodidest tasuta jagatavad õhukesed kilekotid?
Eesti ei paista silma eeskujulikult tagasihoidliku kilekotikasutusega ja see ei ole võistlus, mida me tahaksime võita... Samuti ei aita meetodite üle kemplemine meid oluliselt lähemale EU direktiivi eesmärgile vähendada kilekottide kasutust 2025. aastaks kuni 40le kilekotile aastas inimese kohta.
Prantsusmaa mõistlikku tarbimist toetav seadusandlus on meedias varemgi tähelepanu saanud, ka Nami-Namis, aga sel korral minnakse sammuke veel kaugemale. Nimelt on Prantsusmaal alates juulist keelatud õhukeste kilekottide poekassades jagamine, alates jaanuarist 2017 on keelatud kilekotid ka puu- ja köögiviljaosakondades ja alates 2020. aastast keelatakse ühekordsed plastiknõud ja söögiriistad. Viimaseid on lubatud asendada biolagunevate ja kompostitavate analoogidega ning kaubandus- ja tööstussektorile on jäetud mõistlik üleminekuaeg. Keeld laieneb ka vee- ja kohviautomaatidele, mis peaks motiveerima inimesi oma joogianumaid kaasas kandma. Kahtlemata on ilmselge plastikureostuse kasvu tempot ja tootmismahtusid arvestades tegu jõuliselt keskkonnasäästliku sammuga. Hinnanguliselt on aastaks 2050 maailmameres plastikut rohkem kui kala. See on enamiku jaoks meist käegakatsutavas tulevikus.
Otseloomulikult on seadusandluse muudatuse vastu häälekalt pead tõstnud tööstuse esindajad, kelle rahakotti see otsus valusalt hammustab. Loodame siiski, et Prantsusmaa on oma ökoloogilises eesrindlikkuses neis osustes edukas ja näitab teed teistelegi.
Foto: Adobe Stock
Foorum