Pille
Nami-Nami peakokk 2011-01-27 09:49:03 |
Tekitan teema, sest vähemalt üks nami-namikas tahab muljetada ;) | |
Noor_Perenaine
Abikokk 2011-02-08 19:45:15 |
Aitäh, Pille! Olen perega ka Slovakkias Jasnas paaril korral suusatamas käinud ja see oli üsna ammu ja midagi väga erilist sealt meelde ei jäänud. Mingit head suppi pakuti ja toodi katlakese sees ja ilmselt kohalikest mägijõgedest püütud forelli sai ka söödud. Ka Tšehhis käisin teist korda. Eelmisel korral käisime vist 6 aastat tagasi ka isa ja õega Harrachov-i nimelises suusakülas. Ka siis sai hästi söödud: hirveguljašši ja õlles hautatud ja siis ahjus küpsetet seakoot on meelde jäänud. Ja chopsky (ei vastuta siinkohal kahjuks kirjapildi õigsuse eest) salat käis pea iga söögi alla. See koosneb värskest kurgist-tomatist-paprikast ja peale on raputatud peenelt riivitud kitse (või lamba??) juustu. Kohapeal on see küll üks väga mõnus salat ja üllataval kombel on igal söögikohal see hästi natuke teistmoodi kui teistes (vähemalt nendes kohtades, kus meie käisime). Nüüd olime kolm ööd Harrachovis. Esmaspäeva lõunaks jõudsime kohale. Otsisime omale öömaja (vedas, et saime hotelli, millest suusaliftide juurde oli põhimõtteliselt ainult üle tee ja paar sammu läbi parkla minna) ja läksime traditsiooniliselt ühte juba ammu tuttavasse kohta hirveguljašši sööma. Isa on seal ikka juba ammune klient ja on seal sõpradega näiteks vabariigi aastapäeva tähistanud ja omanikuga ikka tervitatakse jne. Varem oli seal omanik kokk ka ja toidud väga head. Aga nüüdne kord osutus kahjuks täielikuks pettumuseks. Hirveguljašš kneedliga oli täielikult ülesoolatud. See kokk oli vist küll topeltarmunud ja toidule kohe südamest mitmeid kordi soola lisanud. Nokkisime natuke ja kneedlit sai süüa, aga jah....see koht on köögi poolest küll alla käinud. Samal õhtul käisime enda hotelli all söömas ja mina sõin grillitud maisitõlvikut. Maitses väga hästi ja klaasike valget veini oli sinna juurde väga mõnus. Isa sõi praetud kanamaksa ja õde ahjus küpsetatud Cambremet-i juustu moosi ja salatiga. Mõlemale meeldis. Hommikusöök oli oma hotellis ja see oli tavapärane hotelli hommikusöök. Mustikatega jogurt oli mõnus ja paks, aga kreemise koostisega ja tundus nagu oleks naturaalsele jogurtile lihtsalt mustikaid juurde pandud. Meeldis, ei olnud väga magus, mis Eesti jogurtite puhul hakkab ära tüütama, kuigi ma olen üsna suur jogurtisõber. Lõunaks sõime tavaliselt mäel putkast ostetud Bratwurst-i ja leiba või väikse supikese ja teed. Ei olnud nendel toitudel ka viga midagi – suusatoit :) Järgmisel õhtul võtsime pardikoha ette (st teada koht, kus head pardipraadi saab) ja me isaga tellisimegi pardiprae, mis Tšehhi mõistes tähendab poolt pealt mõnusalt krõbedaks küpsetatud ahjuparti koos punase kapsaga. Part on üks mu lemmik ja seekord ei pidanud pettuma. Pigem vastupidi. Õde sõi mingit kana-värki kartulikroketitega. Ei olnud midagi väga erilist, aga maitsev toit siiski. Linnuliha ei olnud kuiv ja oli hästi maitsestatud. Kolmapäev oli meie viimane õhtu Harracvovis ja teisipäevasel jalutuskäigul pärast õhtusööki leidsime mingi uue koha, kus väljas olid väga ägedad toidupildid. Peamiselt liharoad ja serveeritud puidust alustel, milel külge olid kinnitatud metallist hoidjad ja sinna vahele ja külge olid panud erinevad liharoad kas varda või mõõkaeste otsas. Astusime siis kolmapäeva õhtul sisse ja koht oli selline paras õlleurgas :D , aga samas tekitas siiski usaldust. Kasvõi näiteks sellepärast, et kohalikud (seesama kohaomanik, kelle restoranis ülesoolatud guljašši sõime koos oma sõpradega) istusid seal ja mingid saksa onukesed nokkisid (ühel oli küll uni peal juba) õllekannude taga ja kõrvallauas sõi üks mees isuäratavat liha. Saime ikkagi laua ja ettekandja soovituse kohaselt tellisime kolme peale kaks seakooti (seesama õlles hautatud ja ahjus küpsetet). Serveerimiseks oli see koot kinnitatud puidust liakese kohale ja taldrikud toodi eraldi. No küll oli ülivägahea pehme ja suussulav liha sinepi ja kohaliku heleda köömneleiva ja joogiks kohalik õlu. Ma ei olen üldiselt väga halb õllejooja, aga Tšehhis on maitsev õlu. Sellise värkse maitsega ja mitte mõrkas. Niiet isegi minusugune noor naisterahvas tellib toidu kõrvale kannukese :P Ja ma jõudsin seal üllataval kombel seda liha päris palju pintslisse pista ja selle kannu õlut ära juua ilma et kuidagi halb või raske hakkaks. Ilmselt mägede õhk ja päevane suusatamine soodustasid seda :) Pärast seda suurepärast lihaorgiat tahtsime üllataval kombel veel ka magustoitu. Mina tellisin Apfelstrudel-i vahukoore ja jäätisega ja õde mingi tundmatu home-made asja (kolmest menüüs olnud magustoidust viimase), mis osutus suurepäraselt suupäraseks üllatuseks. Selle koha apfelstrudel oli väga mõnus, aga õe taldrikul oli neli pisikest pannkooki rohkete mustikatega (mustikad olid osaliselt pannkoogi sees ja kuhjakene peal ka) ja lisaks vahukoort. Isa maitses paar ampsu mõlema juurest, aga õe käest noolis rohkem. See oli tõesti kodune ja mõnus ja südamega tehtud magustoit – jackpot ja mõnus punkt Harrachov-ile :) Kahjuks ma selle koha nime jällegi ei mäleta, aga sisse minnes võib esialgu ära ehmatada. Nagu ma kirjeldasin, tundus see ikka paraja urkana. Ja kõrtsmik baarileti taga oli väga ehe ja ehtne – turske vanem meesterahvas hallide juuste ja tihedate hallide vutnsidega, valge T-särk ja mustad püksid ja pikk „valge“ (selline kollane ja kantud) kõrtsmikupõll eest. Aga samas ei olnud sellist asja, et midagi oleks räpane või must olnud. Puidust toolidel olid isegi mõnusad pehmed toolipadjad. Järgmisel hommikul sõime ikka oma hotellis (Hotel David), seejärel pakkisime asjad ja sõitsime u 50 km kaugusel asuvasse Tšehhi suurimasse suuskakeskusesse Špindleruv Mlyn-i. Mõte oli küll selline, et me õega lähme mäele ja isa hakkab öömaja otsima, aga kuna mägitee keerutas ja pööritas piisavalt, ei olnud meil kohale jõudes kõige parem olla, siis parkisime auto suurde parklasse ja läksime hoopis linnaga tutvuma ja lõunatasime mingis suvalises kesklinna söögikohas. Isa sõi guljašš-suppi ja mina küüslaugusuppi ja õde kanašnitslit friikartulitega. Täitsa tavaline, aga hea kõhtu täitev lõunasöök. Küüslaugusupp oli päris huvitav, piisavalt küüslaugune ja saiakrutoonidega. Siis jalutasime veel ja isa näitas meile suusakohad ära (Mlynis on kaks üksteisest eemal asuvat suusalifti keskust – Svaty Petr ja Medvedin). Bussi sõidab nende kohtade ja kesklinna vahet ja on liftipileti hinna sees. Mõni väga suusalifti juures hotell oli täis ka ja jalutasime kesklinna tagasi. Mulle hakkas juba enne üks koht silma just restorani sildi tõttu, mille toitude nimed olid väga isuäratavad: osso bucco ja muud sarnased. Lõpuks saimegi siis sellesse hotelli, nimega Lomnice ja samas majas restoran Apetit. Läksime õhtul siis alla sööma ja teenindus oli äärmiselt viisakas, tore ja tähelepanelik. Võtsime selle õhtu spetsialiteedid: õde lihavarda Dijon-i sinepi kastmega ja me isaga lambakarree. No küll see lammas oli värske, natuke roosa ja hõrk! Õe lihavarras koosnes kana, sea ja loomaliha tükkidest ja oli ka nauditav, eriti koos selle mõnusa kastmega. Lamba juures oli veel mõnus spinat küüslauguga – lihtsalt läbikuumutatud spinatilehed ja maitsestatud. Väga hea kooslus. Kõrvale jõime mingit kohalikku veini, mida meile soovitati. Sobis toidu juurde :) Magustoiduks võtsime me isaga creme brulee ja õde tiramisu, meie magustoidud olid väga head, aga tiramisu maitses nagu taevas!!! Täiesti võrratu – isa ütles, et samasugune nagu Itaalias. Kõik oli selle magustoidu juures tasakaalus – tekstuur, maitse, suurus, välimus. Kahjuks ei teinud pilti. Järgmine päev oli suusapäev ja õhtul viis isa meid ühte teise talle tuntud kohta sööma. Ma sõin pool väikest ahjuforelli ja lõpetasin isa hirveguljašši. Kala oli hea, aga guljašš maitsvam – selline mõnus mustade ploomidega ja tummine, kõrvale kneedel ja chopsky-salat. Õde maiustas sea medaljonidega. Magustoidu jaoks jalutasime tagasi oma Apetit restorani ja – õigesti arvasite – tiramisu ja ma jõin tassikese väga head piparmünditeed (Gilles tee oli vist). Laupäev oli meie viimane Tšehhi õhtu ja mul päev otsa isutas pardi järgi. Läksime õhtul jälle „oma“ restorani. Mina ja isa tellisime pardiprae ja õde õhtu spetsialiteedi – tuunikala. Värsket tuunikala saime me kõik esimest korda proovida ja oli väga mõnus ja suht rammus, maitse oli vähemalt meie jaoks uus, huvitav ja hea. Kui ma õigesti mäletan, siis see ilus kalatükk oli ahjus küpsetatud. Seest kergelt roosakas oli see kindlasti. No ja see part punase kapsaga serveeriti ikka mehise liua seest. Mõni teeb sellise asjaga tervele perele ahjuvormi. Aga jagu ma sellest pardist ja kapsast peaaegu et sain, kneedlit maitsesin ka, aga süüa väga ei jaksanud. Ilmselt oli kõht väga tühi ja see part oli tõesti väga väga maitsev. Ja magustoiduks – jah, ka tiramisu mahtus veel. Saime kolme peale viimased kaks tükki, aga sest polnd lugu. Ma poleks nõus olnud järgmisel hommikul kodu poole startima ilma selle väärika punktita :) Hommikusöögid selles hotellis-restoranis olid kaa mõnusad (hinna sees ikka). Sai sellist kreeka jogurtit meenutavat paksu, aga kreemist ja väga hea naturaalse maitsega jogurtit, mis pidavat kohalik olema (sõbralikud teenidnajad vastavad hea meelega küsimustele). Oli värsket salatit ja sooja toitu (viinerid või makaronivorm vms), värskeid saialisi, nii heledamat kui tumedamat ja saiakatet, müslisid, mahla. Nagu ikka. Aga see jogurt vähekese müsli ja meega oli väga nämma ja üks asi, mida siin taga igatseda. Ainuke asi, mille kallal nuriseda võiks, oli hommikusöögi kõrvale pakutav kohv. See tuli mingist automaadist ja ei olnud väga joodav. Aga samas sai ka teed ja kakaod võtta ja kui tahtsime, ostsime baarist ise väga head kohvi pärast hommikusööki. Hirmus pikk jutt sai, reis ja toit segamini. Aga nii ta oligi. Suusa- ja söögireis :D Aitäh, kes lugeda jaksas ja muljetage ka! Ja kui keegi tahab sinna minna, siis jagan hää meelega veel muljeid ja Lomnice-Apetit visiitkaart on mul olemas ja vastan küsimustele, kui oskan. Kniks ja kummardus. | |
Kirsike
Abikokk 2012-06-09 01:52:30 |
Rahvustoit - houskove knedliki. See houskove kõlab nii "koduselt" või "perenaiselikult" mulle :D
|
|
|
Noor_Perenaine
Abikokk 2012-06-14 15:08:21 |
Mmmm ... ma nagu tunneks selle kastme lõhna läbi ekraani ja kneedel paistab ka väga mõnus! | |
OlgaKa
Abikokk 2014-03-23 21:17:18 |
Vaatasin, et Tšehhist on siin niiiii vähe kirjutatud, et peaks asja käsile võtma! Alustuseks midagi lihtsat ja tervislikku - Tšehhi küüslaugusupp ehk česnečka.
 Andmisrõõm on kõige suurem rõõm! Kaju Köök |
|
|
OlgaKa
Abikokk 2014-04-13 23:31:30 |
Mulle ikkagi ei andnud rahu Tšehhi rahvusköögi vähene eestikeelne info. Tegin natuke pikema postituse ja ühtlasi jagasin kartulipannkookide retsepti.
 Andmisrõõm on kõige suurem rõõm! Kaju Köök |
|
|
OlgaKa
Abikokk 2014-06-27 21:58:11 |
Jaaaa tuleb ka kolmas - Smazeny Syr!
Andmisrõõm on kõige suurem rõõm! Kaju Köök |
|
Foorum