Magustoiduni mina Mahedikus ei jõudnudki. Kui kusagil menüüs on borsh, siis seda ma tellin ja olen suhteliselt irisev. Mahediku oma osutus keskmiseks veidi paremaks. Omapäraks oli üsna korralik piprakogus ja liha puudumine supis. Sõltub tujust, aga seekord sobisid mulle mõlemad omapärad. Supi juurde kuulus pisike soe lihapirukas. Väga mõnus.

Borshi juurde toodud hapukoor oli kahtlaselt tiheda konsistentsiga ning see ajendas mind uurima, kust too pärit. Farmi, selgus. Minul isiklikult polnud selle vastu midagi, aga mõne ortodoksse ökotoidulise oleks niisugune asjaolu võinud tagajalgadele ajada. On ju ometi Mahediku sloganiks "kohvik ökogurmaanile?"

Veisepõsk oli pehme ning sulas suus ja nii häid porgandeid, kui selle juures, saab harva. Maitsestus oli lihtne, ei midagi erilist, lisaks soolale ja piprale veidi tüümiani. Miks mitte. Menüüs oli jutt metsaseentest, mis üsna ootuspäraselt olid kukeseened. Ausalt öeldes hakkavad juba ära tüütama, aga no mis teha, ega praegu eriti midagi muud vist võtta ei ole.

Muuseas, tegelikult käisin ma Pärnus hoopis selleks, et Eliisabeti kirikus orelikontserti kuulata, Mahedikus söömine polnud üldse eesmärk. Kes te orelist midagigi peate, jälgige kava ja võimalusel käige ära. Suurepärane pill. Ja pärast nurga taha Mahedikku sööma :)

http://www.facebook.com/peeter.raudvere

Hämmastav kui erinevaid kogemusi võib üks borsh pakkuda :-) Just hiljuti söödud Mahediku borsh oli nii mahe, et supp käis lauakaaslaselt lauakaaslasele ja keegi ei suutnud tuvastada mitte teragi soola, pipart ega hapet

Liivakook