Netcat
Abikokk 2009-07-26 16:04:44 |
See on siis vist üks Viljandi uusimaid toidukohti, kui ma ei eksi. Täiesti poolkogemata sattusin sinna, üritades vihmavalingu ajal läbi Arkaadia aia võtta otsekurssi Pappa Pizzale, kiikasin lahtisest uksest sisse ja imestasin, et ohhoo, selline viisakas koht. Alguses menüüd sirvides rõõmustasin, et mind sihtmärgist kõrvale eksitati, aga lahkudes polnud selles enam kindel.
Menüü oli pärit otsekui mõnest Tallinna kesklinna kõrgema lennu ja parema köögiga lounge'st enne seda, kui masu ka kallimad kohad päevapraadidele spetsialiseeruma suunas. Hinnad seevastu viljandilikult väikesesed. Märja ilmaga köitis eriti supimenüü ja peadpööritamapanev haruldaste maitseteede valik. Kuid ka salatid, pastad ja praed tundusid vähemalt kirjelduse järgi üsna huvitavad, magustoidumenüü oli pisut napim ja vähemhuvitavam. Kalleim praad oli kirsikastmes piprane veise sisefilee, 150.- Kuna nii minu kui kaaslase algne eesmärk oli süüa kiirelt ja soodsalt, ei andnud järele kiusatusele ning piirdusime suppide, panniroa ja pastaga.
Toidud saabusid tõsiselt kiiresti, kiituseks peab ütlema, et jookidele, mille pealt odavamates kohtades üritatakse kogu soodus hind tagasi teenida, ei saa midagi ette heita. Juba väike mahl oli nii suur, et suur peab tõsiselt pirakas olema, tee tuleb vahvas suures sangaga klaasis jne. Ebamugavust tekitas, et nii supp kui teise käigu road toodi lauda praktiliselt üheaegselt. Lauad on tillukesed ja ega sinna korraga palju peale ei mahu.
Selge seenesupp oli selgelt seenesupp ja päris lahe. Minu tomatine guljašš-supp salaamiga ei sisaldanud küll päris salaamit, aga maitses hea vürtsikas-hapukas, kuigi maitse meenutas mulle rohkem borši, aga noh, nii ammu pole guljašši supi kujul saanud, et ei kujuta hästi ette, milline see peaks olema. Igatahes pohmellirohuna kõva sõna ja sobis ka minu kerge külmetuse puhul kui rusikas silmakulmuauku.
Teise käigu juurde jõudes algaski häda. Kaaslane oli valind miskise kartuli-peekoni-sibula panniroa. See osutus aga nii tulisoolaseks (süüdlaseks eelkõige peekon), et ta pidi sealt kartuli välja nokkima ja suurema osa muud kraami järele jätma. Mina olin (oma pizzale mineku fiksideest üle saamata) tellinud pasta tomatihautise, salaami ja küüslauguse saiapuruga. Ootasin menüükirjelduse järgi midagi enam-vähem Kaheksa majapastat meenutavat. Sain midagi, mis oli küll rohke ja toitev ja otseselt hamba all ei karjunud, aga pigem nagu töölissöökla repertuaarist.
Ütleme nii, et ainus, mis tegelikkuses ootustele vastas, oligi seesama saiapuru kõige otsas. See oli ehe saiapuru. Kui alguses ei saanud aru, miks on vaja pastale saiapuru peale raputada, siis hiljem mõtlesin välja - eks see üks säästu-parmesan ole. Pasta oli aga terake pehmeks keedetud ja tomatihautis maitses, nagu keegi oleks seljankapõhja pennedele peale valanud. Mis veel hullem, see oli kubinal täis keedetud porgandi lõike, mida polnud menüükirjelduses poole sõnaga mainitud. Kõige krooniks polnud lubatud salaami teps mitte salaami, vaid mingisugune poolsuitsu-poolkeeduvorst, mis, nagu ma sel hetkel aru sain, oli sama vorst mida oli kasutatud ka guljašis. Kui menüüs oleks olnud kirjas "pehmed makaronid porgandisupipõhja ja poolsuitsuvorstiga" siis mykke bro, 50 krooni eest on suur kausitäis neid kah teinekord toit, eks ole, aga seda ma ei tellinud omastarust.
Kõigele pani krooni peale see, et üldiselt sõbralikult sumisevate folkarite poolt vallutatud linnas oli vist Viljandi kohalike kantpeade klubi otsustanud Zak Zaki oma kokkutuleku kohaks valida - jumalale tänu, nad istusid küll väljas, kuid see eest oli neid seal ligi 20 ühe laua ümber möirgamas ja nad saalisid pidevalt WC vahet sisse ja välja, kuni tekkis tunne, et mõni neist sinna juba kümnendat korda viimase veerandtunni sees läheb - ma ei julgenudki ise toda asutust külastada.
Ja nii ma lahkusingi sealt veendumuses, et kindlasti on see koht, kuhu külma ilmaga odavale supile või kuumale joogile tulla (eriti kuna Viljandi kohvik kangekaelselt espressojooke enam ei tee) aga midagi enamat seal vaevu enam söandan tellida. Ja kantpearadar tasub kah eelnevalt sisse lülitada. Elu on ebakindel. Söö magustoit kõigepealt. |
|
Kristriin
Kokaõpilane 2009-07-28 13:20:26 |
Olen ka seal Zak Zakis päris mitu korda käinud, sest seal on väga mõnus interjöör ning ka menüü on Viljandi muid söögikohti arvestades väga uuenduslik. Nüüd siis miinuspoole pealt ütleks, et kahjuks pole need söögid alati sugugi mitte sarnased. Näiteks kui käisime esimest korda seal söömas ja tellisime suupisteks juustuvaliku, siis see oli tõesti nii suur, et ei jõudnud kahepeale ära süüa (Eesti juust, mozzarella, sinihallitusjuust, valgehallitusjuust, kreekerid, viinamarjad ja oliivid), aga nüüd laupäeval tellisime jälle selle juustuvaliku ja see oli umbes 2/3 võrra väiksemaks kahanenud. Huvitav kas asi on kokkuhoius või olid folgilised söögivarudes puhta töö teinud? | |
Foorum