Väiketootja ja suur sõna – pühadest lehmadest ja tähenärimisest võipakendil

Hiljuti juhtus, et pisike Eesti piimatootja tahtis korralikku kohalikku mahevõid selitama hakata ja seda sel kujul turustada. Tegemist on ju tänuväärt ja hästi praadimist taluva ning viimasel ajal populaarsust koguva toidurasvaga. Pajumäe talu eestvedajatel tärkas lausa lustlik mõte toodet selivõiks kutsuda. Selitatud või tootmise ja müümise asemel tuli aga hoopis tähti närima hakata, sest Veterinaar- ja Toiduamet ei pidanud selitatud või müümist selitatud võina lubatavaks ja pakkus alternatiivseteks nimetusteks võiõli või ghee, viidates Euroopa Liidu õigusaktidele ja erinevatele standarditele. Võiõli on küll tööstuses oskussõnana, õigusaktide tõlgetes ja üksikutes tõlkeretseptides kasutusel ning toode vastab juriidiliselt võiõli definitsioonile, aga inimestele on see termin võõras asja kohta, millele meil on kena eestikeelne ja harjumuspärane nimetus olemas. Võiõli ei tunne ei "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013" ega "Eesti keele seletav sõnaraamat", küll aga võid ja selitamist. Ka ei ole selitatud või näol tegemist vedela õliga, vaid tahke piimarasvaga. Nii otsustas tootja oma selitatud või nimetada tarbijale tõlkeretseptidest tuttavamaks gheeks, et ostja koos tootjaga tähti ei peaks närima. Ghee aga ei ole esiteks eestikeelne sõna ja teiseks on tegu selitatud või Indiast pärit alaliigiga, mille traditsioonilisel meetodil tootmisel on omad eripärad ja veidi erinevad maitseomadusedki.

Me vast veel mäletame seda aega kümmekond aastat tagasi, kui Taluvõid enam võiks nimetada ei tohtinud. 72.5% piimarasvasisaldusega ei mahtunud see enam EL õigusaktidest tuleneva või definitsiooni alla, mille järgi on või vähemalt 80% piimarasvasisaldusega.  Muutuse tulemusel kas nimetati tooted ümber või vähendati olemasoleva toote veesisaldust ja seda võis Taluvõina edasi müüa. Tarbija võitis kvaliteedis. Poodide juusturiiulitelt leiame midagi, mida nimetatakse juustulaadseks tooteks. Ja on igati tänuväärt, et see, mida võib juustuna müüa, on selgelt defineeritud ning  suvalist odavamatest täiteainetest koosnevat toodet juustu pähe müüa ei tohi. Jälle võidab tarbija. Kuskil tuleb aga ette piir, kus reguleerimine muutub ebapraktiliseks  ja raskesti mõistetavaks. Õigusakti tõlketekst ei tohiks olla püha lehm, mis emakeele keeletraditsioonid jalge alla trambib.

Eesti Keele Instituudile tehtud päringu vastusest võib järeldada, et võiõli on kasutusel erialainimeste oskusterminina ja selitatud või kokanduses. Võiõli ja võirasva võrdluses eelistaks EKI keeleliselt võirasva. Tootja toodab ja turustab oma toodet aga just sellele kodukokast lõpptarbijale, mitte ametnikele ja piimatöösturitele. Õigus on ka VTAl, kes veab näpuga järge EL otsekohalduvates õigusaktides. Kõigil on õigus ja puudub õiglus. Kas keelega luuakse seadus või loob seadus keele? Selline olukord võiks astuda valusalt iga eesti keelt emakeelena rääkiva inimese keelenärvile. 

Paradoksaalsel kombel on teistes EL riikides selitatud või täitsa selitatud võina või muu võid sisaldava nimetusega poeriiulil olemas (vt pilte ülalpool). Näiteks on Belgias müügil geklaarde botter ehk beurre clarifié, Rootsis klarifierat smör jne. Kas neis riikides on EL õigusakte paremini tõlgitud ja kohalikke keeletraditsioone arvesse võetud või antud rohkem ruumi tõlgendamiseks, ei oska mina öelda. Küll aga võib jaburaks ülereguleerimiseks pidada olukorda, kus tootja ei saa kasutada inimestele harjumuspärast ja ideaalselt nii toote toorainet kui valmistusmeetodit kirjeldavat nimetust ning on selle asemel sunnitud valima juriidiliselt korrektse, kuid inimestele tundmatu ja keeleliselt puuduliku või lausa võõrkeelse sõna vahel.

Suheldes kerkinud probleemi osas ka VTAga pakuvad nad kompromisslahendusena võimalust, et tootenimetusele võiõli võib täpsustava seletusena lisada selitatud või. Ka käis arutelust võimaliku tootenimetusena läbi sulatatud või, mille tähendus määruse tekstis ja kokanduses on aga samuti väga erinev. Lihtsa talupojamõistusega võiks küsida, et kuidas peab eesti keelt emakeelena valdav tarbija poes sulatatud või või võiõli pakendit kohates aru saama, et tegu on selitatud võiga, mida ta ehk sinna otsima läkski? Ja kui koogiretseptis palutakse kasutada sulatatud võid, siis mida ja millises agregaatolekus oleks mõistlik kasutada?  Kuidas on see jälle nii, et meile EL õigusaktid kuidagi rangemini kohalduvad kui osadele teistele liikmesriikidele?