Eesti talurahvas säilitas aia- ja metsasaadusi aastasadu kuivatatult, soolatult või hapendatult. Kuigi mõisates vaaritati – eriti alates aianduse kiirest arengust 18. sajandil – mitmekesiseid magusaid ja äädikahoidiseid, polnud selline luksus suhkru ja maitseainete kalli hinna tõttu lihtrahvale kättesaadav. Taludes säilitati metsamarju vees, köögiviljadest hapendati vaid kapsast, kohati soolati ka kurke. Alles 19. sajandi lõpul sai moodne hoidistamiskunst tänu taluaianduse levikule ja suhkru odavnemisele maarahva seas laiemalt tuntuks. Toidulaud muutus mitmekesisemaks ka tänu sellele, et mõisa eeskujul hakati rajama keldreid, kus sissetehtud kraami alal hoida.
20. sajandi algul hakkasid ärksamad avaliku elu tegelased propageerima aianduse kui rahvusliku majandusharu edendamist ja sellega ühenduses ka puu- ning köögivilja moodsaid säilitamisviise. Hoidistamine pidi ühtlasi aitama rikastada rahva seni ühekülgset ja vähetervislikku toidulauda ning mahladest loodeti tõhusat abinõu alkoholismi vastu. 1907. a. suvel käivitati põllumajandusteadlase Aleksander Eisenschmidti juhatusel (samuti Oskar Kallase, Johan Kõpu ja Jaan ning Jüri Tõnissoni õhutusel) väike hoidistetöökoda Tartu Eesti näituse einelaua juures, kus valmistati jõhvikasiirupit alhoholivaba marjajoogi ehk kuremariini tegemiseks ja kuivatati õunu ning juurvilju. 1909 asutati Tartu Aiavilja Ühisus, mis valmistas juba suuremal hulgal nii kuremariini kui õunajooki ubinaali (muuseas, mõlemad terminid pakkus välja Oskar Kallas). Paari aasta pärast hakati tootma ka konserve, pohlasalatit, I maailmasõja eelsetel aastatel ka mahlalimonaade. Paraku ei olnud ühisus majanduslikult edukas ja 1920. aastal selle ära ostnud ärimees Loskit loobus karskusideest ja asus (märksa suurema eduga) sama nime alt tootma alkohoolseid jooke. Pikemalt saab Tartu Aiavilja Ühisuse tegevusest lugeda Lea Teedema artiklist "Ubinaalist õunaveinini: Tartu Aiavilja Ühisuse tegevus 1907-1920“ . Siiski oli hoidistamine tänu aktiivsele tutvustustööle ajakirjanduses rahvale tuttavaks saanud.
Hoidiste valmistamist asusid innukalt propageerima ka esimesed keedukursused ja kodumajanduskoolid. Viimasestest olid eriti mõjukad Marie Sapase Liplapi (1910-27) ja Mari Raamoti Sahkapuu (1911-1919) õppeasutused, kus pandi erilist rõhku kodumaistele taimetoitudele ja keedeti igal sügisel suures koguses hoidiseid, mida esitleti ka näitustel. Nii näiteks kirjutas 19. augustil 1913 "Tallinna Teataja“, andes ülevaadet Tartus toimunud Eesti põllutöönäitusest, et "mitmesuguste keediste valmistamisega ollakse Tartus kaugemal kui Tallinnas“. Mõlema kooli eksponaatide hulgas olevat olnud mitmesuguseid "väga maitserikkalt valmistatud“ ja hõrgutavate nimedega hoidiseid, näiteks õunavõi, vabarnakeedis, porgandipalad ja kirsikompvekid.
1920.-30. aastatel oli hoidistamine juba kõigi tolleks ajaks arvukate majapidamiskoolide õppekavades ja menukad olid ka kohalike seltside juures korraldatud lühemad hoidistamiskursused ning -võistlused. Tubli perenaise auasjaks oli suvel ja sügisel värsket kraami sisse teha piisaval hulgal, et tagada perele tervislik toidulisa aastaringselt. Tõeline hoidistebuum puhkes 1930. aastatel, mil ilmus mitmeid käsiraamatuid tollaste toitlusasjatundjate Olga Keski, Elisabet Silla, Therese Vitismanni ja Hilda Ottensoni sulest. Viimase "Aiasaaduste alalhoid“ (esimene trükk 1930) muutus Eesti kodudes nii nõutavaks, et ilmus hiljem veel viies trükis ja oli ka nõukogude perenaistele asendamatuks abimaterjaliks.
Sügishooajal jagati hoidistamisõpetusi ka tollase Riigi Ringhäälingu regulaarselt toimunud loengutes "Pool tundi perenaisele". 1936. aastal tegevust alustanud Kodumajanduskoja initsiatiivil rajati mitmesse maakonda õuna- ja marjamahla valmistamise punktid, samuti hangiti mööda Eestit ringi rändav "liikuv mahlaseadeldis“. Perenaiste ajakirjades ja käsiraamatutes hakati ka avaldama tabeleid toiduainete õhukindlates purkides steriliseerimiseks vajaliku aja ja temperatuuri kohta. Tollane punktuaalsus nõudis, et naine ei piirduks üksnes purkidele siltide kleepimisega, vaid peaks ka eraldi vihikus arvestust hoidisetagavarade üle liikide, hulga ja mahu kaupa, omamaks varude kasvust ja kahanemisest pidevat ülevaadet.
19. sajandi lõpul leiutati Saksamaal uudsed õhukindlat hoidistamist võimaldavad klaaskaane, metallklambrite ja kummitihendiga purgid. Süsteemi patenteeris 1892. aastal keemik Rudolf Rempel. Pole liialdus öelda, et Rempeli avastus tõi kaasa revolutsioonilise muutuse koduses toiduvalmistamises. 1895. aastal ostis temalt patendi ettevõtja Johann Carl Weck (fotol), kes asutas 1900 firma Weck & Co, mis töötab tänapäevani. Veendunud karsklane ja taimetoitlane Weck nägi selles võimalust propageerida tervislikku ja alkoholivaba menüüd.
Varasemate hoidistamisviiside puhul kaeti säilitusnõu näiteks seapõie, paberi või parafiiniga, otse hoidisele võidi valada ka isoleeriv rasvakiht. 20. sajandi algul Eestis menukaid kokaraamatuid avaldanud Jaan Koor soovitas hoidiste säilitamiseks lisada rohket suhkrut, hoida marju viinakivihappes, panna pudelite kaela sisse tükike konjaki või rummi sisse kastetud puuvilla ning katta klaaspudelite korgid kirjalakiga. Uus meetod seevastu võimaldas palju lihtsamat, tõhusamat ja pikaajalisemat säilitamist. Lisaks sellele ei olnud enam tarvilik suurte koguste säilitusainete nagu soola, äädika või suhkru lisamine. Klaasanumad olid ka hügieenilised ja kergesti puhastatavad. Samuti aitas see vabaneda laialt levinud kombest lisada puuviljakonservidele säilivuse huvides alkoholi. Ka ei tekkinud hoidise kokkupuutel klaasiga ebasoovitavaid keemilisi reaktsioone, mis võis juhtuda metallpurkidesse konserveerimise puhul.
Esimesed vekkpurgid tulid müügile Saksamaal 1895, mujal Euroopas hakati neid turustama alates 1902. aastast. Eduka reklaami tulemusel said Wecki purgid kiiresti menukaks, seda enam, et firma pakkus tarbijaile ka hoidistamisalaseid kokaraamatuid ning korraldas hoidiste valmistamise kursuseid. 20. sajandi algul hakati vekkpurke ka Eestisse importima. Esialgu eesti keeles sissekeetmiseks nimetatud tehnoloogiat hakati tarvikute järgi vekkimiseks nimetama ja vekkpurkide nimi kandus üle ka teiste vabrikute samalaadsetele toodetele. Kui 1920. aastail toodi neid sisse Saksamaalt või Soomest, siis 1937. aastast alates valmistas hoidistamispurke reformpurkide nime all ka kodumaine Johannes Lorupi klaasitööstus.
Lorup pakkus purke viies suuruses 0,5 kuni 2 liitrini ning õhukindlaid pudeleid 0,25, 0,5 ja 1 l suuruses. Ettevõtja tutvustas oma toodangut spetsiaalse tasuta brošüüri abil, kus rõhutas toodete edumeelsust – need aitavad kaasa tervislikule ja tasakaalustatud toitumisele, võimaldades aastaringset aiasaaduste tarbimist. Õhukindel hoidistamine säilitab väärtuslikud vitamiinid ja välistab toiduainete ohtliku riknemise. Lisaks purkidele vajas perenaine ka spetsiaalset tsingitud plekist kuumutamiskatelt, mille põhjas olevale aukudega alusele paigutati purgid ja mille keskel asus kuumakindel kraadiklaas. 
Lorupi käsiraamatus tutvustati detailselt kõiki hoidistamisprotsessi etappe, rõhutades, et eduka hoidistamise eelduseks on nii tooraine värskus kui tarvikute täielik puhtus. Purke soovitati pesta kuuma sooda- või tuhaveega, samuti puhta liivaga. Käsiraamatut täiendas retseptiosa, kus soovitati muuhulgas purkidesse hoidistada ka kotlette, praetud noori põldpüüsid ja tetresid, sülti, pasteeti ja sprotte. Huvitav on märkida, et Kodumajanduskojas korraldati 1937-1939 mitmeid katsetusi majapidamistarvete kvaliteedi hindamiseks, mille tulemusena leiti, et Lorupi õhukindlad purgid "täidavad oma ülesande sajaprotsendiliselt“. Paljudes kodudes kasutati eestiaegsed vekk- ja reformpurke veel kaua ka sõjajärgsetel kitsikusaegadel. Kurioosse faktina võib aga märkida, et veel viiekümnendatel aastatel tootis Viru Tarbijate Kooperatiivi karastusjookide tööstus Rakveres jõhvikajooki kuremariini nime all.
Väga huvitav. Ma teadsin vekkimist väga hästi, meie kodus oli see au sees, aga sõna päritolu oli küll teadmata.
Väga äge kokkuvõte! Ma tellisin paar aastat tagasi otse Saksamaalt endale 50kg originaal-Wecki purke, nende sirgete seintega disain on ikka 5+ võrreldes igasuguse keeratava kaane ja kitsa purgikaelaga.
Foorum